Kui ma viimati väljamaal käisin.

Juba enne R. sündi alustasin ma meie üle 16 000 perepildi sorteerimisega. Hakkasin tagantpoolt ettepoole minema, tundus ägedam. Praegu olen seal kus ma Beniga lõpurase olen.

Peamised mõtted mis sorteerides peast läbi käivad: 1) heldimus, kuidas Benike ikke kunagi nii väike olnud ja kui väga tore kõik see seg on olnud 2) kui normaalne ja lahe oli elu enne karantiini.

Seekord tulin siia meie viimasest tripist pajatama. Ühel laupäeval (vist) saatsin ämmale sõnumi, et oleme Beniga rongis, teel tema poole, sest õhtul väljub lend Oslost Dubaisse. Ämm oli nats üllatunud, et alles olime ju Mauritiusel ja ma veel takkaotsa Eestis ka, aga sai aru, sest Viikingil oli see poistetripp Portugali ja ega me siis kahekesi koju jää.

(Tahab pisara poetada, kui lihtne oli elu enne – lihtsalt ava norwegian.no ja booki lende palju soovid 😭)

Niisiis, päev meie «vanas kodus» ja kell 23:00 lend. Järgmisel hommikul ärkasime maandumahakkavas lennumasinas. Dubaisse oli mu õde meile vastu tulnud. Otse peolt, oli mingi tüübi klubis nattipidi kinni võtnud ja ennast Dubaisse sõidutada lasknud😂

Nagu kombeks, olime me kodutud st mingit hotelli bronnitud polnud. Istusime kohvikusse, rüüpasime lattesid või midagi ja andsime näppudele booking.com’is valu.

Peagi sai üks odav ja enam-vähem piirkonnas välja valitud. Siirdusime taksot saama. Mulle väga meeldib, kuidas meiesugustesse* Emiraatides suhtutakse. Kellele ei meeldiks? Taksossepaigutaja (eraldi amet kohe), suunas meid kohe kõikse uhkema Tesla-taksoni. Jõudsin juba juubeldada, kui õde peo ära rikkus – see maksvat topelt või eiteamitmekordselt. «Arvate, et kui valged, siis võib kohe nöörims hakata?» sajatas taksossepaigutajale. Ja nii me odavasse taksosse istusime…😒

Hotell oli selline, kus meiesuguseid üldiselt ei nähta. Sõsar on mul väga vilunud näo järgi ära ütlema mis riigist keegi on. No ja seal hotellis olid vaesed asiaadid. Me nagu võõrkehad, keda jõllitati.

Päevad kulgesid nagu ikka – õega vana aja nalju meenutades, uusi lugusid jagades ja Beni ohjates. Midagi väga märkimisväärset Dubais aset ei leidnud, peale selle, et ma õele läkaköha põhjustasin, sundides teda 17kraadises hotelliruumis magama. Jumal tänatud, et Emu oli õele jõulukingiks difuuseri ja kurikuulsad eeterlikud õlid saatnud. Ja et mul oli miskipärast taruvaigu sprei kaasa võetud.

Ainus päev Dubais, mil taevas oli selge, muidu toimus seal agar pilvede seemendamine. Tõsijutt, vihm on seal nii hinnas, et kui juhtub ime ja pilved kõrbe kohale tüürivad, seemendavad spetsiaalsed lennykid nad kohe ära. Mina Norrast vihma käest tulnuna sellest just vaimustuses polnud.

Muidu jõudsime erinevatel päevadel randa ja ostukeskusesse, siis aitas, algas «kolimine» Abusse. Transpordi leidmine ei läinud seekord nii libedalt (loe: ükski kutt polnud vaimustuses meie sõidutamisest), tuli minna bussiga. Ja siis see jant algas.

Taksoga bussijaama. Lapse ja miljoni kotiga. Tavaar, mina ja Ben olime juba bussis, õde läks pileteid ostma. Ostis ja ostis, buss pidi juba väljuma, õde ei kuskil. Viimaks viskas bussijuhil üle ja mitte ainult üle – meid viskas kah bussist välja😂

Õde naases ja oli jälle pahane, sest meiesugustele ei tohi nii teha! Õnneks läks järgmine buss suht kohe. Sõit oli natsa alla kahe tunni. Seekord oli meil Abus lausa hotell ootamas. Sinna me siiski ei läinud, oli plaan miljokate saarele minna. Sadam oli enne Abu kesklinna. Enne veel, nii umbes poolel teel tuli nii minul kui Benil kohutavat sorti pissihäda. Õudne! Ma olin ju rase ja Ben niisama kahene, kes lõputult kinni hoida ei jaksa. Kannatasime ja seletasin Benile, et peab ootama. Varsti ma siiski enam ei suutnud, Ben muudkui palus pissile ja ma saatsin õe bussijuhiga läbi rääkima. Viimane keeldus kategooriliselt, olevat rangelt keelatud kuskil tee ääres bensukas peatuda. Tuli kemplema hakata, õe poole asus ka üks kaasreisija, et olge inimene, rase ja kaheaastane peavad vetsu saama!

Muidugi oli mängus ka huvi bussilt maha saada võimalikult sadama lähedal. Milleks me peaks mitukümmend euri taksole kulutama, et sama tee tagasi sõita?

Bussijuht lõhkise küna ees – reegleid rikkuda ei tohi, aga meiesugustele vastu vaielda ka mitte. Viimaks saime maha pandud.

Tee ääres hülatud

Ben pissis kohe sinnasamma bussi kõrvale😆 mina jõudsin läbi ime vetsu. Edasi tuli meil siiski takso võtta, et saada saarele, mille nimeks Zaya Nurai ja millele ainuüksi jala tõstmine maksab 110€. Lihtsalt see, et sa sinna 15minutit mööda vett sõidad. Meile oli see lõbu tasuta🤩 Ah teate, sellest pean eraldi postitus tulema. Samuti tuleb juttu edaspidisest kemplusest. Järgmise korrani!

*meiesuguste all pean silmas Põhja-Euroopa väljanägemisega. Ei ole kuidagi halvustavalt mõeldud, lihtsalt selles riigis on asjad hoopis teistmoodi paigas. Et aru saada, tuleb kohapeal kogeda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s