Tagasiulatuvalt. Piltides.

No tere, ma tagasi. Mõtlesin välja, et ainus viis kuidagigi järje peale saada on teha selline pildipostitus lühikeste tekstidega.

Juuni lõpus sai läbi Helsinki Eestisse mindud. Ülimõtettu tripp. Ainus tõeline rõõm ja toredus oli sõbrannadega Saaremaal suvitamine. Pärast seda oleks võinud tagasi Norra pöörduda.
Loomaaias oli vaja kindlasti käia. Pildil R. ühe teise rongaga.
Saaremaal (pildil Mändjalas) oli väga meeldiv. Saime õnnistatud kõige paremate suveilmadega ning mõned väljavalitud (mina, Ben ja üks sõbranna) kimalaste/kihulaste rünnakuga.
Natuke söön oma sõnu. AINULT Saaremaa ka nüüd tore polnud. Haapsalus ikka ka. Polnud sääl ammu käinud. Vb mingi 8a 😅 Varemed olid ägedad. Paljukiidetud Kärmes Küülikus pettusime täielikult, üks teine kohvik, nime ei mäleta, aga koogid olid hõrgud, ja läheks teinekord hoopis sinna sööma.
Ok, juuli algul jõudsime läbi suurte raskuste tagasi Norrasse. Koju me minema ei hakanud – seal aint sadas, jäime pealinna. Tähistasime R.’i 5ndat minisünnipäeva. Pildil Ben pildi tarbeks ostetud külmutatud koogiga. Taamal paistavad värviämbrid, millest saab järeldada, et alanud oli korteri vuntsimine, et see müüki panna. Oeh, meie esimene ühine kodu😭 aga noh, Strømmenist on saanud nii rõve koht, et sealt plaanivad ära kolida nii mu ämm kui ka mehe õde perega.
Nädal Strømmenis (Viikingil oli kodukontor, edasi algas tal puhkus) ja põrutasime lõunasse. Esimesel päeval jõudsime küll ainult Drammenisse, kus me öö hotellis veetsime. Nagu kombeks, siis otsus ja booking leidsid aset alles autoga teel olles. Tegemist oli kõige hullema hotelliööga – neljakesi kahes kokkulükatud voodis. Mitte küll terveks ööks, sest Viiking hullus pärast esimest tundi ja kolis põrandale😂 Aahjaa, pildil oleme juba Kristiansandi lähistel krabisid püüdmas. PS! Ühtegi krabi ei saanud ja kui ka oleks, oleks nad pärast vette tagasi lasknud.
Järgmisel päeval olime jälle rannas. Aga pigem peatuks sellel pildil. Nimelt sai instasse postitatud üks samast seeriast ja oiiiiiiii mis kemplus lahti läks. Kirjutasin sinna alla, et mind häirib oma rasedusest tekkinud venitusarmide eksponeerimine. (Mingite USA influencerite postitused.) Ja noh kuna kasvav ülekaal on maailmas SUUR probleem, siis selle tolereerimine + liikuva elustiili puudumine ei ole mulle samuti mokkamööda. Ja mida lugesid sellest välja osad jälgijad? «Varikas ütleb, et venitusarmid on hälve!» vist midagi sellist, arvestades mis kommentaare ma sain. Ma võtan vastutuse, sest mina selle jutu sinna toksisin ja vabandan siiralt kõigi ees keda solvasin. Selgitan veel, et venitusarme ma ebanormaalsuseks ei pea, mul neid endalgi. Tissidel. Aga ma ei pea vajalikuks nendest lähikaardit jäädvustada, et see sotsiaalmeediasse tekstiga «Vaadake mida see rasedus/imetamine minuga teinud on!» üles panna. Ja veel – tänu taolistele postitustele (tõsi tol ajal pigem kirjutistele), olin ma kindel, et lapsed rikuvad mu keha igaveseks. Nüüd ma tean, et see ei pea nii olema. Kõik on meie endi, emade, kätes💪
R’i esimene telgiöö. Paraku oli telk kolme inimese oma ja Viiking…. tema pidi jälle mujalt ulualust otsima. Ühtlasi ostsime ka kiiremas korras uue telgi. Kahetoalise ja viiele inimesele. Siiani pole me isegi selle lahtivõtmiseni jõudnud. Kuna magamiskottidega oli ka jama – nimelt peab mul üks all ja üks peal olema, sest mul kaks poisiklutti, kellele kaisus olla meeldib. Teine öö oli üsna hull, sest madrats oli külma õhku täis, hakks R. lihtsalt nutma kui ta seal oli. Pidin ta endale kõhule magama panema – siis ostsin oma eelmise aasta jõulukingi (käpikute) eest (st vahetasin) ühe korraliku puffis magamiskoti.
Pärast Kristiansandi läksime ühele saarele, kus Viikingi tädi suvitab. Noh üks nendest kohtadest, kus ta suvitab. Ma ei mõista absoluutselt seda norrakate puhkamiskommet, mis tähendab kuskil tundras hyttas konutamist. Merd pole. Randa pole. Viimastel aegadel pole vist lund ka. Veel veidram on hingamisruumi armastavatele eestlastele kämpingud. Elatakse nädalate viisi meetriste vahedega üksteise otsas. Tihtipeale veel aastast aastasse samas kämpingukohas, mõni ehitab terrassi lausa karavanile ümber. Aga ok, saare juurde – vot selline puhkamine mulle meeldib. Täiesti vaimustuses olen, täpsemalt öeldes. Autovaba saar, mõned majad. Idüll! Paraku maksab üks säärane maja kuskil 2 000 000€ niiet ma olen õnnelik, et mehel selline tädi on😁
Paar meetrit maja välisuksest saab vette hüpata. Vees elavad krabid, suured meduusid ja meritähed.
Pärast hommikusööki terrassil päikesevanne võttes. Päikesevanne NÄOLE😆
Tagasi kodus – selles kõige ilusamas paigas Norras😌 kokku olime siit ära üle kuu. Ja see kuu pani mind tavarütmi isegi igatsema. Minuga ongi nii, ma lähen totaalselt segi kui elus igasugune variatsioon puudub. Päevast, mil selle pildi tegin, jääb mulle ilmselt üks parimaid mälestusi oma poegade lapsepõlvest. Sest see oli selline ülitavaline päev, mil me poes käisime. Lihtsalt need poeskäigud kestavad meil 4-6tundi. Sest me peatume kui R. tahab tissi, kui Ben tahab mängukale või liivahunnikus hullata või metsas vaarikaid süüa ja selleks, et R. ka natuke murul roomata saaks. Tavaliselt liitub Emu ka meiega ja lõpuks ongi 12km käidud ja koju jõuame napilt enne Viikingit😅
Kui R. kuuekuuseks sai ja oma esimesi ampse võttis. Benil on juba selge, et kõike tuleb jäädvustada.

Vahest jääb Ben pärast lasteaeda Emu juurde ööseks. Oh neid öid – voodis vaid 3 hingelist, ruumi kui palju! Järgmisel hommikul saame linnapeal kokku, chillime ringi ja tagasi koju pöördun kahe lapsega.
Hommikumantlid on kõige nunnumad riietusesemed beebidele😍 kuramus, et see Viikingi seljakott taamal pildi ära rikub😒
Olgu see meenutuseks, et peaks ühe postituse tegema, miks mu laps siiani istuvana beebiosas kärutama peab. #kemplus
Tänane hommik. Söövad mangot. Poisid on mõlemad üksteise fännid. Kui R. tuju nullis, suudab vaid Beni nägemine ta naeratama panna. Minu ja Viikingi nägemine ei suuda😀 Ben aga tuleb lasteaiast ja küsib esimese asjana «Kus R. on?». Nüüd kui viimane meiega lauas istub, vedas Ben oma tooli tema kõrvale, et ikka vennakesega koos olla♥️

2 kommentaari “Tagasiulatuvalt. Piltides.

  1. ma tahtsin ütelda, et ma ka ei saa aru, kuidas nt venitusarmide pildid on body positivity, aga kui sa postitad trennipildi või, hoidku jumal, kurdad, et oled liiga kõhn – nii küll ei tohi. body positivity tolerantsemaks! kõhn ja musklis tohib ka olla, ja isegi bikiinides käia, see ei ole kohe teiste halvustamine ja “mis sul viga oma heade geenidega”.
    jah. i am with you 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s