Sularaha arvele panemine Norra moodi

Siiamaani olid meil kodus mõned pulmakingiks saadud kupüürid, mis pole Norra raha. Eile otsustasin, et aitab, viin need panka, panen arvele. Väntasin siis Lillestrømi, käisin oma pangas. “Ei saa, me valuutaga ei tegele. Üldse ükski meie kontor ei tegele.” Saadeti rongijaama valuutavahetusse kust ma tagurpidi väljusin, sest kursi ja teenustasu pärast oleksin ca 50euri kaotanud.

Käisin läbi kõik Lillestrømi pangad. Ühes ei oldud nõus minule vajaminevat summat vahetama, teises öeldi, et pean Oslo või Gardermoeni lennujaama kontorisse suunduma.

Lõpuks rehkendasin, kas ostes rongipilet tuleb siiski soodsam Gardermoeni sõita või Lillestrømi rongijaama valuutapunktis vahetada 😀

Aheldasin ratta rongijaama kõrvale, sõitsin Gardermoeni. Meeldiv, et need rongid kiired on, 12minuti pärast olin kohal. Vahetasin raha, istusin jälle rongi ja olin peagi tagasi Lillestrømis. Kell oli juba pool kolm, suur osa päevast kulutatud, pangad suletakse siin kell 15:00, ma ei tea kuidas E-R viieni töötavad inimesed üldse pangas käivad. Viikingiga oleme enne ta tööd varavalges paar korda minema pidanud ja siis jäi ta ka tööle hiljaks.

Ok, olin siis oma pangas tagasi ja sain abi, et sull masinasse paigutada. Polnud säärast toimingut varem teinud.

Selline lugu! Viiking ka tõdes, et kiviaeg siin panganduses.

17+3

Eile olime pärast veepargi retke ämma juurde koorikloomi sööma oodatud. Mr. Bean töötab merel ja kuna nad just ämmaga Bergenist (kust Bean pärit on) tulid, tõid nad kaasa terve kasti merivähke (vist) ja krabisid.

Istusime ja arutasime projekti, mu tööd jm. Beebi sai kingituseks body ja mütsikese. Ühtäkki läks jutt ristimisele. Mina muidu ateist, mulle meeldib ristimise juures vaid ristivanemate idee ja see, et on põhjust pidu korraldada. Ämm ja Viiking nii ei arva – nemad loomulikult ristitud ja siin üldse agaralt ristitakse. Hah, eriti ajab mind irwitama, kui keegi oma abieluvälist last ristib. Mida nagu? Kuigagi ebaloogiline..

Ämm kirus, et tema eksabikaasa oma viimase järeltulija tulekut kuidagi ei tähistanud. Et kui laps sünnib, tuleb ta ikka kõrgele tõsta, hõisata ja pidu maha pidada.

Mr. Bean: “Lõvikuningat mäletad? Seal tõsteti ka laps õhku.”

Ja teate mis sellepeale juhtus? Ma tundsin esimest korda beebi liigutust – ristimise jutu peale lihtsalt HAKKAS KEMPLEMA kõhus!

Kuidas Viiking peol käis

Täna on mul vaba laupäev, homme ka vaba. Üle 6 nädala muideks. Sellegipoolest pidin hommikusööki üksi sööma.

Mikspärast ometi – kerkib üles küsimus. Sest et Viikingil oli eile halloweeni pidu ja täna pohmakas, siiani magab.

Eile kell 22:00 tekstis mulle, et hakkab koju tulema. Kell 23:30 helistas ja ütles – üllatus-üllatus – hakkab kohe koju tulema 😀

Kell 00:11 hakkas ta Oslost sõitma ja polnud tunni pärast ikka veel kodus. Viimaks ta tuli, kell pool kaks: näos meik, jalas lühikesed püksid ja põlvikud, viskus voodile ja kaebles, et oli rongis magama jäänud, lõpp-peatusesse sõitnud ning oli sunnitud takso võtma, et üldse koju saada.

Peol oli üks naine oli ennast liputajaks riietanud, vorsti püksi pannud 😀

Ma pidin segi naerma ennast, kui ta seda jutustas. Aga las mees veel naudib viimaseid kuid, mul see rong juba läinud.

Kuna mul see vaba nädalavahetus juba on, siis mõtlesin, et peaks ujuma minema, mitte kaks päeva kodus logelema. õnneks selgus, et tunnikese autosõidu kaugusel on täitsa arvestatav veepark. Miskipärast ma ainult kahtlen, et me enne homset sinna jõuame.

Long weekend Speinis

Reedel, kui Gardermoneni jõudsime, selgus peagi, et lennuk veel paar tundi hiljem väljub. Sõime siis seal ja ootasime. Peagi saabus lennuk, aga siis oli uus häda – polnud piloote. Kui nood ka pärale jõudsid, tehti neile üks irooniline aplaus ja algas pardalepääs.

Veidi enne seitset maandusime Alicantes. Ämm ja mrBean olid autoga vastas, algas sõit La Matasse, teekond ca 50km pikk. Keset sõitu avastasin, et olen rahakoti kaotanud. Oh rist ja viletsus! Seal olid ju kõik tshekid sees, mis Norwegian meile kompenseerima pidi. Lisaks panga- ja muud kaardid. Sula oli õnneks vaid saja krooni ringis. Lisaks polnud mul aimugi, kas unustasin selle lennujaama või lennukisse. Algas helistamine ja meilide saatmine. Kõik lohutasid, et pole hullu, reisikindlustus maksaks niikuinii kinni selle.

Miskit suurt me sel õhtul enam ette ei võtnud, vaid dinner Aasia restos ja joogid Bahia Blancas. Viimane on norrakate joomakoht, noid Torreviejas/La Matas ju murdu.

Järgnevad päevad sisaldasid endas tsillimist, randa, sõsaraga juttude rääkimist, irwitamist, nagu ikka, noh. Ilm oli koguaeg ilus – 30kraadi, merevesi soe kui Hawaiil. Ja kõik tundub nii odav, kui Norras tulla.

Reis sai GoProga üles filmitud, üks päev ma luban, ma selle monteerimise ette võtan. Hahaha, endal ootavad veel Hawaii videod kokkupanemist 😀 Praegu näitan pilte:

SAMSUNG CSC
Ämmakodu
SAMSUNG CSC
Minu Viiking – ikka samal kohal, kui 2,5a tagasi
SAMSUNG CSC
Kodulähedane öine turg
14248011_1176521152408430_658296585_o
Øega head elu hindamas

14248043_1176521175741761_1581497586_o14273505_1176521245741754_121342598_o

14274372_1176521262408419_1876727770_o
Oiii, kuidas meid raputati!
SAMSUNG CSC
Miskipärast polnud Viiking mu use pluusiga rahul :/

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC
Jalutamas
SAMSUNG CSC
Viiking Pokemoniparadiisis

Remondieri: uus parkett

Pühapäeval sain siis mina ka vaba päeva nautida. Esmakordselt augusti jooksul. Pärast kudrutamist ja hommikusööki Viikingiga algas ränk töö. Mielega (tolmuimeja nimi) tegin põranda puhtaks, siis asetasime mingi kile sinna ja algaski parketi paigaldus ja lõikumine. Mõlemale oli see esmakogemus aga saime 3-4tunniga kenasti hakkama 🙂

SAMSUNG CSC
Alguse poole
SAMSUNG CSC
Lõpupoole
SAMSUNG CSC
Valmis!

Valisime muidugi puit-, mitte laminaatparketi ja mingitest pisikestest osadest kokkupandud me ka ei soovinud.

Eile tuli Emu meile ja tõi mulle kotitäie puravikke Kesk-Norrast, niiet õhtul, kui Viiking JÄLLE mingeid auke seinas pahteldas, marineerisin ma elus esimest korda seeni. Ühe küljest tuli nälkjas nähtavale ja ma pidin ausalt minestama. Nälkjad ja teod on maailma jubedaimad olevused, mitte ämmelgad, nagu mõni tsikk arvab!

Ahjaa, ja pärast eemaldas Viiking selle 60ndatest pärit ukse. Me oleme selle remondiga ikka palju põhjalikumalt tegelenud, kui algul plaanis. Esiti mõtlesime, et lammutame kapi ja pahteldame/võõpame seinad, nüüd siis oleme seal maal, et põrand ja uks ka uus, rääkimata pistikutest-lülititest. Mis teha, mina olen projektijuht ja ma olen maksimalist. Vahetaks akna ja radiaatori ka ära, kui minu teha oleks, aga las see jääda kunagi korteri uute omanike probleemiks. Mitte, et me kolima hakkaks, aga igavesti siia jääda ei saa

Vabad päevad

Mul oli eile vaba päev. Ja vabal päeval oli ilus ilm. Mõtlesin, et tagumine aeg üks mustikakorjamise päev teha. Tegelt kõigepealt asusin ämma aeda ja korjasin kõik vaarikad ära. Ta ise mrBeaniga Speinis.

Metsas kulus terve päev, sest ma ei tea, kas on halb mustikaaaata või olin ma hiljaks jäänud aga nende korjamine ei läinud libedalt. Olid teised väikesed ja paiknesid hõredalt. Ühe kivipuraviku ja mõned kukeseened sain ka:

Kui koju jõudsin, saabus kohe Viiking ka. Jalutasime poodi ja sõime ja nii. Õhtul läks jutt mu neljale vabale päevale septembri algul. Ülemus leidis, et mul neid pärast terve augusti rabamist vaja.

Mõtlesime Viikingiga, et mida ometi peale hakata ja otsustasime, et lendame ka Speini. Pole seal nii kaua käinud ka. Koheselt sai käima pandud kuu aega kasutuna seisnud arvuti, välja otsitud sobivaimad piletid ja nüüd ongi üks suvelõputrip soolas 🙂

Telkimas

Nüüd küll pikk paus sisse jäänud, Emu juba saadab sõnumeid, et blogi unaruses.

Vahepeal toimus elu nimelt. Võitlesin pärast kolme nädalavahetust ühe vaba laupäeva-pühapäeva välja ja saime kodust minema. Tööl muidugi oldi minu peale kollektiivselt pahased, et teised minu pärast rohkem töötama pidin, aga vabandage väga, kord kuus üks vaba nädalavahetus küsida, pole palju palutud. Teistel niikuinii elu (loe: abikaasat 😀 ) pole, mis vahet neil, mis päeval nad kohalikus tatibaaris joomas on. Pealegi seisab mu töölepingus, et iga teine nädalavetus on vaba, aga kes sellest siis kinni peab? Hea kui ühe kuus Viikingiga veeta saan.

Üldse, kui ma normaalse inimese kombel esmaspäevast reedeni töötaks, ei oleks me nädalavahetusel kunagi kodus. Lennujaam on ju siinsamas ja piletid Norwegianil võileivahinnaga.

Okei, aga tagasi eelmise nädalavahetuse juurde. Reedel lõpetasin kell kuus, Viiking tuli mulle järele, korra käisime kodus motorüüd selga ajamas, ma võtsin veel GINi näppu ja hakkasime sõitma. 

Ilm oli nii mõnus päikeseline ja kõik nii tore. Algul oli meil plaan seda kurikuulsat kivi kahe kalju vahel kaema minna, aga nagu ikka Norra ilma puhul – valinuks selle sihtkoha, oleks me vaid vihma kaela sadanud. Äi valis mingi teise koha välja, sõitsis oma Harleyga Kristiansandist kohale ja seal me kokku saime. Koha nimeks Tuddal Camping ning tegemist oli sellise alaga, kus telkimise eest veits maksad aga saad inimlikku wc’d ja dušši kasutada.
Norra loodus vaimustab mind siiani mitte vähem kui Hawaii oma ning teel jäi silma mitmeid kohti, kus ma meelsasti suvekodu omaksin. Niiiiiiiiväga tahan Eesti sõpru külla kutsuda, et nad ka näeksid 😀

Igatahes sõitsime me paar tundi, Notoddenis (linnas, kus me eelmine suvi öö lageda taeva all veetsime) tegime burksipausi ning kümne ajal olime päral. Äi oli seal tund aega juba istunud ning mingi tüübi sõbraks leidnud. Istusid koos ja sõid biifi.


Panime ka telgi püsti, Viiking oli kunagistelt naabritelt nii suure madratsi leidnud, et see täispuhutuna telkigi ei mahtunud. Kuidagi me siiski sinna ära mahtusime ning tänu Viikingile elasin ka öö üle, sest kui kaisus ei oleks, ei händeliks ma 8kraadist õhutemperatuuri ära.

Tõugud

Järgmine päev vallutasime ühe 1800meetrise mäe. Rahvast oli palju, mitmed koertega, üks lausa kuskil kuuekuuse beebiga. Teekond tippu polnud kergete killast, üks osa oli nii tuuline, et ma mõtlesin, et saan kroonilise peavalu. Külm muidugi ka. Ääreltult imestan ma, kuidas mina, pärit tasase pinnaga Eestimaalt, lähen puhkepausideta üles, ei ohi, ei sure, aga norrakad söögipausideta 11km kõnnitud ei saa.

Mäkke rühkimas

Üleval oli kohvik, kus kõik siis vahvlitel hea maitsta lasid. Meie mitte, meie läksime hoopis alla jõudes rømmegrøti sööma. Tegemist hapukoorepudruga, kui ma otse tõlgin. Minul oli see esmakogemus ja oli suht hea teine, sõin kaneeliga. Teeks koduski järgi 😉

Õhtul sõime bensukas jälle burkse, hiljem tipsutasime telkimisplatsil.
Järgmisel päeval sõitsime Nissedali. Siiani on see kommuun minu lemmik, kui suvekoduks kohta valima peab 😀 Läbi sõitsime  ka Rjukanist, mis on seninähtutest kõige ilusam Norra väikelinn. Kuuladatavasti on seal kõik majad sama arhitekti poolt kavandatud, sellest siis see kenadus.

Treungeni kämping meeldis mulle rohkem kui esimene

Tagasi Nissedali kommuuni. Talgi panime püsti Treungeni kämpinguplatsile. Käisime kohalikus restos, kui nii saab öelda, õhtustamas ning hiljem tipsutasime taaskord ning rääkisime maailmavaadetest (mis meil äiaga kui öö ja päev on, ning mis mind vaat et kemplema ajas).

Järgmine päev oli esmaspäev ning meil aeg kodupoole sättida. Selline nädalavahetus siis vahelduseks, pärast oli õige hea oma pöörfis voodis magada 😉

Kristiansand

Alati kui me siia tuleme, on siin ilus ilm. Sellepärast on tunne, et Kristiansandis ongi kõik koguaeg kuldne.

Viiking on siin muideks pool elu elanud ja siiatulek on tema jaoks lapsepõlvekoju tulek. Tore kui selline koda olemas, mul näiteks pole. Hiljuti avastasin, et viimane koht, kuhu ma tänaseni minna saan ja millega ma minevikus seotud olen olnud, on mu ainsa järelejäänud vanaema maamaja.

Eile päevitasin peamiselt aias ja sõin jätse. Kui Viiking ja ta isa õlled avasid, otsustasin ma pärast mõningast vaagimist, et olgu mis on, aga tilgake Bailey’st võib ikka pruukida. Oleks ma seda enne teadnud – mitte miski pole mu kurguvalu tõhusamalt leevendanud!

Õhtul aga jalutasime linnapeal ja sõime PiederRo’s kuuldatavasti Kristiansandi (loe: Norra) parimat kalasuppi. Ma ei ole muidu supitellija aga säärases restoranis ei kujutaks muud paremini ette. Tegemist siis kreemise mereannisupiga, kus lisaks valgele kalale ka värsked krevetid ja sinikarbid hulbivad.

Isa&poeg
Ei oleks tore sellist sõiduriista omada või?


Täna magasime kaua, hommikusöögilauas arutasime, kuhu minna ja otsustasime Mandali kasuks. Sõit sinna kestis mitte rohkem kui pool tundi.

Pole rahul, et selline kole kandiline ehitis kõige ilusa keskel eksisteerib

 Vaikselt mõlgutame mõtteid suvekodust ja tuleb tunnistada, et selle linnakese vastu poleks midagi.

Kuna me päris ööseks tagasisõitu jätta ei tahtnud, olime nelja ajal tagasi, grillisime vorstikesi ning sõime kõhud täis. Mu äi on Viikingile ülihooliv isa, söögiajal nuumab korralikult ning enne kojusõitu pakib alati vähemalt kotitäie toitu kaasa. Seekord andis mulle kõik oma aia rabarberid. Ainult et ma ei saa aru, miks tal nii palju süüa kodus on – ta elab üksi ju. Tal on isegi walk-in külmkapp kodus. Ilma naljata.

Praegu lõpetan, pean aknast välja vaatama, muidu hakkab halb. Oleme nimelt poolel teel Oslosse.

Haiglast koju/nädalavahetuseks Kristiansandi

Eile hommikul sain haiglast koju. Nii kui viimane kanüül eemaldati, tegin kõne Viikingile ja palusin abikäe ulatada. Kell aga oli 8:30 ja abikaasa poolel teel tööle teisele poole Oslot, ämm ka sõnumile ei vasta. Ok, võtan takso siis. Telf heliseb, Viiking: “Ma võin ju otsa ringi pöörata ja sulle järele tulla.” Jeehhuuu! Nii, sain koju, ukse ees meenub, et unustasin võtmed. Võtsin Viikingi omad ja saatsin ta tööle, helistasin haiglasse, sain kinnitust, et võtmed leitud ning lubasin paari päeva pärast järele tulla.

Kodus läks kohe “Padjaklubi” vaatamiseks, jäätisesöömiseks ja lebotamiseks, mille käigus ma muidugi magama jäin.

Pärastlõunal sõitsime Kristiansandi nädalavahetust veetma. Võibolla liiga julge samm aga ma olen ka inimene ja ei jaksa lõpmatuseni lage vahtida.

Teekond äia juurde on üle 300km ja kuna ma ainult jäätist söönud olin, võtsin Statist hot dogi krevettidega – ei suutnd enam näljas olla. Veits valus oli, aga sain Viikingiga kahepeale söödud. Mus oli mulle töölt šokolaadikooki toonud – neil iga reede koogipäev seal – see läks libedamalt alla.

Päral!


Mis ta veel töölt tõi? Kolm kotitäit tutikaid riideid oma 3aastasele õele, kes ka Kristiansandis elab. Lucky kid, ma ütlen! Seal oli nii Elsa-asju kui näiteks 4 jopet, Next, Cubus, H&M jm. Lisaks Norra rahvariided:


Selgus aga, et printsessikesel on juba rahvariided 😀 Vaatan ja imestan, kuidas hellitatakse teist.. Äi rääkis niimuuseas, et pidi tütrekesele teise turvatooli ostma, sest tal kaks Mesa ja mõlemasse vaja ju. (Ületarbimine 👎)

Ja mis mina sain? Ühe vöö! Sest ma endiselt kaalukaotuselainel (eile 57,5kg) ja Viiking vist väsis mulle uute teksade vedamisest 😆

Lõppu armupesa, mis meil siin on:

Viimased 48h 

Alustan siis üleeilsest õhtust. Tegemist oli mu teise tööpäevaga kolmest. Kahe “puhkuse” vahel 😀 Maganud olin 12:45ni. Väga harvaesinev nähtus see poole päeva magamine, aga noh, režiim oli Hawaiist veel mõjutatud (ajaerinevus Norraga täpselt 12h).

Koju saabusin hiliseima rongiga kell 00:45 ning hiljemalt 2:30 olin ma voodis ja lugesin. Und polnud ega tulnud. Peagi oli kell juba 4:00. Üritused uinuda ei kandnud vilja. Väljas juba valge, linnud laulsid, akent kinni panna ei saanud – liiga palav muidu, kardinad lasid liiga palju valgust läbi ja mis kõik veel.

Ausalt see oli üks imelikumaid öid mu elus. Ma lihtsalt ei jäänud magama!! Hakkasin uuesti lugema ja seda sinnani välja, kui Viikingi alarm kell 7:00 üürgama hakkas. Kuna ma niikuinii tunni pärast ärkama pidin, siis ajasin ka ennast üles, tegin omletti ja kohvi ning läksin tööle.

Isegi mu kuldsetel pidutsemisaegadel magasin ma vähemalt paar tundigi kui kahe 12tunnise tööpäeva vahel pidu oli ja nüüd siis nõnda – minutitki magamata tööle. Kõige imelikum, et ma isegi väsinud polnud.

Õnnistatud sain ma sel päeval uues töötüdeukuga, kellega kõik elulood ära räägitud sai. See aitas virk olla, kui kolme ajal uni peale tuli 😀

Kell kuus oli Viiking ekstra-kiivriga platsis, sõitsime ämma juurde koorikloomi sööma. Pudel veini kadus ka ämmaga kahepeale hinge alla.

Aiaroheluses istuses ja lobisedes, tabasin ennast mõttelt, et nii tore, et lõpuks ometi on mu norra keel piisav, et enamvähem kõigest aru saada, no nii 80% 😉 Elu kohe hulga kergem. Mainisin seda Viikingile ka, soovitasin tal eesti keelt õppida, oleks tal ka kuldsem Eestis käia/olla. Ta nõustus, et võiks.

Jõuan siis tänaseni. Ärgatud sai 7:10 ja üsna kohe opipaika sõidetud. Mootorrattaga muidugi 😀 keegi mulle mingit infot ei jaganud, seega guugeldasin ma ise, et 6h enne mandlite küljestnaksamist süüa-juua ei tohi. Kohalejõudes kirurg muidugi küsis, ega ma söönud ole..

Viiking oli töölt vaba päeva võtnud ja ma võisin teda enda huvides nii palju kui soovisin ära kasutada, nagu ta ütles 😀 sinna ruumi, kus mu mandlid üle vaadati ja asju selgitati. Abiellumise puhul saime ma arsti poolt õnnitletud.

Siis saatsin mehe minema, kuigi ta võis minuga kuni narkoosi mõjumuseni chillida. Aga ma tublim, kui üksi olen 😀

Asetati siis kanüül käeseljale, ilustikenasti esimese korraga, mitte nagu mõnel Eesti arstil kombeks on olnud. Järgmisena suruti sinna suur süstlatäis valget vedelikku, mis veenipidi mööda käsivart üles liikus. Ma reaalselt TUNDSIN selle liikumist, sest see oli külm. Õla juurde jõudes, ma uinusin. Võttis ca 3sek. Väga imelik tunne oli kontroll enda üle kaotada.

Kui ma pooleteise tunni pärast luugid lahti tegin, istus Viiking voodi kõrval ja silitas mind 🙂 kurguvalu meenutas koheselt, mis just juhtunud oli. Õde käis küsimas, kuidas tunnen ennast ja andis loa koju minna niipea, kui enesetunne lubab. Kolmveerand tunni pärast olin piisavalt toibunud, Viiking oli vahepeal motika vanaisa vana auto vaatu vahetanud ja sellega me esmalt poodi, kus Viiking maailma parima hubbyna mulle kahte sorti jäätist ja jogurtit ming 3 sorti valivaigistit ostis. Ma jäin autosse, ei tundnud, et soovin kõndida – kere peapööritus.

Olin Laura blogist lugenud, et tal opi käigus keelest TÜKID LAHTI tulid. Ühel sõbrannal olid huuled PURUKS. Ma ei saa aru, kas tohtrid surkisid seal suvaliselt? Kui ma seda Viikingile ütlesin, tuli sealt: “Tundub, et need Eesti arstid… jne…..” 😀 Minul oli õnneks kõik terve.

Terve päeva lebotasime rõdul, ma sofal varjul, Viiking päevitas põrandal. Ma magasin kuskil kolm korda ja kui päike madalamale laskus, heidsin pikad püksid jalast ning lasin ka veidi päikest ligi, kuigi ITK kodulehelt sai välja loetud, et päevitada ei tohi. Kah mul asi! Mu õde käis vaatamata keelule veidi pärast pimesooleopi Pirita rannas ujumas 😀 ega me papist poisid pole!

“Ma hoolin Sinust nii väga, ma kellestki teisest nii palju hoolinud. Nii imelik oli sind pärast opi näha, kui sa magasid seal. Ma olen ju harjunud sind alati aktiivsena nägema,” tuli Viikingilt. Oh, mu kallis MusiLove 😍. Siis rääkis ta, et mul oli enne ärkamist mingi sügav jurakas suus olnud, mille eesmärk oli ilmselt keelt mitte haavale lasta. Selle olin ma une pealt eemaldanud 😀

Õhtuks tegin Viikingile kotlette (ise avaldasin soovi), ise sõin jogurtit. Viiking:  “Kas see on ebaõiglane?” Mina: “Elu ongi ebaõiglane!”

SAM_3929.jpg
Ei, see väike kausike, pole mingi lisand vøi kaste Viikingi roale – see on minu øhtusöök: maitsestamata jogurt.