Osloskäik

Veidi aega tagasi sai Viiking teada, et peab nii mõnigi kord kuus oma jala Oslo kontorisse tõstma. Esimene kord leidis aset just nüüd.

Kui ma esmaspäeval jooksu-, poe-, elektrikutiirult tagasiteel olin, saabus mehelt sõnum, et ma pakkima hakkaks – kohe kui ta koju jõuab, ajame autole hääled sisse. Tegin nagu kästud ja enne südaööd olimegi Lillestrømis. Algul pidime ämma juures ehk siis meie linnakorteris maabuma, aga no mis, kui juba töökoht maksab, siis võtame ikka hotellitoa! Ikka selles kõige uuemas ja suuremas, sest hotellihommikusöögid on mulle mokkamööda.

Aga oleks ma vaid teadnud…

Üks söömaaeg jäi meil ikka esmaspäeva õhtule ka: burgerid teeäärsest bensukast, nagu ikka. Ja muide, minul lasti pool teed masinat juhtida😌 Ben oli niiiiiii tubli. On selgunud, et kui ma eesistmel istun, peab ta end üleval nagu üks paipoiss muiste. Vaatab raamatut, jutustab (, ja ei mingeid ekraane!!)Kohale jõudes oli kell pea südaööl ja poeglaps virk ja kraps. Me see-eest rampväsinud, kuigi ma osa ajast kuidagi külitades tukastasin. Nii kui tuppa saime, voodisse vajusime. Ben küll kalpsas mõnda aega üle meie, aga soostus peagi tissiotsas magama jääma.

Äratus oli 8:30. Viiking äratajaks ja Ben see, kes kõige vähem virguda soovis. Ehh, tegelt oleks ma ka hea meelega kauem maganud, sest mingi pahaolla oli peale tulnud. Seltsiks kerge peavalu. Oleks oksendada tahtnud, aga vinnasime end ikka alla sööma. Mõtlesin, et kohv aitab. Reaalsuses suutsin ma ainult puuvilju nokkida. Takkatippu teatas Viiking, kes üsna kasina taldrikuga lauda naasis: “Mitte millegi järgi ei isuta,” paotas veel mokaotsast, et halb olla. Nojah siis, kogu see uhke buffee jäi proovimata. Ben sõi leiba, puuvilju, näkileiba, kirsstomateid. Võtsin talle kausiga veel neid tomateid ja arbuusitükke kaasa 😄

Õnneks minu puhul kohv aitaski. Viiking utsitas meid nii kärmelt minema (pidi ta ju teisele poole Oslot ja sealt veel edasi sõitma), et ma olin täitsa stressed. Lisaks ei teadnud ma oma plaanist – kas saan Oslos ühe inimesega kokku või lähen ämma juurde. Viimasel hetkel tuli vastus, et ikka pealinna. Nii mul kui Benil olid selle sehkendamise käigus mingid suvakad riided selga jäänud ja hambaid ka pesta ei jõudnud. Vannun, et muidu ei astu ma iial nõnda kodust välja.

Roolis hakkas Viikingil õige paha. Süüdistame teeäärseid burkse ja väsimust!

Oslos oli soojakraade 28 ja nii kui ma oma kokkusaamisega ühele poole sain (võttis alla poole tunni), ooperimaja vetsu ma hambaid pesema, meikima ja riideid vahetama suundusin. Ben oli rahutu, ikkagi tissitamata. Sama asutuse fuajees ta piima sai ja nii me kesklinna redutama läksime.

Mul oli suur soov suvekingad ja laiad püksid leida. Esimesed leidsin, aga ei raatsinud 200€ välja käia. Ikka juhtub. Pükse ei leidnud ei kalleid ega odavaid. See-eest Ben juba tühjade kätega ei jäänud. Leemuriunekat Po.P’ist, mida ma tükk aga nillinud olin ja mis nüüd -50%ga meid stangel ootasid, ma ka ära ostsin. Tüüpiline ema, endale ei osta, aga lapse asju poodi jätta ei raatsi. Aa ja teel poodidesse meenus mulle, et panin oma sularaha hotelli lauale ja et hunnik münte oli ka, need olid eelmisel õhtul põrandale kukkunud ja üles korjata ei viitsinud. Helistasin kohe hotelli, ega ma väga ei põdenud, Norras peaks ausad inimesed ju olema? Lubati uurima minna ja tagasi helistada. Igaks juhuks pärisin Viikingilt ka aru, ega ta sulli saatusest midagi tea. Hotellist helistati tagasi, et mingit raha pole. Mõttes kirusin Viikingit, et ta mind ülepeakaela hommikul hotellist välja oli ajanud. Õnneks taipasin ma rahakotti vaadata ja kohe saabus ka abikaasalt sõnum, et oli sula mu rahakotti susanud.

Siis saabus aeg ämma juurde minna. Beni ju nõnda igatsetakse. Selleks ajaks olin ma niiiikuramuse väsinud, et mr.Bean saatis mu nende (vaba)abieluvoodisse pikutama. Veerand tunni pärast kuulsin Viikingit saabuvat, see lisandus ka mu kõrvale 😃 lasime heaga teistel Beni vaadata.

Muideks väga omamoodi on näha, kuidas teised su vana kodu sisustanud on. Need jumala sisse elanud, samas kui meie kodu valmimiseni kulub veel omajagu aega.

Mugav elu, samal ajal vaaritati õhtusöök, meie asi oli ainult lauda ilmuda. Kaalusime, kas võtta kodutee ette täna või homme, aga siin me nüüd oleme:

Tagaaed
Advertisements

Hakkasin aiapidajaks

Kuna oli teada, et aiamaa omanikeks me saame – “tervelt” 490m2 omaks – hakkasin aegsasti seemneid ja istikuid varuma. Aprillist (?) tõin koju kuus ühte sotri maasikataimi ja kuus teist sorti. Lisaks kurgi, kollaste kirsstomatite, punaste kirsstomatite, kurkide, suvikõrvitsate ja erinevate ürtide seemned. Parem oleks kui mingit ikaldust ei tuleks, sest see lõbu läks üle 70€ maksma.

Ja see oli algus.

Läbi häda sai neid taimi nagu pilpa peal hoitud, aknalaual kasvatatud. Mõni leidis paraku ikkagi oma lõpu Beni käe läbi. Maasikataimi tuli samuti kullipilgul jälgida, kui poeg rõdul nende läheduses juhtus olema. Kolides said kõik taimed solgutatud, aga elasid üle. Aga õiged räsimised olid alles ees😒

Esiteks ei saanud ma kuidagi kasvuhoonet tellitud, samal ajal karjusid taimed juba suuremate elupaikade (loe: kastide) järele. Viimaks sain Julast hea hinnaga aga nigelale kasvuhoonepakkumisele käpa peale. Paraku asub kauplus meist 110km. Tuli koju tellida. Lisasin virtuaalsesse ostukorvi muudki: Benile liivakasti, aiavooliku, maasikatle kastid. Paraku ei pakutud vaatamata suurele ostule tasuta transporti. Vaagisin ja kaalusin, lõpuks vandusin alla ja maksin selle va 45€ kojutoomisele🙄

Kui Emu pärale jõudsin, sain viimaks mahti ka kasvumajake püsti panna. On teine selline pealt kilest ja metallraamiga, kaks ja pool ruutmeetrit suur.

Vahepeal harvendasin maasikaid, neil hakkas kitsas ja punaseõieline sort hakkas paljunema – sigitati kaks taime juurde. Köögiviljad said ka kes madalatesse pottidesse, kes suurematesse kastidesse ümber istutatud. Vahepeal oli 3 järjestikust päeva, mil ma Viikingil pärast tööd veel mulda palusin tuua.

Üks päev, kui kõik taimed peale maasikate juba kasvuhoones pesitsesid, jõudis Åndalsnesist meile mingi tuuleiil. Muidu oli vagur ilm, ainult see üks tuul ja.. Emu, kes akna juures juhtus olema, karjatas: “Kasvuhoone lendas minema! :o”

Kui kõik see pere õue jõudis, oli vaatepilt armutu. Kuna taimekastid ise olid kasvuhoonele nö raskuseks pandud, olid kõik mu suvikõrvitsad ülepeakaela lennanud. Siunasin kõike, Viiking rahustas, Emu pani juba abikäed külge, ma mõtlesin juba, et sellist solgutust nad mul üle ei ela.

Kivid said õigeks raskuseks pandud, juured uuesti mulda susatud, ise maha rahunenud.

Ahjaa, ma olin just päev enne seda kolme erineva rohelise seemned – tilli, basiiliku ja koriandri – minikastikestesse poetanud. Seda, mis seeme kuhu sai, ei tea keegi, aga üks neist lendas ka ülepeakaela vot ei mäleta enam, kas tomati- või kurgikasti. Nüüd on viimasel mingid udemed mullast väljas, ei julge välja juurida, äkki ikkagi pole umbrohi.

Kolmapäeval juhtus see taas. Ei aidanud kivid, kasvuhoone tahtis ikka lendu tõusta. JÄLLE olid mu vaesed suvikõrvitsad uperkuudis. JÄLLE sai neid tagasi istutatud. Ime, et veel elavad.

Siinkohal tõdengi, et kui ma muidu neid odavaid ajutisi lahendusi ei soosi, siis selle kasvuhoonega ma karistuseks vastu näppe saan.

Ja maasikad.. valgeõielise kohta pole mul midagi öelda, aga punaseõieline toodab mingeid kärbatanud “maasikaid”

Ma ei tea kas see on mingi haigus või? Paremal juhul saab mõne pikliku või nipliga punase söödava marja ka.

Elutuba

Üsna uskumatu kui kaugele me 3nädalaga jõudnud oleme. Või tõele au andes 5nädalaga, sest mais veetsime ju mu isaga ka siin pool kuud.

Avameelselt korralagedusest

Minu jaoks on parim motivatsioon asjaga kiirelt ühele poole saamiseks kõik see ebamugavus, mis sellise kaose keskel (lapsega) elades kaasneb. Kööki pole – nõusid pese käsitsi vannitoas. Igal pool on ehitustolm, millega Miele hakkama ei saa – pühi harja ja kühvliga põrandat. Põrandat, mida tegelikult isegi pole, linoleum on poole toa ulatuses maha kisutud, pärast sentimeetri haaval liimi maha kraabitud, aga ikka kõik kleepub. Jumala õnnistusena saabus meile möödunud nädalal Emu (ja Mona). Võtsid selle 13tunnise rongisõidu ette, et abistada. Tänu sellele oleme me saanud üsna palju teha. Emu, Ben ja Mona chillivad aias, kõnnivad majade vahel, mina pahteldan-lihvin-võõpan. Hetkel lahutab meid valmis elutoast:

  • Parkett
  • Kaks seina peavad veel ühe kihi värvi saama – ostetud värvipott osutus liiga väikeseks.
  • Igast liiki liistud
  • Keraamilised plaadid kamina alla
  • Pistikud-lülitid seinas

…ja kõik 😀 ok, treppi tahaks ka uut, aga see vast ootab natuke. Viimasel ajal oleme seinad ja aknad võõbanud. Seinad peavad olema võimalikult matid ja aknaraamid võimalikult läikivad. Viimane puhtalt Viikingi soov. Värvivalik tuli jällegi Jotun LADY ridadest. Dark Teal tooni nimeks (pildilt esimene). Saame endale nõnda tumedat lubada, sest nagu mainitud, ruum on tänu avatud köögile 55ruutmeetrit suur ja seintes paikneb 9 akent. Kaks seina, mille hulgas üks, mis alla korrusele esikusse viib, otsustasine valgeks võõbata. Lettheti värvipott sai koju toodud. Tabeli järgi valisime, mis selle Teal’iga sobib. Vaatamata kõigele on meil ikkagi aega keskuses ja metsades jalutamiseks. Ja kuigi Ben on enamus ajast minuga samas ruumis või siinsamas aias, on mul pidevalt süümekad, et lapsele varasemaga võrreldes sama palju tähelepanu pühendada ei saa. Õnneks on ta Emuga väga rahul 🙂 Lisaks oleme köögis ja magamistoas üht-teist teinud, aga piirdun selles postituses elutoaga.

Jutte Ben-pojast

No kuidas ma küll nii kaua oma väikesest Benist kõnelnud ei ole? 😯 Häbi..

Pojake on meil tänase seisuga natuke enam kui 1aasta ja 2kuune. Kaalutud-mõõdetud pole teda tükk aega, järgmine kord alles juulis (15kuu kontroll, mis toimub pigem 14kuu vanusena😃). Eks arstidel ole puhkus. Molde sünnitusmajas ei pidada suve keskel ka sünnitada saama – tohtrid puhkavad, ole hea, mine sõida Kristiansundi. Kaldun teemast kõrvale nats. Sorry, not sorry.

Uusi asju, mis Ben teeb tuleb nõnda tihti peale, et ma kardan, et kõik pole meeles üles märkida. Annan siiski oma parima. Hommikud siin toores-poolikus majas algavad uute äratamisvõtetega. Voodi on meil (ajutiselt) akna all. Ben tõuseb seina najale, et õue vaadata. Selle käigus trambib ta mu näos, peas ja juustes. Kui ma piisavalt kiirest ei virgu, hakkab üks näppude silma ja ninna ja suhu suskamine. Juukseid sikutab ka või annab paar lahtise käega obadust silmnäkku. Keelamine ei ole tulemusi andnud. Tõhusaim on talle ääretult kurba nägu teha ja öelda, et emme sai ai-ai. Seepeale on poeg paar korda kaastundest suisa nutna puhkenud ja kallistanud. Paraku jätkab vägivallatsemisega õige pea.

Söömine on alati intervallidena käinud. Praeguseks pole ma talle juba 3 nädalat hommikuputru teinud, sest huvi hajus enne kui kauss tühi. Enim ahvatleb Beni ikka see, mis emandal taldrikul/kausis. Nopib mustikaid mu müslist, surgib kahvliga mu omletis, näppab võileiba jne.

Koguaeg tuleb uusi asju peale, ma olen viimasel ajal nii halb ülesmärkija, elu nii kaootiline ja sada muud asja. Seda ma vist kajastanud pole, et Beni esimene mähkmevaba (ja kuiv) öö on seljatatud. Ei olnud see taotluslik, vaid kuna ilmad olid mai lõpus jube palavad, siis sai ta miskipärast puhta paljana ööunne pandud. Hiljem ei hakanud torkima. Hommikul oli üllatus suur, et voodi kuiv. Aset leidis see meie viimasel ööl vanas kodus. Potil pole siiski ammu-ammu käidud. Keeldub ja kõik. Järgmine öö oli ka mähkmeta ja kuiv ja siis… läksid ööd jahedamaks, mängu naasesid pidzhaama ja mähkmed.

Nunnutaja on Ben meil. Eks teda saab pidevalt musi-kallistatud – teeb järgi. Ütlemata armas! Praegu mil meil Emu Monaga külas, näitab Ben oma õrna poolt ka koera peal. Teeb pai, toetab pead looma vastu ehk siis kallistab. Paraku pole loom vaimustuses, mõtleb, et Ben on üks nuhtlus ja pageb alailma. Eile õppis Ben Monat söötma, andis mureleid näpu vahelt. No jälle nii armas et anna otsad.

Appi milline tissisõltlane meil on! Aastaselt õpiti pluusi kiskumine ja tehakse seda kohta valimata. Samal ajal vaatab mulle hambad ristis otsa ja teeb “õõõõõhh!” Hommikul kui ärkab, sööb oma kolm-neli korda piima, enne kui kargu alla saame.

Sõnadega on nii, et lisandunud “Mõmmõ”, mis on selgelt vaid Mona kohta käiv. Alati pärast imetamist küsin Benilt: “Mis sa sõid?” Ben tavaliselt naeratab kelmikalt ja kui mahti saab, vastab “Tiss” Jälle sulan.

Hullult õuelapseks on poeg meil saanud. Kriiskamise saatel saab teise tuppa. Kõige lemmikumad on trepid – neist minnakse küll üles, küll alla. Küll neljakäpukil, küll minu/Viikingi/Emu abiga.

Ise Ben ei kõnni, aga sellega on suurem teema, ei tea kas ja millal seda üldse lahkan. Nädal tagasi hakkas vähemalt käimistoega. Too oli mõnda aega silma alt ära ja otstarbeliselt polnud Ben seda kunagi kasutanud. Nüüd tõime üles, Ben haaras toest ja hakkas vudima. (Mööda laua- või diivaniääri on ta juba kuudeviisi kõndinud.) Viimase nädala jooksul on sagenenud ise seismised. Tundub nagu ta kardaks kõndida, sest seista võib tükk aega, aga edasiliikumiseks laseb end ikka neljakäpukile.

Kolmerattaline meeldib ka. Oskab ise maha tulla, pealesaamiseks vajab abi. Kahjuks ei saa ta veel lenksust aru, et seda tuleks otse hoida, aga kõrvalise abiga vurab ikka ringi.

Veefoobiat mainisin? Kestab siiani. Täispuhutavas basseinis sai siiski käidud, kuna ma ees sisse hüppasin. Lõpuks sobis ka täisriietes minna. Enamus ajast solberadab niisama kätega üle ääre. Vann oli veel eelmine nädal nii hirmus asi, et kui ma juukseid pesin, kisas Ben kõrval. Täna võttis rahulikumalt, viskas mulle oma mängukilpkonna ja -kaheksajala seltsiks.

Beni lemmiksöök on (praegu) pirn ja murelid. Kõik muu lendab käest, kui need silmapiirile ilmuvad. Söömahakkamise hetk meeldib ka. Kui talle keset mängu ta muumitaldrikut näidata, ajab kohe käed õieli ja ootab laudaviimist.

Lõptan praegu selle jutu. Niigi pikk, kuigi paljutki jäi dokumenteerimata. Teinekord 😉

Uus elu

Milline see uus elukorraldus siis õige on? Võiks kirja panna, praegu selline värske tunne veel, ei mingit rutiini 😀

Me pole siin Põhjas veel nädalatki elanud, aga pea on juba teataval määral omaks võtnud, et see ongi nüüd kodu. Kuigi mõnel hetkel lipsab “kodus oli nii..” üle mokkade. Ja no muidugi, praegu siin keset remonditolmu ja prügikottidesse pakitud riideid (sest sisseehitatud Elfat väga kaasa ei võtnud) tekib igatsus tavamugavuste järele. Üle poole elust on siiani kastides-kottides ja jäävad sinna ka veel mõneks ajaks, sest nagu mainitud – pole panipaiku. See tähendab, et iga kord kui midagi spetsiifilisemat vaja, läheb tuhnimiseks.

Ben on elanud 5 päeva käruta. Kuna lähim pood asub meist 3,5km kaugusel (ja alati ma ei lähe just sinna lähimasse😁) ja vahepeal sai ostetud rattatool (ja Thule jooksukäru (mis muideks siiani karbis)) siis oleme igapäevaselt kahel rattal liigelnud. Ka Viiking. Ja ma ei pea mitte ta Harley’t silmas.

Õnneks pojale rattatoolis meeldib. Ma omal ajal röökisin nii mis kole, nii et ma olin pikalt veendunud, et väljend “karjub nagu ratta peal” on meie pere nali😃 Ben protesteeris vaid kui me ta toolist eemaldasime. Lisaks oli tal suur vimm kiivri vastu, loopis seda juba poes karistuseks, et ma julgesin seda talle pähe proovida. Nüüdseks on ta oma üliägeda turvavarustusega rahu teinud.

Juba tunnen puudust SATSist😔. Pean dagmamma leidma, et siin trenni käia. Ja noh suvel piirdun niikuinii jooksmisega, selleks siis Thule. Ja no alustagem üldse sellest, et meil on sada muud asja enne teha vaja.

Viikingil oli eile esimene tööpäev uues kohas. Sai oma kabineti ja puha. Ja uue telefoni ☺️ Inimesed pidid ülitoredad olema, kõik tulid juurde “Sina oled siis see uus Oslost?” Toiduga pidid kehvemad lood olema, tuli Viiking ju kohast kus iga päev uhke buffee (20euri (!) eest kuus) kaetud. Nüüd on iga päev salat, va kolmapäeval, siis saab kalakooke😄

Majas oleme nende viie päeva jooksul puuduvad kipsplaadid elutoa seina paigaldanud, pahteldanud-lihvinud-pahteldanud-lihvinud-pahteldanud-lihvinud.. repeat. Eilne õhtu möödus vuugivahesid teipides ja neid eemaldades😒 selgus, et pahtel vale ja teip valepidi. Eile lasin Viikingil magama minna ja töötasin ise kella 1ni. Raske on lõpetada, sest polaarpäev pole kaugel ja õues oli ikka veel valge. Et meil kardinaid pole, siis toas ka. Benil on iga hilisõhtu kella 23 paiku tunne olnud, et hommik käes ja me siis näeme vaeva, et ta ikka edasi magama soostuks.

Isver kuidas tahaks vähemalt köök-elutoaga ühel pool olla. Ei mina saa aru, kuidas mõni oma remondi aastatepikkuseks venitab. Ma ei suuda!

Neljapäeval tuleb torulukksepp. Sellega oli ka nali. Mul ju neid 3 tükki kodus käinud. Viimase otsustasime usaldada torude kallale. Oli öeldud, et võtame temaga ühendust kui sisse kolinud oleme. Eile tegingi siis kõne. Nii palju sain aru, et ta pani mu ootele, et välja selgitada, millal ta tulla saab. Pärast seitset minutit ootamist küsisin, millal siis. Vastuseks vaikus, katkestasin kõne.

Pärast Beni lõunaund sõitsime keskusesse ja mis ma näen – meile tuttav torulukksepp redutab vannitoapoe ees, külaelu värk, varem või hiljem põrkad kokku. Astusin ligi ja pärisin aru. Tema: “Millal ma siis tuleks?” Mina: “Nii ruttu kui võimalik,” tema: “noo, neljapäeval,” mina: “Enne pole kuidagi võimalik?” Tema: “Mul on homme tegemist.” Mina: “Ok, teeme siis neljapäeval. Mis kell?” Tema: “Vara.” Ma muiates: “Selge 😀 ma olen niikuinii kodus ja Sul on mu tel nr.”

Vot nii busy on ta. Tööpäevad mööduvad poe ees suitsu tehes ja naiskolleegiga lobisedes.

Aga! Ega me ainult remonti ka tee. Juba on tutvust tehtud üle-fjordi-eestlastega. Väga tore perekond kahe lapsega. Pühapäeval lendasid nad Åndalsnesi laivi ja koos võtsime ühe fjellturi ette. Pilte saate mu instast vaadata😉 3,5h ja vallutatud sai veerand mäe kõrgusest aga no kamoon, meil olid lapsed kaasas. Need teise pere omad – ülitublid, väiksem pole veel kolmgi ja kõndis. Vahepeal küll oma issi kukil jalga puhates, aga enamjaolt ikka kõndis! Ben muidugi oli terve tee oma esivanemate kanda. Mineku magas veel maha kah.

Õõh! Varsti Ben päevaunne, siis kasutan neid tunde ekstraintensiivselt ära.

Tsau💋

Kolimispäev

Oooooomaigaad, kui palju juhtunud on!😱 Ma ei hakka üldse vatrama, et hiljem kirjutan, sest ma niikuinii ei jõua selleni😁

Viimane nädal ja peale veel on pakkimise peale läinud. Absoluutselt uskumatu kui palju asju meil on. Ma kolisin Norra kahe kotiga (üks neist kohver siiski) ja mis siis nüüd. Ütlen nii palju, et meile saadeti kolimisautoks täitsa rekka ja see sa ÄÄRENI täis. Ma ei mõista kuidas seda kõike ikkagi nii palju oli. Toas ju polnud🤔

Viiking hakkas meid juba kaks nädalat tagasi pakkima utsitama. Ma muidugi, et aega on. Tegelikkus oli ikka nii, ämm ja Bean käisid meid kolmel korral aitamas ja veel täna hommikul oli mida pakkida.

Lisaks oli vaja kõigiga kokku saada ja hüvasti jätta. Ok, tegelt nii traagiline pole – me hakkame ikka Oslosse ka sattuma ja nimekiri, kes kõik meile külla tulla lubanud, on üüratu😄

Siis oli vaja igasugu asju kaasa osta. Mõned ehitusasjad, aga ka toitu, mida ma tean, et põhjas saadaval pole.

Kõiki tegevusi kummitas pidev süütunne Beni pärast, kes kogu selle hulluse keskel mu tähelepanu nimel sada imet tegi.

Oh, eelneva kirjutasin teel uute koju. Praegu on juba teine õhtu siin. Koguaeg toimub midagi, ma ütlen noh.

Njaaah, vaene Ben. Viimasel ajal tähelepanupuuduse all kannatanud. Sekka kõik need ringitraavimised.

Viimaks koitis see päev, mil me majaesise kottide ja kastidega üle kuhjasime. Kui rekka kohale tagurdas, hakkas kõik see mees, sealhulgas kohalekutsutud abivägi, asju peale laadima. Mina pidin Benil silma peal hoidma, sest ta on vabapidamisel ja üritas rekka alla roomata..

kuskil 1,5-2h pärast oli masin täis. Mootorratas sai isegi peale. Me olime juba valmis, et Viiking sõidab sellele hiljem järele. Mõned maasikataimed võtsime siiski oma autosse – elusolendid ühte kohta 😉

Ämm on meil see Suur Korraldaja. Pakkis mu suveriided ära, välja jättis aluspüksid ja pikad sokid, ütles ja näitas, et need mulle homseks. Well, esimesi ma suvel ei kanna ja pikad sokid – wtf, väljas on 28kraadi. Lisaks pakkis ta meie Prampacki nii ära, et seda pole siiamaani leitud. Sõbrantsi mees pidi selle enda valdusesse võtma. Käis samal hommikul meil. Piinlik, aga pidin ta tühjade kätega minema saatma. Lisaks kasutasin teda lapsehoidjana sel ajal mil ma garaazhis ja keldris tuuseldasin.

Kogu selle melu keskel hakkasid ju ämm ja Bean ise meie korterisse sisse kolima. Need olid ka oma haagisega kohal. Ühed asjad välja, teised sisse.

Lõppeks me autosse saime ning Ben meid 2tunnise sõiduga (5 ja poolest) õnnistas. Seks ajaks olime üsna väsinud, aga esimese ja ainukese peatuse tegime alles 70km enne kodu. Kõige hullem, et töö alles algab. Nüüd oli meid ainult kaks, kes kogu kraami tuppa tassima peavad, sest rekkajuhist polnud töömeest.

Taevale tänu ilmus kohale naabrimees, kes vabatahtlikult oma õhtu meie aitamiseks ohverdas. Mina ei saanud paraku jälle eriti kaasa lüüa, sest Ben oli poole ööni üleval. Käisin teda hoopis uinutamas, ehk jalutamas. Kuna mägede vahel oli äike, siis oli mida vaadata. See ja kes-teab-mis-veel tõi kaasa probleemi, et Ben ei suvatsenudki uinuda. Kui me koju naasime, olid kastide hunnikud kõik ummistanud ja naabrimees minema pannud. Ben nõustus ka peagi magama jääma.

Üks mure siiski jäi: külmkapp, va 100+kilone, jäeti garaazhi. Mul oli side by side’i vaja ja too oli liiga pirakas.

Ja õhtul. See suuuuuur rammestus. Viikingil olid käed tuimad, istus põrandal, ma tegin vorste. Igaüks kes kolinud, vast teab, kui ebamugav on, kui kõik asjad pakitud, kirjad küll kastidel peal, aga ikkagi ei tea kus mis asi täpselt on. Ja äkki on veel kõige alumises kastis. Väsimus kah veel ja tekibki küsimus, et kas me oleme hullud, et sellise sammu ette võtsime?

Vaene Ben, kes peab ripakil olema.

Hommikul oli muidugi meel selgem. Ja tänasega sai üllatavalt palju tehtud. Taimed turgutasin elule, Viiking niitis muru, köögiasjad sorteerisin ära. Õhtul käisime veel ratastega sõitmas ja ujumas. Ok, tegelt olime vaid jalgupidi vees 😄 külmkapp sai ka sisse toodud. Selleks puhuks saadeti meile Viikingi töökohast abikäsi.

Homme alustame äkki remondiga☺️