Varikas arvab: tatoveeringud

Mina isiklikult pole näinud ühtegi tatoveeringut, mis meeldiks mulle nii väga, et ma sooviks seda enda kehale jäädvustada ning seda enamus elust hägusena kanda.

Üksvahe oli mul küll soov meie logo (see mis meil Viikingiga abielusõrmustel on) endale tatoveerida lasta, aga kuna ma ei ole siiani kohta leidnud, siis seda vist ei tule 😀

Üldiselt on mu arvamus tatoveeringutest leebunud. Enne mõtlesin ma umbes et emale ei sobi ju…

Viikingil on 4 suurt tatoveeringut. Tõsi – kolm neist on nüüdseks ühendatud. Nagu enamused tatoveeringukandjad, soovib temagi neid veel. Abikaasa on mul alati trende ette teadnud, niisiis lasi ta kohe täisealiseks saades oma ühe käevarre täis tatoveerida. Õnnetuseks hakkas paar aastat hiljem pool skandinaaviat sama tegema. Nüüd ütleb Viiking, et kui uuesti otsustada saaks, ta seda enam ei teeks. Samas ei kahetse ka. Vähemalt on ülejäänud kehakaunistused hoopis teistsuguse tehnikaga tehtud. Täpitades, või kuidas öeldagi. Nüüd jõuan ma poindini. Ma olen aastaid Eestis käies 3D kulme tegemas käinud. Ühe konkreetse tehniku juures. Väga meeldib ta – tulemusega olen superrahul ja jutt jookseb meil ka. Kahjuks aga saan ma tema juurde harva ja pool ajast pean “kasimata” kulmudega elama. Seetõttu võtsin vastu otsuse, et teen püsimeigi. Kah omamoodi tatoveeringu 😀 Kui mehega oma pool aastat tagasi sellest juttu tegin, kostis too: “Ei tee neid! Mis siis kui ei meeldi?” Kujutate ette!? Tatoveeringusõltlane hakkab aga keelama😆 Vaatmata Viikingi vastuseisule broneerisin püsimeigiks aja, ämmal muideks rääkisin, ja ütlesin seda ka, et ta pojale idee vastukarva. Ämm vist hakkas ise ka tahtma😁 Lõpuks oligi nii, et jätsin Viikingi maale telki magama, Ben oli vanama hoole all, ise tulin linna, sain puudertehnikas kulmud näkku ja maale naastes teatasin Viikingile, mis nüüd tehtud sai. Mees naljaga: “Ma ei teagi, kas ma nüüd sind enam usaldada saan. Teed kulmud ette hoiatamata.” Mina: “Ma ütlesin, et tahan teha, aga sa ei arvanud sellest midagi ja ma otsustasin teemat edaspidi vältida.”

Advertisements

Tuuritasime oimetuks

Nonii! 13 tundi väldanud reis Norrast Eestisse oli köömes võrreldes meie nädalavahetuse tripiga. Kohe selgitan.

Reedel oli mul tähtis kohtumine. Eesti sõbrannadega kohtumine on mulle tõesti ääretult tähtis. Et sellest koosviibimisest viimane võtta, jätsin Beni Emu ja vanaemaga maale. Esmalt kohtusime ühe sõbratariga Ülemistel, teine ühines meiega Põhja-Tallinnas. Tegemist on siis selle kuldse kolmikuga, kes omal ajal (2011aastal) Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis 9.klassi õppima asus. Ma ei tea, kas ma olengi varem rääkinud, kus ma keskhariduse omandasin? Vat seal omandasingi 😉 Algul olid nood kaks eraldi, mina veetsin kogu aja oma tolleaegse partneriga. Hiljem, kui see lurjus mu elust kadus, sulandusin neiude hulka. Oh, läks teemast kõrvale. Möödunud reedepärastlõuna veetsime me Kivi-paber-kääris. Jutte jagus nii kauaks, et kõike räägitud ei saanudki.Väike viinakoks tegi meeleolu vallatuks ja nii ma siis ülemeelikuna õhtul Emu ja Beniga kokku sain. Nood tulid linna, sest otsustatud sai, et öö veedame hotellis, et järgmine päev varavalges Tartusse põrutada. Õuuudne hosteliurgas oli, aga et eesmärk oli seal vaid 5tunniks pea padjale panna, me parema jaoks raha raiskama ei hakanud. Järgmine hommik istusime kell 7 Lux Expressis. Benile oli vastukarva, et teda bussi peale vabaks ei lastud, mistõttu ta pool tundi üürgas. Loomulikult sain ma igasugu pilke – eestlased ju. Ütlen ära, et see oli ka kogu reisi raskeim aeg, muidu on Ben mul ütlemata tubli. Talub neid väntsutusi vapralt. Ta on mul ju keskmisest lapsest ikkagi väga palju rohkem seigelnud 🙂 mis sa ära teed, kui emand kaua ühes kohas püsida ei taha😃 Vahest lausa hirmutab mõte rohkematest lastest, sest ühega on nii chill. Loed veel filtrita blogi ja kui kahe lapsega elu tõesti nii raske on, et kuskil käidud ei saa, siis tänan ei! Mul on vaja natukene endale ka ikka elada.Tartu suurimaks õnnistuseks oli Ränduri pubi lastenurk. Seal ununes kogu väsimus tänu mänguautodele, millega ta mööda põrandaid ringi vuras. Peagi istusime me Otepää bussi, sest eesmärk oli mu vanaema õe juurde jõuda. Abikaasa on tal venelane, niiet toiduks oli borsh. Kusjuures nad pidid seda absoluutselt iga päev sööma. Tõsiselt! Kord nädalas tehakse potitäis ja siis soojendatakse. Aga ega sellega (tolle päeva) seiklemised ei lõppe. Lapsena tegime me õega tõsist sporti. Iluvõimlemist täpsemalt. Sellega seoses käisime me iga suvi kahes kuni kolmes spordilaagris. Oh, kuidas ma sooviks, et Ben sama ägedad lapsepõlvesuved saaks. Küll meid piitsutati, päevas mitu trenni, ei mingit tilu-lilut, nagu tänapäeval. Kui hommikujooksule ei läinud, ütles treener: “Kes ei tööta, see ei söö!” ja hommikusöögit sa ilma jäid 😃Igatahes see laager asus 5km meie peatuspaigast. Muidugi, et me pidime kohta üle kaema minema. Ohh, mis mälestused:Taamal on maja, kus elas meie ajal trobikond jalkapoisse. Mingi sigadusega me sõbrannaga hakkama saime, täpsemalt ei mäleta, karistust aga mäletan – me pidime nimelt kogu selle maja ära koristama🤦‍♀️ Kui ma Norras neid lugusid rääkinud olen, on meid segasteks peetud. “Laagrid on ohtlikud, treenerid võivad ju perverdid olla!” ütles mulle üks…Aga edasi. Suplus kääriku järves. Selle aasta esimene suplus looduses. Mõnus😊Mõnus oli ka õhtul sugulastega juttu rääkida. Polnud neid aastaid näinud. Ja venelased on nii külalislahked. Järgmiseks päevaks hangiti külapealt turvatool, mis lasi meil Otepääle sõita ning ma sain veits ekstreemsporti harrastada:Ulme oli see, et 10min sõitu ja järgisel päeval olid käelihased jumala läbi. Minul, kes ma koguaeg last tassin. Järelikult kasutasin mingeid seni kärbunud lihaseid😆 Enne minekut nägin üht kuulsust kah. Too vene mees on nimelt keegi asjapult Vene suusaliidus ja paljud vene suusatajad treenivad suvel Otepääl. Üks tuli oma tüdruksõbraga külla ja selleks oli selle aasta olümpiahõbe, kohe pärast Klæbot. Pilt sai kah tehtud, aga see pole mu valduses. Loomulikult ei lubanud külalislahked võõrustajad mind bussiga minema. Viidi Tartusse ära, otse hotelli, milleks oli kõigi solgutuste järel lohutuseks Lydia. Tartus algas ebaõnn. Kõige ahvatlevamasse kohta – Aparaati – me sööma ei saanud. Õnneks mujal saime. Enne und veel spa-tiir ja uni tuli hea😌 Järgmisel hommikul ebaõnn jätkus. Saatsin Emu ja Beni kuhugi poodi jalutama ja tahtsin ÜKSI spasse minna, aga JUST SIIS oli spa kinni😒 Lohutuseks läksin hotellirestosse koogikesi sööma, samal ajal sõbrannaga telefoniga lobisedes-sünnipäevaplaane paika pannes. Seegi luksus, kui keegi su kõnede ajal su telefoni oma kätte haarata ei ürita. Kokkuvõtteks ei kurda. Kiidan ka Lydia hotelli. Kõik oli seal ülim! Benisugustega perf, sest restoranis on suur mängutuba. Sööma see laps paraku ei jõudnudki. Õhtul Tallinnasse jõudes pidin ma nõo juurest läbi astuma. Too tuleb meile Norra külla ja oli piletitega jamamist. Vot see käik oli meile liig. Seepärast ma täna oimetu olengi. Mõtlesin, et täna ainult lebotan, aga just kirjutas sõbranna, et hakkab külla tulema. Woohhoo! Seltskond tuleb koju kätte👏

Pärlipesu

Olen alati mõelnud, et 30selt võiks hambaid valgendama hakata. Fotovalgendusega siis. Leebemat varianti – pärlipesu – soovisin sellegipoolest juba tänavu veebruaris. Siis ei saanud, sest enne oli parandamist.

Eile ma selle protseduuri ära tegin. Esiteks on mul siiani selgusetu, kas pärlipesu ja soodapesu on samad asjad või ikkagi ei ole? Ühe kliiniku veebilehel olid neil eraldi kirjeldused ja kui ma Sakala hambaravisse aru päriva meili saatsin, ütlesid nad, et neil on sooda-, mitte pärlipesu.

Lõppeks broneerisin ma aja Olümpia hotellis paiknevasse hambakliinikusse pärlipesuks. Hiljaks jäin ma pool tundi, sest arvasin, et mu aeg on 10:30. Oli hoopis kell 10. See neid ei heidutanud, sest tundus, et neil pole üldse kliente.

Sisse astudes hambaarst: “Teil oli soodapesu?” Mina: “Pärlipesu,” tema: “See on sama asi.” Kui ütlesin, et lugesin, et need eri asjad, naeris ta, vangutas justkui peadki.

Istusin tooli, ajasin lõuad õieli. Midagi seal 10minutit suristati ja nõuti 64€.

Suur oli mu pettumus, kui ma peeglisse vaadates TÄPSELT SAMA naeratust nägin. Mitte et see nüüd nii jube oleks😃 aga no, mingit erinevust ma ootasin.

Ausalt öeldes olen nõutu. Tahaks kaebekirja saatma hakata, aga enne oleks vaja täitsa kindel olla, et ma vale teenuse sain. Sest pärlipesu on ju efektiivsem kui soodapesu?

Kommenteerige, palun, kes teavad või emba-kumba omal nahal proovinud🙂

Jälle olin ühe hulluhoo tunnistajaks

Eilsel palaval pärastlõunal sõitsime me Beniga linna.

Sain vaevalt maha istutud ja pileti ostetud, kui seljataga mingi möll lahti läks.

Asi oli nii, et ühelt poolt lähenes erariietes (nais)piletikontroll ja teiselt poolt vormirõivais (mees)piletimüüa. Kokku saidki nad selle hullu juures. Peagi kostis: “Ma ei osta piletit!” ja röökis “teid huvitab ainult raha! Kaks eurot! Mul on vaja sõbra juurde sõita. Jätke mind rahule!” Töötajad üritasid teda rahustada, sga tulutult. “JÄTKE MIND RAHULE!” sajatad hull, “mul on kümneeurine, ma ei hakka seda lahti vahetama!” Vahepeal keegi käratas, et osta pilet. Ma ise ei näinud midagi, kõik toimus kuskil selja taga. Vist hirmus, et hull täitsa märatsema hakkab, andid nad alla ja jätsid rahule😃

14h rööbastel, ratastel ja õhus

Me tulime eile Eestisse!👏

Päev algas nii, et 5:30 oli äratus. Pakkisin viimased asjad ning 7:38ks olime kohalikus rongijaamas, et kahe rongiga sõitsime Oslo lennujaama. Esimene reis, kus pean tõdema, et Beniga natuke keerulisem oli, seda aga mitte seetõttu, et ta mingi raske laps oleks, vaid hoopis sellepärast, et ta ma teda õigel ajal magama ei saanud ja ta pärat üleväsinuna kisas. Liiga palju huvitavat oli ümberringi ja viimaks seisimegi silmitsi probleemiga, kus laps ei suutnud magama jääda, karjus ja lõpuks uinus kah keset karjumist.

Õnneks on inimesed nii toredad, mitmed aitasid Beni lõbustada 🙂

Eraldi pean jutustama oma kompsudest. Meiega olid: käru, Prampack, käsipagasikohver, seljakott ja väike üleõlakott. Reisime Thulega, sest see on 9,9kg ja lasi mul rõõmustada, et ma tervelt 15kg muud tavaari Prampacki toppida saan. Suur oli mu üllatus, kui pagasit ära andes mulle 30kg kaalult vastu vaatas. Õnneks lasi töötaja sel olla😅

Lennujaamas liiklesin Thulet ja pagasikäru samaaegselt lükates. Üldiselt tuldi mind pidevalt aitama, küll ühest rongist teise, küll perroonilt üles lennujaama. Lennulike minnes kohtusin Marise mehega, kes edaspidi Beni vedas, naabriks oli mul üks Eesti mees, kes Beni lõbustas, hiljem tollele oma koha loovutas ja takkatippu veel kohvrit ka kandis😄

Niiet lennukist väljudes tassis üks Beni, teine mu käsipagasit ja no mina.. mul olid käed ikka täis.

Lennujaamas selgus nagu ikka, et Eesti peredes (vähemalt meie omas) pole oma pere prioriteet, ehk siis polnud mul öömaja, pidin taksoga otse maale vanaema juurde sõitma. Aga no mulle/meile sobibki siin looduse rüpes🙃

Ainult et vanaema maja on pisike ja juba pühapäevast hakkab siia inimesi lisanduma (nõbu, Emu, Viiking.) Seetõttu ostan ma ilmselt telgi ja õhkmadratsi ja kolin meid Beniga õue😄 Jumal tänatud, et siin NII valged ööd pole, ehk mu poeg ikka halastab ja magab vähemalt poole kaheksani🙏

Külalistest ja jälle Benist

Et ma praegu teel Ålesundi olen, ja et kõik autosolijad uinuvad, mõtlesin jutte pajatada.

Neljapäevast on meil full house. Kõik saabusid suvitama, kõigepealt Viikingi isa, õed ja õetütar, järgmisel päeval lisandusid ämm ja mr.Bean. Kokku oli meid 9. Majas, kus vaid üks voodi. Ok, kaks viimast külalist tulid oma elamisega (loe: karavaniga). Nood ei soovigi tuppa kolida. Kommuunielu vältas pühapäevani. Siis lahkusid enamused. Kuna viimane hommik päädis draamaga, siis ma ei hakka tagasi ajama – nüüd on kõik chillim.

Loen hetkel Parve raamatut “Mees” ja seal jutustas ta ühes kohas, kuidas ta naisega metsatalus elas ja kui külalised tulid, oli majas kohe teine hingamine. Nii nõus! Hoopis teistmoodi on selline võõrustamine, tullakse ju nii kaugelt ja ammu pole nähtud.

Praegu on mõnus, ämm ja Bean aitavad, kraamivad, kokkavad-grillivad, me Viikingiga saime tänu sellele eile köögi põrandaplaatidega alustada. Finally noh! Kõik need elektrikuvisiidid ja põrandasegu ebaõnnestumised lükkasid toda tööd edasi. Ilma lapsehoidjata me ka väga midagi ära ei tee – kohe on Beni näpud segus.

Põrandasegu ebaõnnestumine? Köök on 10ruutmeetrit, segukihti oli vaja 1,5cm. Loomulikult ei saanud me seda tonni (peaaegu?) ühekorraga segada ja valada. Pidime jupikaupa ja vaatamata kaalumisele tulid eri ämbritäied eripaksusega. Lõpuks oli nii, et järgmisel päeval oli põrand kõva ja laineline. Ahastus. Seda segu väga ei kraabi ka. Õnneks olin ma just Ålesundi minemas, sealses ehituspoes määriti mulle kõigepealt mingi 60eurine lihvimiskauss pähe. Aga kooner nagu ma olen, läksin kõrvalpoodi ka vaatama ja sain sealt 14euriga analoogi, mis toimis kenasti, kui sündmustest ette rutata.

Oh seda lihvimist. Toad olid PAKSU tolmupilve täis. Õnneks oli meil ämm, kes lapiga kõik üle käis.

Ja see ütlus, et lapse kasvatamiseks on tervet küla vaja. No tõsti on kergem. Ben on kui ära vahetatud. Muidu ju ripub mul küljes, nagu ma varem maininud, aga vot nüüd on muud huvitavamat. Teised lapsed, eriti vanemad köidavad. Ja Beni 6kuune nõbu on muidugi temast väga vaimustuses. Jooksma ka nii lebo minna: riided selga ja uksest välja versus mina sean end valmis, Ben tähelepanu nõutamas, panen lapse ka valmis, käru välja..

Ben on viimasel ajal hästu pöörane. Mingit keelamist ei talu silmaotsaski. On hakanud kiljuma ja seda nii kiledalt, et trummikilele hakkab. Kui ikka Benile miski ei meeldi, peavad sellest kõik kuulma. Vahest kui ta midagi lubamatut teeb, on see nii naljakas, et ma tahaks naerma pursata, aga ei saa, muidu mõtleb, et äge, teeks veel. Manan siis tõsise ilme ette ja keelan. Tavaliselt see ei aita😒

Igasugused asjad käivad hooti. Vahepeal hammustas Ben mind pärast igat söömist niplist. Õnneks mitte kõvasti, aga sellegi poolest soovisin seda kommet välja juurida. Emu õpetussõnade järgi talitades võtsin pojalt ninast kinni, mispeale Ben nipli vabastad ja mulle näkku naeris. “Ei tohi hammustada!” peale naerab edasi ja hüppab minema. Huligaan selline.

Vahepeal läksid õhtused uinutamised täiesti käest ära. Tund kulus vabalt sellele kemplusele. Ben sööb küll üht tissi, küll teist, kargleb ringi, ei leia sobivat asendit jne. Lõpuks panime me kaks tekikotti (kardinapuid ju pole) akendele ette ja see kergendas Beni magamapanekut. Ei osanud arvata, et valge tuba probleem on, sest alles paar nädalat tagasi ei olnud.

Unedest veel. Ben magab nüüd ühe pika une päevas. 2h ja teinekord pealegi. Õhtul aitame ta magama 19-21 vahel, olenevalt kui vara/hilja lõunauni oli.

Vahepeal oli mul piimapais. Jah, nii suure lapsega. Ma arvan, et asi oli selles, et meile pudelitoidul olev 6kuune majja toodi. Mul vist tärkas mingine emainstinkt, sest samaks õhtuks oli tiss kivikõva ja Ben ei saanud sealt muffigi kätte. Õnneks ööga mure lahenes☺️

See 6kuune Beni nõbu on nii luti- kui pudelilaps. Kõik saime naerda, kui Ben lutti uudistas, hakkas suhu panema, aga enne vaatas mulle otsa, et mis ma arvan või nii, siis raputas pead ja pani selle ära😂

Veel feikasjadest. Ma lugesin, mida sellele lapsekesele sisse söödetakse🙁 pärast panin selle Nestle paki Viikingile nina alla: “vaata, mida su ristitütrele söödetakse!” Viiking natuke hiljem: “Ma olen õnnelik, et just sina mu lapse ema oled.” Aga et oma õega törts tõsist juttu rääkida – selleks on norrakad liiga diplomaatilised.

Sorry, et beebipolitsei olen, aga ei salli lauslollust.

Okok, nüüd olen seda postitust juba esmaspäevast kirjutanud ja oleme omadega üldse Eestisse maale vanaema juurde jõudnud. Kuidas on 1a3kuusega 14h järjest reisida? Sellest pajatan järgmine kord😎