Peagi lasteaialaps

Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

Andke herpes andeks

Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

(Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

“Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

“Oookeii!” vastab Ben.

Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?

 

 

 

 

Advertisements

4 thoughts on “Peagi lasteaialaps

  1. Proovisime 2 a 3 k. Jätsin pooleli. Ei olnud hädavajadust ja ei näinud sellel mingit kasutegurit, sai väga teravalt selgeks, et lasteaed on selles vanuses ja tegelikult üleüldse ikka ainult ühiskonnakorraldusest tingitud hädaabilahendus, mitte koht, kus laps peab kuidagi arengu pärast käima. Meil ei olnud mingit tohutut harjumisprobleemi, aga ega mingit rõõmu ka ei olnud.
    Jätsin veel aastaks koju ja 3 a 3 k uus katse ja hoopis teised lood. Jäädi rõõmsalt, meeldis olla. Aga panin ikkagi ainult mõneks päevaks nädalas. Täisnädal tuli alles viimasel lasteaia-aastal ja oli õpetajate palve, sest siis algas kooliks ettevalmistumine.
    Töötan kodunt ja kui lapsi peaks veel tulema, siis kindlasti ei hakka enne 3 a üldse proovima enam. Pole mõtet.

    Meeldib

    1. Tänan põhjaliku kommentaari eest 🙂
      Olen ka seda meelt, et laps võiks tegelikult vähemalt 3aastat kodus olla. Kui mu pojale ei peaks kohe kuidagi aiaskäinine sobima, siis leian muu lahenduse. Siiani oleme ju hakkama saanud 🙂
      Hämmeldusega kuulan kuidas mõni norralanna räägib kuidas ta 10kuune tütreke on lasteaiaks TÄIESTI VALMIS. Tõsiselt? Milles see väljendub?

      Meeldib

  2. Läks lasteaeda kui oli just 2-aastaseks saanud. Varem poleks saanud kuna ma olen seda meelt, et last kes veel end sõnadega väljendada ei suuda ma kollektiivi ei saada. Ja lisaks oli ta alles paar kuud varem kahelt päevaunelt ühele üle läinud ja kaht päevaund vajavat last samuti mina kindlasti aeda ei saada. Harjutamise ajad olid meil samuti ära jagatud, vanemad said valida kuupäevad, millal keegi harjutamist alustab. Ja vanemad käisid rühmas kaasas kuni oli näha, et laps on valmis sinna jääma. Algul istus vanem lihtsalt samas ruumis aga eemal, mingil ajal tavaliselt õues mängimise ajal ütles vanem lapsele, et läheb natukeseks ära ja siis tuligi alles tunnikese pärast tagasi. Niimoodi tasapisi ja samm-sammult harjuti. Mõni jäi juba esimese nädala lõpus pikaks päevaks, mõnel käis vanem ikka mitu nädalat kaasas aga enamik harjus ning hommikuti mindi rõõmsalt rühma. Ja kuna õhtul peale oodet oli neil õhtune õueaeg siis oli probleemiks pigem lapsukese koju tulema veenmine 😀

    Meeldib

  3. Minu praeguseks 9-aastane preili läks lasteaeda 2,5 aastasena. Minul oli siis veel beebi, seega viisime harjutama, et ta saaks omavanustega mängida, mitte tita rütmis elada. Oh, raske oli. Kasvataja käskis sinna jätta ja ära minna. Mina siis istusin autos, värava taga ja kuulasin, kas nutab või mitte. Esimene nädal oli raske, Ta oli nutnud ikka iga päev aga hiljem mängis ja oli väga rõõmus, lihtsalt see lahkuminek oli megaraske. Pärast ja siiani on väga tubli tüdruk. Teistel aastatel juba jooksis iga sügis lasteaeda:)
    Pojaga oli palju lihtsam. Kuna olime preilit viinud ja järgi läinud rühmas mitu aastat, siis temale oli juba väga tuttav koht. Ta nii ootas lasteaeda minekut. Mul on pilt ka sellest rõõmsast näost, et lõpuks ometi!!! Pisut oli kurb, kui õeke edasi kooli läks aga kuna meil väike külakool-lasteaed ühes majas, siis eriti kaugel üksteisest ei olda. Sügisest läheb poja ka kooli.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s