Osloskäik

Veidi aega tagasi sai Viiking teada, et peab nii mõnigi kord kuus oma jala Oslo kontorisse tõstma. Esimene kord leidis aset just nüüd.

Kui ma esmaspäeval jooksu-, poe-, elektrikutiirult tagasiteel olin, saabus mehelt sõnum, et ma pakkima hakkaks – kohe kui ta koju jõuab, ajame autole hääled sisse. Tegin nagu kästud ja enne südaööd olimegi Lillestrømis. Algul pidime ämma juures ehk siis meie linnakorteris maabuma, aga no mis, kui juba töökoht maksab, siis võtame ikka hotellitoa! Ikka selles kõige uuemas ja suuremas, sest hotellihommikusöögid on mulle mokkamööda.

Aga oleks ma vaid teadnud…

Üks söömaaeg jäi meil ikka esmaspäeva õhtule ka: burgerid teeäärsest bensukast, nagu ikka. Ja muide, minul lasti pool teed masinat juhtida😌 Ben oli niiiiiii tubli. On selgunud, et kui ma eesistmel istun, peab ta end üleval nagu üks paipoiss muiste. Vaatab raamatut, jutustab (, ja ei mingeid ekraane!!)Kohale jõudes oli kell pea südaööl ja poeglaps virk ja kraps. Me see-eest rampväsinud, kuigi ma osa ajast kuidagi külitades tukastasin. Nii kui tuppa saime, voodisse vajusime. Ben küll kalpsas mõnda aega üle meie, aga soostus peagi tissiotsas magama jääma.

Äratus oli 8:30. Viiking äratajaks ja Ben see, kes kõige vähem virguda soovis. Ehh, tegelt oleks ma ka hea meelega kauem maganud, sest mingi pahaolla oli peale tulnud. Seltsiks kerge peavalu. Oleks oksendada tahtnud, aga vinnasime end ikka alla sööma. Mõtlesin, et kohv aitab. Reaalsuses suutsin ma ainult puuvilju nokkida. Takkatippu teatas Viiking, kes üsna kasina taldrikuga lauda naasis: “Mitte millegi järgi ei isuta,” paotas veel mokaotsast, et halb olla. Nojah siis, kogu see uhke buffee jäi proovimata. Ben sõi leiba, puuvilju, näkileiba, kirsstomateid. Võtsin talle kausiga veel neid tomateid ja arbuusitükke kaasa 😄

Õnneks minu puhul kohv aitaski. Viiking utsitas meid nii kärmelt minema (pidi ta ju teisele poole Oslot ja sealt veel edasi sõitma), et ma olin täitsa stressed. Lisaks ei teadnud ma oma plaanist – kas saan Oslos ühe inimesega kokku või lähen ämma juurde. Viimasel hetkel tuli vastus, et ikka pealinna. Nii mul kui Benil olid selle sehkendamise käigus mingid suvakad riided selga jäänud ja hambaid ka pesta ei jõudnud. Vannun, et muidu ei astu ma iial nõnda kodust välja.

Roolis hakkas Viikingil õige paha. Süüdistame teeäärseid burkse ja väsimust!

Oslos oli soojakraade 28 ja nii kui ma oma kokkusaamisega ühele poole sain (võttis alla poole tunni), ooperimaja vetsu ma hambaid pesema, meikima ja riideid vahetama suundusin. Ben oli rahutu, ikkagi tissitamata. Sama asutuse fuajees ta piima sai ja nii me kesklinna redutama läksime.

Mul oli suur soov suvekingad ja laiad püksid leida. Esimesed leidsin, aga ei raatsinud 200€ välja käia. Ikka juhtub. Pükse ei leidnud ei kalleid ega odavaid. See-eest Ben juba tühjade kätega ei jäänud. Leemuriunekat Po.P’ist, mida ma tükk aga nillinud olin ja mis nüüd -50%ga meid stangel ootasid, ma ka ära ostsin. Tüüpiline ema, endale ei osta, aga lapse asju poodi jätta ei raatsi. Aa ja teel poodidesse meenus mulle, et panin oma sularaha hotelli lauale ja et hunnik münte oli ka, need olid eelmisel õhtul põrandale kukkunud ja üles korjata ei viitsinud. Helistasin kohe hotelli, ega ma väga ei põdenud, Norras peaks ausad inimesed ju olema? Lubati uurima minna ja tagasi helistada. Igaks juhuks pärisin Viikingilt ka aru, ega ta sulli saatusest midagi tea. Hotellist helistati tagasi, et mingit raha pole. Mõttes kirusin Viikingit, et ta mind ülepeakaela hommikul hotellist välja oli ajanud. Õnneks taipasin ma rahakotti vaadata ja kohe saabus ka abikaasalt sõnum, et oli sula mu rahakotti susanud.

Siis saabus aeg ämma juurde minna. Beni ju nõnda igatsetakse. Selleks ajaks olin ma niiiikuramuse väsinud, et mr.Bean saatis mu nende (vaba)abieluvoodisse pikutama. Veerand tunni pärast kuulsin Viikingit saabuvat, see lisandus ka mu kõrvale 😃 lasime heaga teistel Beni vaadata.

Muideks väga omamoodi on näha, kuidas teised su vana kodu sisustanud on. Need jumala sisse elanud, samas kui meie kodu valmimiseni kulub veel omajagu aega.

Mugav elu, samal ajal vaaritati õhtusöök, meie asi oli ainult lauda ilmuda. Kaalusime, kas võtta kodutee ette täna või homme, aga siin me nüüd oleme:

Tagaaed
Advertisements

3 thoughts on “Osloskäik

      1. Mis kõige raskem oli? St nii üldise arvamuse kohaselt ja sinu enda arvates? Kas midagi üllatas ka?
        Mul ootavad ees nii kirjalik kui suuline eksam ning õpin hullumeelselt. Või noh – nii palju, kui väikelapse ja beebi kõrvalt saab 😛

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s