Päev kahe lapsega

Kaks last on meil peres juba nädal ja peale olnud, eile aga pidin nende kahega esmakordselt üksi hakkama saama. Viiking pidi nimelt Oslosse minema. Algul mõtles, et läheb reede õhtul ja naaseb laupäeval, aga siis otsustas mõlemad otsad laupäeval teha. Meeldiv. Öösel poleks ma veel valmis olnud kahte last ära händelima.

Miks üldse läks? No mis ise arvate – ikka AUTOJAMAD😤 Bemmile sai ostetud kaks esituld. Kaks lambipirni lihtsamalt öelduna. Üks maksis üle 100€ ja need kurivaimud töötasid vaid kuu aega!😡 Probleem on vist ikka kuskil sügavamal.

Õnneks on täiskindlustus, aga kohale tuli masin ikka pealinna viia. Otsus see just siis viia, sündis viimasel hetkel, sest äiapapsen avaldas soovi külla tulla ja Viiking sai nendega koju tagasi.

Niisiis oli ta ära hommikul viiest õhtul veerand kümneni. Kuidas meil läks?

Ärkasime 7:30. Tavaline äratus on see, et Ben tahab R. sülle võtta. Hakkabki võtma, pean teda natuke tagasi hoidma, sest beebi magab. Samal ajal anun Beni, et ta mulle toibumisaega annaks. Lõpuks läksime vannituppa, üks tuleb potile aidata, teisel mähkmed vahetada, mõlemale päevariided selga.

Hommikusöögi valmistamine läks veits üle kivide-kändude, sest üks pole nõus ärkvel olles minutitki kehakontaktita olema, teine nõuab valjuhäälselt müslit. Trikoolina sidumist pole ära õppinud (oleks enne Viikingi lahkumist võinud) lisaks on see kuskil majapeal kadunud. Viimaks sai kisa saatel müsli-mammud-banaan-piim kaussi, esiklaps laua taha sööma, teine tissiotsa. Muidugi polnud see päeva esimene tissitsmine – kui imik üleval, tahab ta seal pidevalt olla.

Millalgi pool tundi hiljem hakkasin enesele omletti valmistama. Ben jättis oma müsli kus see ja teine ning pistis pintslisse pool minu roast. Saatuse kiuste olin ma just tol hommikul tavalisest väiksema omleti teinud😝

Hiljem pesin pesusid ja 11-12 ajal otsustasin, et peame jalutama minema. Beebi asetasin turvahälli, seejärel riietasin Beni. Sai lapsel valida lasta mis kombekas ja müts ning lasin teise õue. Beebile olid need paar minutit liiast ja rahustuseks tuli ta tissi otsa panna.

Max 10min pärast olime meiegi väljas. Emu oli seoses Eestis shoppamisega mulle juba hommikust saadik non-stop helistanud, jätkus see nüüdki. Paari minuti pärast oli beebil jälle hing täis, et ta üski kuhugi siruli pandud oli ja ma leidsin end garaazhist mingi asja äärel istumas, imetamast, samaaegselt Emule telefoni juhiseid andmast.

Ben ei taha tavaliselt koduaiast oma õuemänguautode juurest väga lahkuda. Seekord läks libedamalt, sest külasse oli saabunud jäätiseauto. Ben nõustus kärru istuma ja sõit algas! Jäätist me siiski ei ostnud ja õnneks pole Ben veel otsi kokku viinud, et sealt saab, niiet me lihtsalt vaatasime.

Postkastist sai kougitud järjekordne lasteaiaarve, mille me maksta unustanud olime🤦‍♀️ 7€ trahvina otsa poogitud.

Kõndisime siin majade vahel ja natuke kaugemalgi. Tagasiteel juhtus midagi mida ma siin kuude viisi näinud polnud…

…mäe tagant tuli välja päike. Ben viskas end pikali ja kiitis: «Mõnus soe.» Oli tõesti. Edasi kõndis ta ise – mööda hangesid.

Tagasi toas sõime lõunat – ma kanasuppi, Ben paprikat. Tal mingi periood, et vahest sööb ainult paprikat. Päeva jooksul sõin ka rohkelt kaneelisaiakesi, nii 5-7🤫

Pärastlõunal läks Ben vanni. Jooksvalt tegelesin imetamise, mähkimise, pesudega, külalistele toa kordaseadmisega, nagu ikka. Õhtul vaatasime multikaid. Nagu ikka, saab Ben 2tk valida. Esimene sai vaadatud, teiseks tahtis «Brannman Sami». Panin esimese ettejuhtuva käima. Käib ja käib ja otsa ei saa. Imelik. Tavaliselt vist 10min üks episood. Vaatan, et mis värk on. Ohissand! Tunniajane😮 Oeh, ei saanud kinni ka panna, oleks kisa vallandunud. Ühtlasi oli see esimene kord mil Ben tund aega vagusi teleka ees püsis.

Beebi, kes oli viimased tunnid maganud, ärkas otseloomulikult siis, kui ma Beni magamaminekuks valmis sättima hakkasin. Ega midagi, läksime kõik koos vannituppa. Kõigepealt mõtlesin, et luban erandkorras Benil siis meie voodis uinuda, et heidame kõik koos pikali, üks ühel, teine teisel pool. Aga Ben mul piisavalt mõistlik. Kui muidu pean ma ta kõrval lebama ja koos raamatut vaatama või ta uue autopadjaga rääkima (😂 uus asi jälle), siis seekord istusin maas, beebi (of coz) tissiotsas ja kiikasin raamatusse kah. Siis laulsime Sami laulu ja umbes 10minuti pärast oligi esiklaps uinunud.

Edasi olin sunnitud diivanil istuma, sest beebi on (pool)ärkvel olles VAID süles nõus olema. Soovitatavalt püstises asendis, sest ta lind ja peab kõike kõrgelt nägema😃

Kui ma ta ühel hetkel siiski paariks minutiks magama sain, poetasin ta korvi ja panin mänguasju ära. Ja kõiki muid asju, mis valedes kohtades olid.

Ja äkitselt oligi masin maja ees ja Viiking oma isaga kohal. Oli raske? Nooooh, kui täiesti aus olla, siis ainuke asi, millest mul täielik tüdimus on, on see pesumajandus. Ma ei saa aru, kuidas meil järsku iga päev 2-3masinatäit tuleb. Olen lausa kuivatit pruukima hakanud, sest mul pole aega oodata ega kohta kuhu kõike riputada.

Ben on väga tubli suur vend. Imestan kui kannatlik. Isegi kui midagi palub ja kohe saada tahab, siis nähes, et beebi sööb, ootab ilusti ega käi peale. Kui nt trepist alla läheme, küsib ta muidu sülle, aga kui näeb, et beebi juba ees, siis hakkab nagu sülle küsima, aga näeb ja küsib hoopis käest kinni hoida🙂

Igatahes hakkab mul edaspidi selliseid päevi 2x nädalas olema ja ma leian, et pole ullu midagi😀

«Kehalugu»

*nimi inspireeritud “Anne ja Stiilist”

Teised on oma kehapostitustega ümber saanud, ma jutustan edasi. Teiste rasedusaegsed/-järgsed lood kehadest mulle väga meeldivad. On mind õpetanud millekski jubedaks valmis olema😁

Teise raseduse alguses kaalusin 58kg. Vahepeal langenes see veidi. Lapseootuse lõpuks (ilmselt 41+3) olin ma juurde võtnud 7kg. Kaalult vaatas vastu 65kg. Kõht tundus lõpuni pisem kui Beniaegu. Seepärast olin ka veendunud, et beebi väiksem tuleb 😄

Sünnitasin kolmapäeval, nii kui laps välja lupsas, oli kõht võrdlemisi lame: Reedel saime koju, laupäeval astusin kaalule: 58,5kg!(Pildid tehtud 7 päeva pärast lapsesaamist)

Seega kaotasin ma raseduskilod 3 päevaga! Beniga läks 6 päeva muidu 😁 Seekord olid üle poole nendest kilodest beebi.

Kui ma veel kaks päeva hiljem kaalule astusin, oli maha läinud veel 1,6kg. Rinnad olid samas niiiiiiiii suured, et see kontrast… on tore😂 Viiking: “Issver, Sa oled nii peenike, et ma ei tunne ära!”

“Imetamine is the best!” ma ütlen. Lihtsalt pühib kõik liigse minema.

Heast vormist on asi muidugi kaugel. See pehmus – lödi kõht ja peps😬 Nii veider, aga tean, et mööduv.

Lame tagument:

Meil käisid esmaspäeval koduvisiidil ämmaemand ja neljapäeval keegi helsestasjonist. Mõlemad kaalusid beebit ja selgus, et too võtab päevas 100g juurde. No pole ime siis, et kaal kukub.

Eile, kui sünnitusest 10 päeva möödas oli, avastasin, et see vahe, mis kõhulihaste vahel oli (3-4cm) oli kadunud. Väga imestan, sest ikkagi teine rasedus. Võibolla on emakas omal kohal tagasi😃 Ma nimelt tundsin erinevalt esimesest korrast selle “mulksu” taandumist mitu päeva.

Mis sai uue beebi nimeks?

Nimed on meile tähtis teema. Beniga oli lihtne. See nimi oli olemas kõvasti enne ta eostamistki. Bragge oli ka olemas, aga seda ma niiväga kunagi ihaldanud polegi. St see pole mu silmis kunagi Beni omaga võrdväärne olnud.

Terve teise raseduse ma kuidagi ignosin seda teemat. Seda enam et beebi sugu ka teada polnud. Viiking aegajalt ikka mainis, et tuleb nimi leida ja vahel guugeldasime Norra mütoloogilisi poisinimesid ja igasugu tüdrukunimesid 😃 Nädal-kaks enne tita sündi tegime isegi nimekirja. Huvitaval kombel tuli poisinimede list pikem, kuigi tüdrukunime leidmine alati hõlpsam tundus.

Meie kriteeriumid (poisinimele):

• Olgu viikinginimi
• Olgu ta seal mütoloogias hea tegelane
• R-täht olgu sees
• Ma ei tohi teada ühtegi teist inimest, kes seda nime kannab.

Sõelale jäid kolm nime. Ühest neist polnud r-tähte esindatud – väljas. Teine tundus nii eesti keeles kui rahvusvaheliselt üldse keeruline kasutada -väljas – ja kolmas oli see, mille poole ma Viikingi leitud nimedest juba raseduse algusest saadik enim kaldunud olin. Va siis see minu leitud (vist) Vana-Rooma nimi, mille tähendus ebasobivaks osutus😂

Lõplik otsus sündis haiglas ning uue beebi nimeks sai:

…mis tähendab norra keeles ronka.

Väike lugu ka: Norra mütoloogia peajumalal Odinil oli kaks ronka, Hugin ja Munin, kes lendasid maailmas ringi ja jutustasid hiljem nähtust Odinile.

Väga sobiv! Meie R. on reisimisega juba emaüsas algust teinud ja saab kindlasti hiljemgi. Mitte et Ben ei reisiks, eksole😝

Tegelikult ongi R. juba esimestest päevadest meid linnu pilgul altkulmu piidelnud. Ütleks suisa, et röövlinnu pilgul😂

«Haiglalood»

*nimi inspireeritud kunagisest telesaatest

Mõtlesin siin ka sünnitusele järgnenud haiglapäevad ära jutustada. Pluss sünnitusplaan.

Peangi sellest teisest alustama. Sinna läks kirja nii:

• Ei soovi kasutada KTG’d. Selle asemel fetoskoopi.
• Ei soovi et mulle paigaldatakse kanüül ega süstita sünteetilist oksütotsiini.
• Võimalusel soovin sünnitada vanni.
• Beebi veedab kaks esimest elutundi nahk-naha kontaktis ema või isaga. Kaalumine, mõõtmine, mähkimine ja riietamine ootavad.
• Lapse soo soovime ise järele vaadata.
• Beebi ei saa mitte mingis vormis k-vitamiini. Diskussiooni sel teemal ei toimu.
• Nabanööri ei soovi läbi lõigata enne tunni möödumist lapse sünnist.
• Platsenta peab välja tulla saama loomulikult. Ei soovi selle väljatirimist.
• Pärast sünnitust on vaja mulle teha Betke-Kleihaugeri test.

Noojah. Sain üsna “plaanipärase”😄 See, et vann ära jäi, sellest on suva. Nabanööri lõikamisega läks natuke teisiti – ma pidin ju autost väljuma ja niimoodi beebiga ühendatuna olles, poleks väga saanud. Lisaks on ju talv, autouks pärani, lund sadas sisse, külm ka – pidime kiired olema. Pärast haiglas selguski, et lapse kehatemperatuur oli 34ni langenud😬 ..aga see taastus kiiresti😊

Platsetat taheti küll kiirabiautos välja tõmbama hakata, aga ma keeldusin. Siinkohal olen hästi tänulik, et elu mulle kiirabiga ülitoreda ämmaemada saatis – kõigile mu soovidele tuli vastu, ei mingit pealepressimist. Isegi sõidu ajal oli neil mingi… asi, millega beebi mu kaisus olla sai. Kinnitati kuidagi.

Haiglas hakkasidki kergemat sorti kokkutõmbed, et platsenta väljutada. Peale seda sain mõne nõelapiste. Enne lasti tuimestavad spreid ka, see kipitas, aga vähemalt ei tundnud nõelumist. Midagi tõsist seal ei olnud, väiksed marrastused pigem.

Millalgi varahommikul sai laps kaalutud ka. ÄE: “Ilmselt ligi neli kilo,” mina: “NELI??!?” pandi kaalule. Oli siiski 3655g. 😅 Mulle tundus beebi niiiiiiiiii pisike, olin kindel, et väiksem kui Ben sündides. Pikkus oli see-eest sama: 50cm. Ja riided-mähkmed – need saigi laps selga alles pooleteisepäevaselt😆

Nüüd jõuan selle tõrvatilga juurde😕 Selleks oli üks bitch ämmakas. Ma ju teadsin, et mul lootega reesuskonflikt. Aga kuna see 90% juhtudest ohtlik pole, soovisin ma enne veenduda, kas ikka on vaja endale see süst susata lasta. Ma ei ole selle vastane, aga igaks juhuks ravimeid ei manustata!

Küsisin siis seda testi. Ämmaemand hakkas: “Meie oleme nabanöörist vereproovi võtnud ja teame, et on reesuskonflikt.” Mina: “Jah, ma tean ise ka, aga ma tahaks testi, et tuvastada, kas minu ja lapse vered segunesid.” Äe ketrab sama, et nemad teavad. Valgustasin siis teda (äkki ta TÕESTI ei tea, et ainult 10% segunevad. Enamjaolt trauma tagajärjel. Ainus trauma, mida mulle tekitada prooviti, oli see kemplus🙄). Äe: “Meil siin sellist testi ei tehta. Sa pead selle ise endale korraldama.” No väga kahtlen ta jutus! Saatsin ta esialgu minema. Ta muide seisis terve selle jutuajamise ajal nõel püsti mu kõrval. Jõudis mulle veel öelda, et mu järgmine laps võib ära surra.

Arutasime Viikingiga ja saatsin ta mõne aja pärast ravimi infolehte küsima. See vastik eit ütles, et me võime guugeldada… omg, ma lähen endast välja, nii ebaprofesionaalne. Kuna aeg tiksus (72h pärast sünnitust peaks süst tehtud saama), otsustasin, et lasen selle siis teha.

Aga no muu kõik oli ikkagi kuldne. Toit oli parem, ülejäänud personal meeldivam, palatikaaslase imik ka üsna vagur.

Hommikul saime me Viikingiga tavapalatisse ja kuna seal olime ainult meie, siis toodi Viikingile ka voodi ja olime seal kolmekesi. Perepalateid ei ole Ålesundis üldse olemas. Alternatiiv on haiglahotell, aga see oli täis ja maksis ka samapalju kui tavahotellid.

Pärastlõunal tulid Emu ja Ben. Viimane õige häbelik ja nats solvunud mu peale. Mõne aja pärast nõutus vähemalt vennakese varbaid lugema ja sokke jalga aitama. Hiljem lisandusid musikallid ka.

Õhtul pidid kõik lahkuma, sest palatisse oli oodata teist ema ja beebit.

Öösel tegi beebi veits kisa ja ma juba mõtlesin, et midaaaa, minu laps ja ei oska öösel magada? 😮 Muidu sõi tissi ja nõutas minuga kehakontakti.

Teine päev möödus samuti perekeskis haiglarütmis. Viiking ja Ben saabusid üsna vara. Pärastlõunal käisid ostukeskuses sest ühele peaaegu-kolmesele on liiast terve päev siseruumis viibida. Tagasi tulid kinkidega kõigile🤗 titale beebimänguasi, mulle kuldkõrvarõngad, mis kihlasõrmusega matchivad, Benile legoauto, sest suur vend.

Kolmandal hommikul saime koju.

Elu kui lilleõis🌸

Kuidas viikingid sünnivad?

Tuleb pikk lugu sellest lühikesest loost😁

Alustama pean esimesest sünnitusest, millega ma teps mitte rahule ei jäänud. Painas see mind kõik need peaaegu kolm aastat. Täpsemalt siis see, et järgmine kord peab paremini minema.

Nagu ma siin varem selgelt väljendanud, ei ole minu puhul tegemist meditsiinisüsteemi kummardajaga. Kaine peaga võttes olen alati aru saanud, et sünnitus ei peaks meditsiiniline protseduur olema. Paraku esimene kord noor ja roheline olles, allusin kergemini arstide provokatsioonidele. Tagantjärele julgen väita, et nende pärast mu esiklapse sünd nõnda läkski..

Päästjaks sai raamat nimega “Loomuliku sünnituse teejuht.” Nimetaks seda emakssaamise piibliks suisa. See, et ma sellele mullu novembrikuus raamatupoes juhuslikult peale sattusin ja et ta -50% alla hinnatud oli, sai saatuslikuks. Soovitan seda siiralt kõigile, kes kunagi emaks saada plaanivad.

Raamatu lugesin raseduse ajal igaks juhuks kaks korda läbi. Panin endale teatud märksõnad kirja ja jäin sünnitust ootama.

Meenutuseks: Beni sündimine võttis kaks ja pool päeva, arstid tegid mu kõigepealt oma reesussüstiga haigeks ja hakkasid sünnituse ajal mulle väitma, et mu keha pole lapse sünnitamiseks loodud. Et sünnitus on protsess, mille ajal tuleb ema kehasse läbi kanüüli igasugu hormoone ja ravimeid viia. Protsessi vastavalt oma graafiku mugavusele pausile panna ja siis hiljem uuesti käivitada. Laps tuleb välja pressida selili, sest see on ämmaemandale kõige mugavam jne.

Minu õnn, et asi üldse keisriga ei lõppenud. Igatahes otsustasin, et teine kord saame loomulikult hakkama. Rõhutan, et tänu sellele raamatule.

Esimene tark otsus: ma keeldusin reesuskonflikti süstist. Norras tehakse seda IGAKS JUHUKS raseduse ajal. Ja teine kord ka IGAKS JUHUKS pärast sünnitust. Raamatust lugesin välja, et ohhoo, pärast sünnitust on võimalus teha Betke Kleihaugeri test väljaselgitamaks, kas üldse mingi veresegunemine toimus. 90% juhtudest seda muideks ei toimu. Aga äe on ju lihtsam 2x ema susata kui mingi anslüüsiga jännata. Mis arvate mitu nendest 10+ ämmaemandast, kellega ma kokku puutunud olen, poole sõnagagi seda testi maininud on? Täpselt NULL! Kõik tuleb ise välja uurida!

Jõuame sinna, et teine sünnitus hakkab lähemale jõudma. Nagu blogipostitustes avaldanud, esines mul libakaid 3-4nädalat. Aegajalt ütlesin Viikingile, et parem oleks, kui nendest mingigi avatus tekkinud on.

Ben sündis 39+4. Tõenäoliselt selle tõttu, et rasedustoksikoos hakkas loodet “ära tõrjuma”. Teise rasedusega jõudsin 41+3ni ja hakkasin juba kartma, et äkki ähvardatakse esilekutsumisega.

Teisipäev 4.veebruar

Päev nagu nad ikka. Hommikul aitasin Viikingi ja Beni lasteaeda st pakkisin viimase lunch box’i ja saatsin nad autoni. Päeva jooksul oli kahtlaselt vähe libakaid. Kell 14:30 tegin oma tavapärase 5,5km jalutuse, ehk võtsin Beni Emult üle ning sõitsime koos bussiga koju. Viikingi kojutulekuks soojendasin üles kreveti-nuudlisupi aga seda sõi too üksi – ma otsustasin tursamaksa võileibade peal olla😆

No issand, see oli tegelt nii tavaline õhtu. Miski ei viidanud, et see hiljem täiesti teised pöörded võtab. Edasi läks Ben vara magama, pärast mida me “Marriage Stroryt” vaatama hakkasime. Vahepeal kimbutasid mind jälle kokkutõmbed, mille vahesid ma isegi mõõtsin, aga kuigi tõsiselt ei võtnud.

Poole filmi peal otsustasime ikkagi magama minna. Kuskil pool kümme. Viiking jäi magama, ma lugesin ning peagi ärkas Ben, kes meie voodisse nõutama hakkas. Sai võetud. Hakkasin juba ise ka magama jääma, aga mingi valu käis. Ignoreerisin ja suikusin uuesti poolunne. Paari minuti pärast võpatasin taas üles – säärastega küll magada ei saa. Järgmised paar valu lebasin voodis kuniks otsustasin elutoast telefoni tuua ja vannituppa vahesid mõõtma minna. Kell oli 23:15 ja valude vahed 1min30sek.

Iga valu oli aina intensiivsem. Läksin dushi alla, elasin seal ka paar tükki üle. Järgmiste ajal marssisin juba elutoas edasi-tagasi. Miski ei lasknud mul uskuda, et haiglasseminekuga kiire on. Sünnitamine võtab ju kaua, sellepärast äratasin ma ka Viikingi alles pärast südaööd. Kirjutasin Emule, et saadan tolle talle järele Beni hoidma ja pakkisin edaspidi valude vahepeal viimaseid asju.

Enne veel kui Viiking Emuga naases, oksendasin tursamaksad välja😂 Oksendamine on mul sünnituse puhul hinnatud tegevus – leevendab valusid ja aitab avaneda.

Kell 01:00 saime lõpuks minema. Ahastasin, et no kuidas ma selliste valudega autos istun. Vaja ringi liikuda. Ja veel 1,5h! Kulistasin vett, et rohkem oksendada saaks.

Hakkas sõit. Mul ämber käes, kuhu ma siis aegajalt kettisin. Auto rappumine oli ka leevendav. Lisaks oli Viiking õpetatud mu kintsu väristama – raamatust õpitud nipp. Lisaks aitas valu ajal suuga puristamine. Ikka raamatutarkus – suu ja kõri vabana hoidmine lõdvestab ka emakakaela 😉

Poolel teel läksid valud nii palju hullemaks, et ma uutama hakkasin ja paaril korral olin nutuäärel ka. Õnneks olid tuhud alati 40sekundi kandis, mitte nagu selle sünteetilise oksütotsiiniga🙄 – 1,5min põrguvalu.

10-15km enne Ålesundi haiglat tundis midagi pressilaadset. Ja siis järgmiste tuhude ajal ka. “Ma ei saa enam! See laps tuleb!” ütlesin Viikinile. Mees ähmi täis aga samaaegselt väga asjalik. Peatas auto metsaäärde, kamandas mu välja. Riided seljast, ise samaaegselt kiirabiga (kes juba meie poole teel oli) telefonis vesteldes. 3pressi! Maksimaalselt 5min ja beebi oli väljas! 👏👏👏

Kiirabist keegi veel küsis, kas poiss või tüdruk. Nagu mul sünnitusplaanis kirjas: “Lapse soo vaatavad järele vanemad,” nii ka läks. Heitsime Viikingiga samaaegselt pilgu peale: “Poiss!” 💙😍

Ma olin kogu aja selge peaga, teadsin, et selili ei pressi, ikka põlvili poolpüsti. Palju seal auto esiistmel asendivõimalusi ei olnud, eksole😅

Mõned minutid hiljem saabus ka kiirabi. A muideks vahepeal peatus mingi muu auto ka meie kõrval. Tundsid vist huvi, et mis siin veel toimub😂 Kuna õues oli külm, lund sadas ja autouks lahti, tuli kiiresti tegutseda. Nabanööri lõikas Viiking sealsamas esiistmel. Järgmisena viidi mind beebiga kiirabiautosse. Viiking jäi autot koristama, mis nägi välja nagu oleks seal tapatalgud toimunud.

Sõidu ajal saatsid mind vaprusevärinad ja beebi tegi kisa. Nuttis pisaratega!! Juba! Benil läks esimeste pisarateni paar nädalat.

Haigasse jõudes kogunesid mu ümber erinevad töötajad, kes kõik õnnitlesid. Mind vaadati üle ja selgus, et rebendeid peaaegu pole. Vat! Õige pressimise asend😁 mõnd marrastust siiski moepärast nõeluti ja see oli küll nats hullem kui epiduraali all õmmeldud saamine😬

Loo moraal on see, et esimene kord kuulasin ma arste ja kõik läks metsa. Seekord kuulasin enda keha ja sain tänutäheks parema sünnituskogemuse kui ma üldse loota julgesin.

Ma arvasin, et haigasse jõudes öeldakse 4-5cm avatust. Ja kardsin, et 2cm. Mõtlesin, et tore kui 8-10tunniga hakkama saaks,

Poolteist päeva vs 3,5h. Epiduraal, sünteetilised ravimid, hormoonid vs 100% loomulik.

Kui A-husis öeldi mulle, et “sina küll kodusünnitusele mõelda ei tohiks” siis siin öeldi, et järgmise võid kodus sünnitada 😃

Ohh, ma olen lihtsalt nii-niiii õnnelik, et kõik just nii läks. Täpselt nagu ma sisimas soovisin – haigla- ja meditsiinivabalt. Et me just Viikingiga kahekesi hakkama saime💪

Meie teine pojake🥰 3655g ja 50cm:

 

 

Tursamaks ehk lugu mis juhtus Riia hotellitoas

Aastal 2013, tuuritamiste kõrgaegadel, olin ma korra olukorras, et mingid tsikid tahtsid vist mulle tappa anda ja ma otsustasin nädalavahetuseks Riiga pageda. Kaasa utsitasin sõbranna.

Tursamaks

Üks laupäev me siis Tallinnas bussi istusime ja mõne tunni pärast sealt Riias väljusime. Suundusime otsejoones turu lähedal asuvasse Maximasse hotellituppa süüa kaasa ostma. Ostukorvi sisust ei mäleta ma muud, et seal oli kindlasti alkohol ja tursamaksakonserv. Viimast polnud ma kunagi varem ise ostnud, aga sõbrants teadis kiita ja nii me sellega hotelli jõudsime.

Vahepealset ei mäleta, aga ilmselt toimus õhtuks lillelöömine ja joogid. Õhtusöögiks sai valitud üks sushikoht ja pärast seda liikusime klubisse, kus meid hotellivautserite näol tasuta tervitusjoogid ootasid. Rohkem me süveneda ei viitsinud, läksime lihtsalt sinna.

Algul oli koht tühi, aga peatselt rahvast pungil ja noh.. ega ma palju ei mäleta. Mingit tänaval lällamist oli hiljem ka ja lõpuks võtsime me ühe abielumehe endaga kaasa. Oli teine kenake ja alla 30ne kindlasti (ma ise olin 21). Kaasa tuli kindlasti teatavate lootustega, meie jaoks oli ta keegi, kes taksoarve tasub😂

Ok, nii. Kohe kui hotelli jõudsime, viskusin poolkoomas voodisse ja palusin sõbrannal tüüp minema saata. Häbematu, ma tean. Aga samas ka õilis, jäi ju (vähemalt tol õhtul) mehel üle aisa löömata.

Aga no tegelt, täiesti p*rses ikka, kui lihtne on meest paha peale meelitada. Väitis, et kodus kaks väikest last ja sai esimest korda välja. Nojah, ega mind väga ei huvita(nud).

Ok, tegelt pole see üldse see jutt, millest rääkima tulin. Nimelt enne veel, kui me kännuämblikeks saime, oli see Maximast pärit maksakonservi sisu meil kuidagi vaiba sisse kukkunud ja tuba lehkas nagu kalaturg. Ise me seda loomulikult ei tundnud.

Järgmine hommik. Aeg check-out’ida. Olime juba allkorrusel, kui meenus, et unustasin telefoni tuppa. Lippasin üles ja omg, seal olid aknad pärani löödud, hais hingemattev ja koristus käis.

Võtsime takso bussijaama. Bussis istusime oma kohtadele ja enne veel kui masin liikuma hakkas, hakkasid meie ümbert inimesed eemalduma. Ega me ikka ei taibanud, milles asi. Tallinnasse jõudes oli meil sõbranna mees autoga vastas. Istusime peale. Hakkas sõit. Mees oli täiesti vait ja tundus, et millegi peale pahane.

Järgmine päev oli koolipäev. Nii kui sõbrannaga klassis kokku saime: “Mu mees ütles, et te haisesite mul autos nagu kaks pesemata l*bu!”

😂😂😂

Muideks jah, kui ma kodus oma koti avasin, haises kõik seal tursamaksa järele ja riietest tuli see alles mitme pesuga välja.

Miks sellest räägin? Sest saime viimati kalapaadilt kaasa kotitäie tursamaksa. Emu valmistas selle ette ja täna sai vanade aegade meenutuseks paar tursamaksavõileiba söödud😝

Jälle ma siin. KAEBLEMAS!

Nohhh, 40+4! Elus ei arvanud, et nii kaugele jõuan. Elus ei arvanud, et nii kaua ja nii mitu korda libakad kesta võivad!

Päevad pole vennad, ma siin viimaste nädalate jooksul igasuguseid näinud. Pajatan neist viimastest: laupäeval ja pühapäeval ei arvanud ma suht midagi toimuvat. Mõtlesin hoopis, et vaat kui vahva, saan esmaspäeval veel kodu ära koristada. Esmaspäeval olid mul hommikust õhtuni kergete valudega kokkutõmbed, mis enne und.. lihtsalt vaibusid.

Teisipäeval olid kokkutõmbed ainult õhtul, selleks ajaks ei lootnud ma enam midagi 😀

Eile ehk kolmapäeval oli Ben kodus. Kohe pärast hommikusööki (kl 8:00) hakkasime õue sättima. See tähendab, et kuskil 11 saime välja. Tavakas kui mingit kindlat kellaaega peale ei pressi. Jalutasime siis läbi metsa, ülesmäkke ja allamäkke, vastutuult jne linna süüa ostma. Käidud sai kolmes poes ja kogu kärukorv pluss seljakott toidumoona täis. Ehituspoes lisaks, sest oli mingeid metallist jublakaid vaja. Lõppeks teatas Emu, et on linnapeal ja nägi kalapaati tulemas. Tuli sinna kiirustada, äkki saab millelegi heale jaole. Saime! 2kg turska, mis veel 50min tagasi elas ja seda 10€ eest👏 Noo mulle väga meeldivad igasugu rahalised võidud*, selline ma juba kord olen😁

*Poes maksab meil 400g turska 8€.

Algul ei tahetud müüa, aga siis nähti, et ma tuttav nägu. Kalamees oli nimelt mu endise ülemuse naaber, kellele ma omal ajal lugematu arv kordi tasuta saiakesi loovutasin. Käsi peseb kätt.

Õhtul selgus, et sõime (mina kindlasti ja ilmselt Viiking ka. Ben keeldus, tal mingi söömisstreik käsil) elu parimat ahjukala. Küpsetasin lihtsalt soola-pipra-tilliga ja see kala – mmm! – nii õrn. Hoopis midagi muud, mis ma kunagi varem saanud. “Ei anna poeomaga võrrelda,” ütles Viiking. Isegi nendega ei anna, mis mr.Bean meile varem loovutanud on, sest nood on alati vahepeal sügavkülmas seisnud.

Nii, tagasi raseduse juurde. Tegelikult ma täielikus ahastuses pole. Pole veel nii hull. Väiksed tuhud 10+ korda ja närvivalusööstud, mis natuke liialdades jalad alt löövad – mis seal siis ikka. Kuna ma palju liigun, siis väga beebi suurekssöömist kah ei karda. Lihtsalt kõik need valehäired on mu nii ära harjutanud, et lõpuks kui päriselt asi pihta hakkab, ma ei usugi enam. Usun siis kui keset elutuba pressima hakkan😂

Sõbrants küsis, kas ma midagi sünnitegevuse algatamiseks teinud kah olen? Jah, 1 korra saunas käinud, põrandaid pesnud, ohtralt vaarikalehe- ja nõmm-liivateed joonud, pikki jalutuskäike ette võtnud.

No ei saanud mitte pilti lisamata jätta😂

Pean jälle vahele suskama, et Norra spetsialistide meelest on vaarikalehetee ohtlik. Küll aga on TÄIESTI OHUTU sünteetilist oksütotsiini naisele sünnituse ajal ja pärast seda sisse süstida. Mis see vastsündinu hingamis- või imemisprobleem (ametlikud kõrvalmõjud) siis ka ära ei ole, eks?

Veel suskan, et pikad jalutuskäigud… lubage irwitada. Vb siis jah, kui rase 9 kuud diivanil lebab, 40nda nädala täitudes püsti kargab ja 2km kõnnib, hakkab midagi toimima. Ma oleks selle loogikaga oma kõndimistega ammu enneaegse lapse sünnitanud🙄

Nii ma siis tiksun. Positiivse asjaoluna saan öelda, et kodus oleme nii palju rohkem, kui ma lootsin, tehtud saanud. Garderoobi kapi panin Viikingi väiksemaks tegema (oiii, mis jant see oli!), viimased liistujupid said magamistoa põrandale ja lakke. Ja veel kööki kah – need mis mööbli äärealla käivad. Ammu väsinud sealt Beni peidetud tavaari välja õngitsemast😅

Nüüd ma juba nii optimistlik, et loodan maja kõige hullema segaduse – trepialuse – ka korda teha. Ja äkki jõuame veel meie ja Beni kummutid üle võõbata? Ja söögilaua renoveerida? Ja lülitite ümbrused (kus vaja) pahteldada-värvida? Ja kogu vannitoa sisu maha tõmmata ja ära võõbata-tapeetida, dushinurga ehitada? Okok, see viimane on utoopia 😃 Kuigi Viiking sügeleb. Küsisin talt siiski, et kas tõesti tahaks vastsündinu perioodi nautimise vannitoa ehitusele ohverdada. Noup, vastas.

Ja täna? Täna ärkasin üleüldise füüsilise väsimuse tundega. Nagu oleks 10km käinud, ainult et tegelt käisin ainult trajektooril voodi-wc-diivan😂 Peakski terveks päevaks diivanile jääma – shokeeriks keha nõnda rängalt, et hakkan vaat et sünnitama.

Padurase

Minu poolest oleks beebi juba 37nädala täitudes tulema hakata võinud. Võinoh tegelt ma tahtsin ikka platsenta asukoha enne teada saada. Muid piiranguid polnud.

Üleeelmise nädala ämmakakülastus on mul tegelikult kajastamata. Alustan siis sellest. Hommikul tuli kaalule astuda. Mis ma teada sain? Et lisandunud on 6,8kg. Wow, olen tubli, mõtlesin. Rasedust oli 37+2.

Ämmaemadaga nagu ikka jutud. Küsisin mis siis kui kodus sünnitama hakkan. Vastas, et kui on päevane aeg, tuleb appi😀 Autos sünnitajaid olevat palju. Ütlesin, et ma parem sünnitaks siis juba kodus kui autos. Veel katsus, et mispidi beebi on. Ilusti pea all, aga sellest olin ma juba ise varem aru saanud. Aga mitte veel fikseerunud☝️

Kehast. Kõik rääkisid, et teise lapsega läheb see rohkem “käest ära”. Olin minagi selleks valmis, sest kõht hakkas ju varem välja paistma. See, et ma eelmine kord lõpuks siiski suurem ja raskem olin, tuli preeklampsiast. Tegemist oli kogunenud veega, mitte rasvaga. Mul olid ju lausa põlved paistes.

Trenni tegin ma eelmine kord kauem ja rohkem, seekord aga kõnnin maha vahemaid, mida Strømmenis iial ette ei tulnud.

Peeglist tundub kogu ülejäänud keha võrdlemisi kena, lisanunud vaid kõht. Nii mulle meeldib. Kehavärk on mulle oluline, ei ole aru saanud mida peetakse silmas selle all, et suva need paarkümmend lisakilo, mida lapseootus kaasa tõi, ikkagi on mu keha NIIIIIII TUBLI, sest ta sai ju lapsekandmisega hakkama. . Nagu et kuna nii tubli keha, siis poputan seda passiivse eluviisi ja rämpstoiduga? Ülekaalulisus on EBATERVISLIK ja selle õigustamine väär!

Aga ikkagi. Kuigi ma peeglist midagi mammutilaadset ei näe, on tunne siiski raske. Kõht jääb vahest ette. Õnneks mingit pingviinikõnnakut pole 😃 Viiking ütleb ikka, et tagantpoolt ei saa arugi, et rase.

Ämmakas ütles, et ega minul mingeid suuri lapsi ei sünnigi. Viiking lisas et jah, meie omadel on komme pärast sündimist metsikult kosuma hakata😄

Venitusarmid. Kunagi nooremana pohmasena tehtud kõhuneet vms oli mu suurim hirm. Et tolle arm tulevikurasedustega rebenema hakkab. Aga ei. Kummagagi pole midagi muutunud. Seekord ma aga oma esimese venitusarmi sain!😫 Nabaneedi kohta ja 1,5mm pikkuse. Imelik. Beniga oli kõht suurem ja ei tulnud midagi. Kreemitamisega pole ma seekord paraku tubli olnud ja nahk on mul elukestvalt kuiv. Äkki ongi (paar aastat) vanemana nahk vähemelastne?

Libakad. 3x olen ma täheldanud, et midagi toimub. Esimest korda täiskuuga 10ndal. Kohe hakkas metsik pesitsemine, koristasin südaööni, et igaks juhuks korras koduga valmis olla. Teine kord oli eelmine nädal, siis oli ikka paar tundi vahedega kokkutõmbed ja eile oli pool päeva ühtlane kõhuvalu.

Täpselt nagu Beniga, on mul seekord ka tunne, et ega pärisasjaks veel ei lähe, ainult et Beniga läks😂

Vahepeal olen uuesti äe vastuvõtul käinud. 39+2 oli siis. Lõpus kutsutakse iga kahe nädala tagant:

Ma nii lootsin, et seda külastust ei tule ja et saan kaljukitse ajal lapsega maha 😃

22ndal poleks kah poolduda tohtinud – Viikingi väikesel õel on siis sünnipäev ja nende isa sõnul ei meeldiks tüdrukule oma päeva jagada😶 no comments…

Ämmaka visiidist. Käisin jälle kaalul ja ohohhhh! 800g maha läinud! Ehk siis kaal näitas täpselt 64kg ja juures võib öelda, et on alla 6kg. ÄE ütles et saavutasin oma kõrgeima kaalu ja enam juurde ei tule. No ma megarahul. Ainult et Emu sõnutsi on mu tagument kadunud, ehk lihased kärbunud. Õudne! See tähendab ilmselt täiesti lamedat pepsi pärast sünnitust. Ma ei tea.. pean vist iga päev kükke enne sünnitust tegema hakkama, sest pärast ju ei saa 6nädalat trenni teha ja vormitu ja lödisev istmik on üks rõvedamaid asju. St teistel võib olla, aga endal ei salliks silmaotsaski😖

Ps! Soovitan mitte ette heita, et välimusele keskendun. Igale inimesele on erinevad asjad tähtsad, minu jaoks on võrdusmärk vormis olemise ja enesekindluse vahel🤗 Mõnele teisele hoopis mõni muu faktor, eksole.

ÄE sõnas, et kõht on mul keskmisest väiksem, kuulas veel loote südametööd, ja mõõtis mu vererõhku. Viimane on endiselt pöörfi. Aa ja laps on nüüd täielikult peadpidi vaagnas kinni😁

Uue aja pani 3ndaks veebruariks. No kui ma selleks ajaks ka sünnitanud pole.. siis ma ei tea.

Eile kõndisime Beniga käruga kuskil 7km. Üldiselt on kõndides ainsad “ebamugavused” toonused. Aga vat eile hakkas mingi ühe-poole-seljavalu pihta. Kodus jätkus ja õhtul oli selline tunne, et enam see beebi peanupp küll madalamale vajuda ei saa. No selline surve 😯 Neid seespidiseid vaagnaluu närvivalusööste on mul poolteist kuud juba kindlasti aegajalt ette tulnud, aga eile hakkas laiaulatuslikum kemplus – liigutusi tundsin seal kus peaks pea olema (ja igal pool mujal ka), ühtlasi tunne nagu keegi mu vaagnaluid laiali lükkaks. Seljavalu sinna otsa. No sellist asja Beniga küll polnud. Eriti seda, et lõpuvaevused nii kaua kestavad. Temaga hakkasin ükspäev valutama, järgmine päev haigasse ja kogu lugu. Nüüd on pidevalt valehäireid🤷‍♀️

Kuidas see haigavärk siin käib? Ämmakas küsis kas kott ja sünnitusmaja tel nr valmis. Jah! Minu sooviks on haigalasse võimalikult hilja minna. Pärast sünnitust peab 48ks tunniks sisse jääma. Olemas on perepalatid aga et käimas on jaanuari-veebruari beebibuum, pole teada, kas ka jaole saab. Ben jääb Emuga ja tuleb koheselt Ålesundi kui beebi käes. Kui perepalatit ei saa, tuleb vist AirBnb võtta. Kuna Viiking oma ema peale omal ajal sügavalt solvus, kui too õe sünni pärast haiglasse kadus, on ta veendunud, et Ben peab kindlasti meiega olema 😀 Arvan sama, ei saa last mitmeks päevaks ripakile jätta ja siis pambuga koju ilmuda.

Vahepeal sain ma Emmaljunga uuesti müüdud ja otsustasin, et esimesed kuus kuud kärutan beebit Beni lasteaia Brioga, sest ta ju enam ei maga. Sai käru kojugi toodud ja siis teatati aiast, et too võiks seal ikka edasi olla – et Benil üleminekuaeg, vb veel magab mõne korra. Nüüd olengi olukorras, kus on paar päeva tähtajani ja vankrit pole🤷‍♀️ See odav Brio on muidu siiani meie oludes parim olnud, saab kõige hõlpsamini lumistest metsateedest läbi. Mõtlesin, et kui uus laps istub, siis soetan midagi mida saab nii SSS kui NSS kasutada. Beniga oleks siiani SSS vaja, sest me räägime alati jutte ja jube ebamugav seda teha kui me lapsega teineteist ei näe.

Nüüd läks pikaks ära. Praegu lõpetan ja palvetan, et see viimaseks rasedusepostituseks jääks🙏

Hee, ma ikkagi lisaks veel eile õhtu ja öö vaevused juurde. Kui ma siin juba kaks nädalat ühte postitust kirjutan😄 KOHUTAV – võib viimase 16h kohta öelda. Olin pärastlõunal 5-6km jalutanud ja seljavalu taas platsis. Ainult et seekord ei lasknud see enam ei ühel ega teisel küljel olla. Ben tuli ka üle ootuste vara meie sängi ja tal ju komme otsustada, kuhupoole ma näoga olema pean😂 kuskil 3h olin kindlalt üleval, ägisesin ja kemplesin pojaga. Ülejäänud tunnid hommikuni ka just elu parimad polnud.

Eks see nii olema peabki, et lõpuvaevused ületavad sünnitushirmu. Öösel mõtlesin, et teeks midaiganes, et täna ära sünnitada, et mitte veel üht samasugust ööd läbi elada.

PS! Eile oli 39+4. Ben sündis täpselt sel ajal. Paraku meeldib sellele veevalajale liialt lootevetes loksuda, ei plaani vist niipea väljuda🙄

Benist üldiselt

Esiklaps on meil kohe 2a ja 10 kuu vanune.

Ben ja pärdikud

Beni jaoks on Brannman Sam kõikvõimas kangelane. Ei ole probleemi, millele too lahendust leida ei suudaks. Kui midagi läheb katki, tuleb kutsuda Sam, kui Viiking kaminasse tuld teeb, on Ben oma mängutuletõrjeautoga kohal ja “pritsib vett“. Ja kui midagi nt maha läheb, tuleks ka Sam kustuda – koristab ära.

Ben pole siiani väga üksimängija. Vahest jah unustab end autodega sõitma, aga lühiajaliselt. Siis kui see juhtub, on mäng püha ja sel ajal ei tasu Beni magama/pissile/õue saata/kustuda.

Sellist asja nagu ma mõne vlogist näen, et ema üksi köögis süüa teeb, ei juhtu meil IIAL. Koos lõikame sibulat, potis segab asju Ben, mune peab katki lüüa sama Ben, ahjuust ei tohi ka ma lahti teha – ikka Ben.

Üldiselt on Ben väga mõistlik laps, keda saab üsna kõike tegema panna, kui ilusti põhjendada. Iseasi, kas alati kannatust on. Pigem ikkagi tasub see aeg võtta ja kannatus tekitada, sest siis saavad asjad kokkuvõttes kiiremini tehtud. Näiteks oleme me viimasel ajal pidanu terve “Sööbiku ja Pisiku“ pildid ära vaatama, et Ben hambaid pesta nõustuks.

Ben hakkas meil sellest aastast uues lasteaiarühmas käima. Emasüda muidugi pakatab uhkusest, et teda nii arenenuks peeti, et kohati 5aastastega kokku pandi – ei salgagi. Nüüd on ta siis kõige noorem rühmas. Juba poolest detsembrist oli Ben puhevil, et läheb suurte lasteaeda. Esmaspäeval oli siis esimene päev, Viiking viis ja Ben oli otsejoones rõõmuga sinna jäänud. Järgi läks Emu ja tol hetkel, kui ta kohale jõudis, istus Ben kiigul ja suured lapsed lükkasid hoogu. Kiigutatav oli muidugi väga rahul ja nautis.

Reaalselt pärast esimest päeva suurtega tundus Ben ka kohe suurem. õhtusöögilauas haaras ta midagi, mida poleks pidanud, ei mäleta täpselt mis see oli, ja Viiking takistas teda. Sellepeale ütles Ben “Unnskyld.“ Me Viikingiga suud lahti, niimoodi (suht tühja asja pärast) pole ta küll kunagi vabandanud.

Järgmisel hommikul hüppas Ben voodist välja ja kuulutas kõva häälega, et läheb suurte lasteaeda autodega mängima. Viiking ta nagu ikka kohale viis ja pool rühma jooksis neile vastu “Beeeeenn!“ Ohhh, ma lihtsalt pisarateni heldinud, kuidas nad mu pojut hoiavad. Ta neil nagu väike pesamuna. Tore, et kui kodus on Ben varsti suur vend, siis lasteaias saab ikka pisi olla.

Kuidas läheb oma voodis magamisega? Noooh, kuude viisi teist harjutatud, aga terve öö oma toas magamisest siiani juttu pole. Mis teha, kui su vanemad just kõige rutiinsemat elu ei ela ja vahepeal kuu ja veel peale eri riikides, eri voodites, eri inimestega (ok, see nüüd kõlab kahtlaselt, aga pean silmas oma õde) viibid.. muidugi läheb lappesse. Kodus oleme siiski alati Beni oma voodis uinutamisega järjepidevad olnud. Küll aga jõuab ta varem või hiljem meie voodisse aga selle vastu pole mul otseselt midagi. Selliseid öid, mil Ben terve öö oma voodis maganud, on juhunud 2-3.

Magamajäämisrituaal on erinevate sõidukite raamatute vaatamine, paar unelaulu, mille ajal Ben õpetab kust teda paitama peab. Kõditama, nagu ta ise ütleb. Laulude puhul tohib teinekord ainult refrääni laulda, vahest ainult ühte kindlat salmi. Toast enne lapse uinumist lahkuda ei saa. Iseäranis ei lasta minema mind.

Kolmapäevad ja reeded on minu ja Beni päevad. Eile tajusin ma seda suurte laste hulgas viibimise muutust eriti hästi. Juba esmaspäeval ja teisipäeval oli ta õhtul väga tubli laps. Nüüd siis terve kolmapäev otsa – ei ühtki kemplust, nuttu, jauramist. Isegi lõunaunne saime koos jääda. Tagantjärele nii iseenesestmõistetav, et lapsel nende titade rühmas igal oli, detsembri alguses esines isegi mõni hommik, mil Ben aeda minna ei tahtnud.

Usun, et laps, kes ema-isa kallistamisi-nunnutamisi näeb, on ise ka selline läheduselembene. Meie Ben igatahes on. Kui me kirikus Viikingi õetütre ristsetel olime, lasi Ben kõlaval häälel üle saali kuuldavale: “Elsker deg!” (eesti k. Armastan sind) samal ajal võttis Viikingi lõuast kinni ja suunas teda endale silma vaatama. Ja nii mitu korda. Pool saali oli “Awww😍”

Lõunaunedest kasvas Ben 2020ks aastaks välja. Vaakus juba pikalt seal üleminekuperioodis. Ja kui nüüd uude rühma läks, pandi ta seal ükspäev ka magama, aga magama ta ei jäänudki. Pikutas ainult. Enam teda ei panda kah. Norras ei maga üle kolmesed lõunaund. Meile sobib, siis jääb ta õhtul kell 19 magama ja me Viikingiga saame kas mingit remondiasja teha või seriaale vaadata.

“Kui laps aias käima hakkab, hakkavad haigused pihta. Nädal aias, kaks nädalat kodus,” ..oleme kõik kuulnud. Ben on poole aasta jooksul lasteaiast haiguse tõttu puudunud NULL korda. (Samas reiside pärast vist mingi 2kuud kokku😆) Lapse tervis on suuresti tema vanemate teha🙌

Ben üritab kõike otsustada. Alates sellest kas emand voodit teha tohib, lõpetades sellega kas autos muusikat käima panna tohib. No täielik diktaator, kui me vaid laseks. Eriline teema on autodega mängides: ise ta mind mängu palub ja siis ainult pahandab, et ma kõike valesti teen. Õudne😂

Nädal telefonita ehk seiklused seoses sellega

Tänaseks on mu uus telefon üle nädala teel olnud, mina erinevate Ice Netti töötajatega küll meilitsi, tsätitsi kui telefonitsi kembelnud, igalt klienditeenindajalt erineva vastuse saanud, ähvardanud, palunud, aru pärinud.

Viimane kontakt oli täna (Emu telefoniga) mil ma ähvardasin, et kui homme telefon mu käes pole, läheb asi tarbijakaitsesse ja et ma lõpurase ja linnast eemal ja ma ei saa telefonita oldud.

Ok. Igatahes, vahepeal sai Ålesundis käidud. Viiking saadeti päevaks Stavangerisse üht mmm-kui-mesimagusat lepingut sõlmima ja kuigi see Stavanger teab mis kaugel pole, siis maadmööda sinna ikkagi ei lähe, tuli lennata. Lend oli aga hommikul kell 7, mis tähendab, et kodus oleks ta kell 3 ärkama pidanud. Võetud sai hotell ja juba hakkas Viiking meelitama, et ma kaasa tuleks. Mõtlesin, et jah, tegelt mul olekski vaja haiglasse KEMPLEMA minna, sest kaua ma kannatan seda, et ei telefonidele ega meilidele ei vastata. Tol päeval oli Viiking oma tööajast mitu-mitu korda haiglasse helistada üritanud, aga kellelgi nagu ikka aega polnud. Öelge, kuidas ma saan usaldada oma lapse sündima sellises asutuses, kus kõik nii hõivatud on, et telefonile ka vastatud ei saa?

Emu on juba ammu  Beni lasteaiast toomise oma õlule võtnud, tulid siis koos pärast meile ja me Viikingiga pakkisime veits asju ja lahkusime. Teel imestas abikaasa selle üle, et kuidas ikkagi niimoodi 110km tuhudega haiglasse sõidetakse. Kusjuures ta on ainus inimene, keda ma Norras selle üle imestamas kuulnud on. Üldiselt on kõik harjunud. Mind imestab hoopis eestlaste häbematus viriseda, et nad peavad üle 30km sünnitama sõitma. Nalja teevad või? Koli haigla kõrvale või ära tee lapsi, kui sünnitusmaja lähedus on prioriteet su elus.

A ja muidu kui ma viimati – eelmine teisipäev – ämmaka juures käisin, ütles ta, et PALJUD sünnitavad teel haiglasse. Ja nendest PALJUDEST pole ma mitte üht ainsat ka kurtmas kuulnud.

Tagasi eilsesse. Viiking oli meile hästi kena hotelli vanalinnas bookinud. Samasuguse põrandaga nagu meil kodus. Pärale jõudsime hilja ja õige näljastena. Ei teagi millal järgmine kord nõnda kahekesi olla saame, õhtustasime India restos, mis oli äärmiselt meeldiv elamus nii toidu kui selle poolest, et me üht kahest ohjeldama ei pidanud.

Järgmine päev algas siis Viikingi lennule saatmisega, igaks juhuks pani haiglakoti mulle tuppa ja luges sõnad peale, et täna sünnitama ei hakka. Haa, nagu olid neljapäev-laupäev eelmisel nädalal “keelatud“. Kella seitsmeni olin üleval, siis paraku uinusin ja ärkasin 9.12. Jamasti. Sest hommikusöök lõppes 9.30 ja koju läks viimane buss 14.25 ja keegi ei teadnud kuidas see päev kujuneb. Kõik oli tänu telefonile suurem planeerimine, esmalt tuli kõik bussiajad nagu muiste paberile kirjutada, bussijaama leidmiseks hotelli vastuvõtust linnakaart saada.

Kuskil kella 12ks olin ma igatahes haiglas ja võtsin esmalt ette EMO. Dramaatiliselt: “Ma olen 38+3 nädalat rase, mulle pole tehtud ühtegi ultraheli ja mul on reesuskonflikt! Keegi teil siin telefonile ei vasta. “Ütlemata sõbralik tädi saatis mu 9ndale korrusele, et seal kindlasti aidatakse.

Liftis oli kirjas, et 9ndal korrusel puudub läbipääs – ainus info korruse kohta. Vaatasin, et 8ndal on sünnitusosakond, otsustasin sinna minna. Tundus väga vaikne seal muideks. Rääkisin sama loo ja ikkagi selgus, et 9ndal korrusel on naistearstid ja ultraheli. Sai treppimööda sinna tõustud ja kuna ma juba kolmandat korda sama asja seletama pidin, hakkasin veits marutama. Marutasin registratuuri tädiga ja sain lõpuks asja nii kaugele, et mind saadeti istuma ja ootama. Ma pidin muidugi korduvalt sajatama, et mul reesuskonflikt ja süst tegemata ja et ma 110km tulnud ja et küll te mulle selle 5min leiate. Paar korda arvasin juba, et ega siit head nahka ei tule, aga lõpuks saadeti mind mingi ankeediga istuma ja ootama. Ankeedis oli muuhulgas küsimus, et ega ma lapse isaga suguluses pole. WTF?

Üsna pea tuli õde ja viis mu vererõhku mõõtma, siis pidin jälle ootama, siis kutsus registratuuritädi, et leidis mu saatekirja, kus oli kirjas, et mul aeg 22.jaanuar. Ütlesin, et selleks ajaks olen ma ilmselt sünnitanud ja et ma olen täna kohal ja tahan asjades selgusele jõuda. Ainus asi, miks tegelikult läksin, oli soov teada saada, ega platsenta all ei asetse. Ei saa võtta riski, et haiglast niivõrd kaugel olen ja sünnitama hakkan ja siis võibolla verest tühjaks jooksen, eksole. Kuna platsenta võib liikuda, oli mu teadlik valik see ultraheli pärast 37nädala täitumist teha.

Ühel hetkel kutsus mu enda ruumi seesama õde, süstal sõjakalt laual ootamas. “Seda ma küll endale teha ei lase! Mul vaja teada saada, kus platsenta asub,“ teatasin. Veel küsiti, ega ma muudes riikides, st Ida-Euroopas, st Eestis viimase aasta jooksul arstil pole käinud, mine tea, mis patsillid kaasa tuua võisin. Saadeti uuesti ootama.

Nii, vahepeal siis istusin natuke veel ja peatselt kutsus üks meesarst mu kaasa, oli täiega chill, naljatas, et ma nii keeruline patsient, et tulen millal tahan ja kui aeg on, ei ilmu kohale. Lebasin lauale ultraheli saama: “Ütlen kohe ära, et ei soovi teada kas tegemist on poisi või tüdrukuga.“ Arst: “Ahaa, selge, siis selle uurimisest pääseme.“ mõõtis ja vaatas ja teatas, et kõik parimas korras, vett piisavalt ja platsenta jumalast kõrgel. Ja parim – mitte ainsamatki märki preeklampsiast. No selle eest võin küll ainult ennast tänada. Ise vaatasin igaks juhuks minimaalselt ekraanile, et mitte lapse sugu kogemata näha.

Siis rääkisime natuke, küsis, kas plaanin ikka loomulikult sünnitada, kui suur esimene laps oli ja veel et mul on kena nimi ja norra nimi sinna otsa veel kah saadud, ja et kas mulle vereanalüüsi on tehtud.. Siinkohal oleks ma tahtnud silmi pööritada, sest alles ma andsin verd ja ma juba tean, et on reesuskonflikt. Aga Norra, eksole, nemad Ålesundis oma süsteemis ei näe, et ma kodulinnas analüüsitud olen. Taevas appi! Üritasin minema põigata, et mul läheb buss ja pole aega, aga arst: “Ei, me tulime sulle vastu ja võtsime su väljaspoolt järjekorda, nüüd teed selle analüüsi ära :D“ Vereanalüüsi järjekorra nahka läks 20minutit ja ostukeskuses jäi shoppamata, sest juhuslikult sõitis kohe see viimane otsebuss haigla ette, mis mu koju tõi. Võinoh kodust 5km, edasi võtsin takso, sest wohhoo, Norras läheb sellisele seiklusele (ehk ühele otsale) 50euri ja see kompenseeritakse!