Jalutuskäik

Kohe ma näitan kuidas on ühest tavalisest jalutuskäigust pika loo rääkida saab.

Kõik algas sellega, et ma olin eelneval päeval kodusolemisest üledoosi saanud. Viiking soovitas järgmine päev kohe pärast hommikusööki lihtsalt uksest välja astuda. Et õues on kõik kergem ja liikudes elu kuldsem.

Tegime siis nii, hommikusöök sai küll enne üheksat söödud, aga välja astuma olime valmis ca kl 11. See meil tavaline. Ei ole veel pihta saanud kuidas kahe lapsega kiiremini saab. Vaja asju kaasa pakkida, vanemal pojal hambaid pesta jne. Soovitatavalt võiks beebi sel ajal magada.

Nende tundide jooksul, mil me sättisime, tahtsin ma küll paar korda hulluks minna, aga hoidsin end tagasi. Hulluks ajavad tegurid on kõik lõpetamata kodutööd, mis kunagi otsa ei saa ja mis mulle pidevalt vastu vahivad.

Esialgne plaan oli panna R. igaks juhuks kahelapse kärru ja lasta Benil kõrval tasakaalurattaga vurada. Lihtsalt majade vahel. Käisimegi paar korda edasi tagasi kuniks Ben metsaminekuks soovi avaldas. Ok, panin teise kärru istuma ja ratta sellele ristipidi otsa, et mööda sõiduteed mäest alla metsa saada.

Siis istus Ben uuesti sadulasse ja sõit kruusateel mäest üles sai alata. Minu abi ja utsitamisega. Ben iga natukese aja tagant : «Ben ei jaksa enam,» ma: «Kas istud siis kärru?» Ben: «Ei, Ben sõidab ISE!» nojahh..

Perutab!

Metsas asub meil golfiplats ning iga golfi mängiva vanuri juurde läks Ben oma rattaga demonstreerima kuidas ta perutab, ehk esiratast üles tõstab😂 Sellesama golfiplatsi lähistel paiknes ka üks liivahunnik, kus meil kombeks peatuda, et Ben mängida saaks. Jalatsid võtab ta koheselt ära ja palub minulgi seda teha. Seal olles ärkas R. keda sai imetatud ja mähkmed vahetatud. Samal ajal tuhised Ben rattaga edasi-tagasi.

Edasi liikusime R. kõhukotis, Ben rattal. Möödusine sõjaväebaasist ja hakkasime mäest alla minema, seal tuli Beni pidevalt ohjeldada, et ta liiga kiirelt minema ei paneks. Tee äärtes sai nähtud kanu ja hobuseid. Kui autoteeni jõudsime, lasin Benil otsustada, et lähme hoopis teisele poole, mitte linna. Lapsel oli nimelt soov kirikusse minna. Kohe kiriku kõrval on karjamaal lambad ja talled. Nood vaatasime ka üle.

Kirikuaias manitsesin Beni, et ta hauakividel ei roniks, veendusime, et kirikuuks on kinni ja läksime edasi. Vahepeal tagasi ka, sest toimus kemplus, mis päädis seletustööga Benile, miks ei tohi autoteele sõita. Ükspäev olid nad Emuga lasteaiast koju tulles auto alla jäänud mäkra näinud. Siinkohal pooldan ma kerget shokiteraapiat – iga kord tuletame meelde mis mägraga juhtus, kui Ben autode läheduses liiga uljaks muutub.

Kaesime ühe vana tuletõrjeauto ka üle. Siis sai edasi minna. Paarsada meetrit hiljem sõitis Viiking meist mööda. Tuli töölt ja noh peatus ka siis, et juttu rääkida. Selleks ajaks oli R. juba kärus tagasi – kirikuaias uinus. Ta nõus ainult magavana kärus olema, nagu need mulle sattuvad lapsed ikka😀.

Teelahkmel tuli jälle väike lahkheli, miks iss poodi läks ja meie mitte. Meelitasin Beni ikkagi teepeale jääva mänguväljakule. Enne sinna jõudes, väsis Ben tõeliselt. Nii väga, et panin ta Tulaga selga. Nii rahul, et selle kandekoti ostsin – sinna passib nii vastsündinu kui Ben ja viimasel on veel 5kg kasvuruumi. Ratta panin niiviisi käru peale:

5min pärast olime mängukal, Ben nõudis seljast maha, jooksis kiigele, kust ma talle hoogu tegin. Peagi möödus meist Viiking (olime tagasiteel koju), kes taaskord ligi tuli ja kellega me edasist plaani arutasime. Meil alati teema, et iga päev peab ennast liigutama. Jäi siis jutt, et ta sõidab koju, vahetab riided, võtab paki pähkleid (sest ma olin nälga koolemas), jookseb meieni ja koju saame üheskoos jalutada.

Viiking lahkus. Kuidagi saime meie ka minema. Napid meetrid sai käidud kui üks käru ratastest plahvatas. Oeh! Helistasin Viikingile, et ootame teda kohaliku kämpinguplatsi lähistel – ei me enam temata edasi saa!

Läks 15-20min ja abikaasa jõudiski pärale. Hakkasime üheskoos sammuma & pähkleid sööma. Ben taas ratta seljas ja väga visalt edasi liikudes.

Õige pea arvas R. et aitab kah magamisest, oli teine ikkagi mitu tundi juba unes olnud ja loomulikult näljane. Paraku paiknesime me sellises kohas, no täiesti autotee ääres, et imetada tuli nii:

Selleks ajaks oli Ben kärus ja täitsa väsinud. Hea, et R. polnud, sest koos neid tühja rattakummiga kärru panna ei saanud. Niiet viimast vedasin ma algul süles, aga peagi läks ta Viikigile kõhukotti. Ben oli muidugi nii läbi, et jäi minutite vältel magama. Ja kuskil kilomeetri pärast koju jõudes näitas äpp nõnda:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s