Beniga kahe-aasta kontrollis

…mis leidis aset kui lapsuke juba 2a4kuu vanune. Põhjuseks suvi ning tohtrite suvepuhkus. Ma olen siin põgusalt ikka märku andnud oma nii mõneski vallas arstidega mittenõustumises, niiet ma võtan iga visiiti kui kerget kemplust 😄 haha

Esiteks tuli meile juba kuskil kuu varem koju kiri, milles mingi täidetav paber, mis sõnu peaks üks kaheaastane oskama. Et meie Ben on siiski kakskeelne, on sellise listi saatmine meile täiesti mõttetu. Aga siiski – nii algelisi asju teab isegi mitmekeelne laps. Kui mul ükskeelne ehk norrakeelne laps kodus kasvaks, oleks ma puhta mures, kui ta sõnavara taolisega piirduks. Mis mul aga harja punaseks ajas, olid sõnad nagu “limonaad”, “saiakesed”, “maksapasteet”*. Miks peaks üks kaheaastane teadma toitude(?) nimesid, mida normaalne lapsevanem talle üldse ei paku?

*Norrakate jaoks on ainumõeldav maksapasteet lastele see pask (pildil). Valmistatud searasvast, ohtrast soolast ning naatriumnitritist. Ma hindan ise head maksapasteeti küll, nt Matsimoka oma, nii et üleüldiselt mul maksapasteedi vastu midagi pole, a miks on vaja lastele seda kõige odavamat anda? Lapse tervis peaks olema viimane, mille arvelt kokku hoitakse. Või ei?

Loomulikult ei hakanud ma nii rumalat lehte täitma, ootasin hoopis, et saaks arstile öelda, mis ma sellest arvan!

Jõudis kätte visiidipäev. Ben end mõõta-kaaluda ei lubanud, astus kabinetti ja asus mängima. Proovis arsti/õde enda juurde mängima tirida, rääkis nii minu kui õega juttu. Osavalt ühelt keelelt teisele minnes. Ta teab nimelt algusest saadik, kelle poole mis keeles pöörduda 🙂 Isegi kui nt haiget saab ütleb mulle “Ai-ai!”, vaatab siis oma issile otsa ja teatab norraka kombel “Au-au!”

Arst muudkui kiitis, kui ilusti räägib, vaatasid koos raamatud, sekka ajasime me omavahel poju arenguteemal juttu. Siis hakkas põnevaks minema. “Kas laps lasteaias käib?” mina: “Augustis hakkab, me eestlased oleme tihtipeale suisa 3a lastega kodused.”

Tõdesime koos, et tegelikult meil siin maal pole olukord veel nii hull kui Oslos, kus mõni vanem leiab, et 6kuune on TÄIESTI VALMIS lasteaeda minema.

Siis läks jutt potitamisele. “Kas olete proovinud lapsel ka mähkmeteta olla?” Ajasin silmad suureks: “Ben on juba 9kuud mähkmevaba.” Te oleksite pidanud nägema.. see nägu ei lähe mul niipea meelest, arstil oli lõug põhimõtteliselt põrandale kukkunud. “See et siin Norras 3aastased mähkmeid kannavad ja lutte imevad – see on naeruväärne! Laps hakkab ju ca 1,5aastaselt põit kontrollima.”

Kogu jutt käis siiski sõbralikult, liialt ei paukunud 😉 Nendega ei saagi, nad ju alati nii sõbralikud.

Mis siis veel? Toitumine. “Kas Ben sööb võileibu ilusti?” Mina: “Ben sööb hommikuti täisterakaerahelvestest putru (jätkuvalt ta lemmiktoit), sellist nisujahusöömist nagu Norras, ma ei poolda. Me, eestlased, sööme rukkileiba.” Tõesti noh! Arst, kes on minust 20kg raskem, ülekaaluline, tuleb õpetama, millega ma oma poega söötma peaks. Takka targemaks! Aga nagu ikka, viinamarjad on hapud, arst kohe: “Ega see liigne nisujahu hea ei ole jah,” ja soovitas mulle hoopis Moldest üht pagariäri, kust head rukkileiba saab 😃

Viimane, parim kild: “Kui Ben pärast lasteaiapäeva liiga ülevas meeleolus on, võib talle rahustuseks iPadi anda.” Ma ausalt tahaks tagantjärele plahvatada, kui seda kirjutan. Meil ei olegi iPadi!! Kujutate ette, isegi mina ja Viiking kasvasime ilma üles. Tänapäeval, kus laste passiivne ekraanide vahtimine on suur probleem, julgeb üks arst seda soovitada. Mulle ei mahu pähe. Ütlesin, et me mehega ei poolda selliseid kasvatuseetmeid ja et me suutsime nt isegi 12tunnise lennu ilma igasuguste ekraanideta Beniga üle elada. Sellest iPadi soovitamisest tuleks tegelikult kaebekiri teele saata. Paraku ei jõua ma kunagi selliste asjadeni 😃 Töökaaslane oli ka shokis, kui talle rääkisin.

Oeh, aga see oli alles pool seiklustest. Edasi läksime nö päris arsti juurde. Vahepeal saime Beni moositud, et too end mõõta-kaaluda laseks. 88cm ja 13kg. Niiet mu kunagisest hiigelbeebist on saanud väiksemat sorti põnn. Meeldetuletuseks: Ben oli terve esimese aasta ning veel hiljemgi keskmisest nii suurem kui raskem. Loogiline, et kunna tal juba 1,9meetriseid vanemaid pole, ta sellise tempoga kasvama ei jää. Arsti mõistus paraku seda ei võta. Ütles, et peame 4 kuu pärast lisakontrolli tulema ja kui siis kasvanud pole, tuleb allergiatestid teha. Allergiatestid!!?!?! Mu lapsel pole mitte kunagi mingeid seedejamasid ega nahaprobleeme olnud. Isegi gaase pole imikuaes olnud. Jumal appi! Peaümbermõõt võeti, kopse kuulati, silmi kontrolliti, lisks jutuajamine meditsiinilistel teemadel.

Eks me siis paari kuu pärast uuesti kasvukontrolli, aga kui see arst arvab, et ma oma poega naljavikuks surkima luban hakata, eksib ta rängalt.

Pärast rääkisin veel ülemusele ka sellest. Siin väike koht, kõik teavad kõiki, ütles, et see arst veidi imelik jah, et temaga võibki bitchida, esimese poeg saadeti linna suurde haiglasse uuringutele. Põhjuseks suur pea. Sõitnud siis 100km ära küsisid haigla tohtrid, et nalja teete või, lapsel ju täitsa normaalmõõtmetes pea!

 

 

5 kommentaari “Beniga kahe-aasta kontrollis

  1. Võib olla oli see maksapasteet rohkem häälduse mõttes , et pikem sõna? Selliseid asju tuleb ikka tulevikus ette. Usun et Eestis ka nii mitte öko sõnu tuleb ette. Pole vaja nii endast välja minna. Võileibu ikka süüakse ka Eesti lasteaias ja kodudes. Ja usun et mitte alati rukkileiba. Arst võis ka mõni aasta vanem olla seega mitte nii peenike enam. Kusjuures ei usu kohe et päris õpetama tuli, eks standard küsimysed lihtsalt. Ega arst ei pruugi kohe teada kuidas teil kodus söömine on. Ja ega Eestis ka kohe kõik potita nii vara. Proovi natuke rahulikum olla, saame aru et esimene laps aga tõesti, kõik on nii “overboard” .

    Meeldib

    1. Pvl-il õigus jah. Natuke liiga äärmuslik sul see suhtumine, pool tonaalsusest ja teise poole seisukohtadest mõtled ilmselt ise juurde.
      Alati ka nii, et kuidas just vaja, olenevalt, millest jutt, on rumalad kas eestlased või norrakad.
      Võileiva-põlgus on natuke arusaamatu, sest võileiva võib teha ka äärmiselt tervisliku, tervislikumagi, kui puder elus olla saab. Oleneb, mida selle tegemiseks kasutad.
      Ja pahandada sellepärast, et arst tahab su lapse tervist jälgida ja on põhjalik ning kutsub tagasi mõõtusid kontrollima – no see on ju lausa tobe.

      Meeldib

      1. Mina kirjutangi nii nagu mulle mulje jäi! Ja ma tean väga hästi mis nende võileivad siin tähendavad. Sääraseid nagu me kodus sööme – nende vastu poleks mul midagi. Aga kui ma oma silmaga näen, kuidas lasteaias antakse konservmaksapasteediga nisusaia. Muideks rühmas on ka üks 10kuune beebi ja ega temale erimenüüd pole.
        Ja mis puutub sellesse arsti – mõni võibolla usaldab inimesi, kes peale vaadates antibiootikume välja kirjutavad ja allergiaid kahtlustavad, mina mitte 😉

        Meeldib

  2. Olles mitmes beebigrupis olnud (kasutajaid ikka 200-300) ja kahe lapse emana julgen väita, et enamus lapsi hakavad potil käima Eeatis siiski 2+ aastaselt. 3-selt tõesti on ka kõik reeglina mähkmevabad, aga 1,5a on pigem vähesed siiski. Paljudel on nö kombineeritult pikalt, et päeval mähkmeta ja uned mähkmes siiski.
    Tõeline põiekontroll 2aastaselt pidigi tulema, aga su poiss on tõsiselt tubli, et nii varakult!!

    Meeldib

    1. Jah, eks see mähkmevaba vanus lükkub aina kaugemaks :/ meie beebigrupis polnud muidu Ben teps mitte esimene 😀 Norras tundub, et keegi ei hakka keegi enne 3a saamiks potti näitamagi. Ei ole vähemalt kohanud selliseid🤔 Kahju. Halb nii lapsele kui keskkonnale 😦

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s