Uhhhhh, viimaks saan ma hinge tõmmata ja elu on oma tavapärases rööpas. Kaks nädalat Åndalsnesis, pulm, öö Drammenis ja kaks kruiisilaevas. Sekka päev Taanis.
Keskendugem pulmale, sest juba esimesest minutist tundsin, et mul on palju öelda.
Nii. Päev algas sellega, et saatsin oma isa lennujaama, pidin muidu sama rongiga minema, aga munesin liialt. Siis selgus, et järgmine rong läheb alles tunni pärast. Andke kodusele emandale võimalus end lille lüüa ja ta haarab kümne küünega! Küüned ma muideks esmalt korda tegingi – käisin päev varem tai(lannade) pesas. Sain geelikad.
Aga selle tunniga, mis mul kodus “üle” oli, jõudsin ripsmed paigaldada, natuke veel nägu mukkida ja juba ma lahkusin. Ben jäi mu Emuga ja ei protesteerinud mu lahkumise üle üldse. Teel avastasin, et silmalainer jäi koju. Draama. Ben oli sellega viimati mu silma all mänginud ja oma hommikupudru sees sonkinud.
Saatsin Viikingile juhised, et ta enne minu rongijaamast pealekorjamist aja kokkuhoiu mõttes mulle uue soetaks. Paraku ei leidnud ta selles maakohakeses kosmeetikapoodi..
1,5h rongireis läks linnulennul. Imestades kui veider ikka lapseta olla on 😀 muidugi sai Emuga kontakteeritud ja võsukese käekäigu järele aru päritud.
Lõpuks ma siis Sandes rongist maha sain ja Viikingiga ühinesin. Koos läksime Menysse kus mu suureks rõõmuks lainer leidus. Edasi sõitsime kuttide peatuspaika, milleks oli hytta, mis täitsa maja mõõdu välja andis. Sealjuures tutika ja kena merevaatega. Oma rand lisaks. Kahju kohe, et ma seal redutada ei saanud.
Lille lüüa sain. Peale mida oligi aeg juba kirikusse minna.
Nüüd siis pulma juurde.
Vist on mind lapsesaamine ikka muutnud, et ma laulatuse ajal nõnda härdaks muutusin. Kõik oli nii kena – muusika, see kuidas pruutneitsid sisse jalutasid, kuttide käevangus, viimaste hulgas ka minu Viiking. Ohhh, mina, kes ma kunagi ühegi filmi ajal nutnud pole, tahtnuks pisara poetada. Mitmed härradki poetasid. Ulme, mul polnud enda pulmas ligilähedasigi emotsioone.
Ja siis ma mõtlesin pärast lauas (kus oli neli paari) istudes, et statistiliselt ei ole meist kaks lõpuni koos. Õudne, lubatakse kõigi ees armastada ja austada ja truu olla ja siis pooled on pärast “haaa, me tegime NALLLLJA! Me tegelt ikka ei tahagi elu lõpuni koos olla!” Lame.
Pidu oli säästukas. Esiteks jagati tervitusjooki ja puuvilju, lõhesuupisteid. Siis istuti lauda, pulmavanemaks oli pruudi sõbranna (Norras tavaline), see kamandas külalised riburadapidi teise ruumi taldrikuid täitma. Toidus olid fooliumkarpides, kõik said kaks ringi käia, kõik käis kava järgi. Teisel ringil kõigile enam krevette ei jätkunud. Kolmandat ringi ei tulnud, toidujäägid korjati enne ära. Jookideks sai igaüks kolm talongi, edasi mine osta ise baarist oma märjukesed.
Enamus ajast pidas keegi kõnet. Pidi istuma, kohati oli igav, üht meest nägin lauas tukkumas. Meie lauas tuli 5+ korda jutuks, et meie pulm oli aegade lahedaim.
Norrakad ikkagi kõnedeta ei saa. Kõik peavad neid igavaks, aga traditsioone ei muudeta. Pruutpaari vanemad olid nii agarad, et kogu oma järeltulijate lapsepõli jutustati ära. Ja mitte ainult: kaasas olid isegi lutipudelid/kaisumõmmid, mida nende tütar/poeg omal ajal imes/kaisutas. Ma ei tee nalja! Need asjad olid vanematel kaasas ja neid tuli külalistele demonstreerida.
Lõpuks läks läbumaks ära. Viimased tunnid ei jõudnud ma hotelliminekut ära oodata. Tissid olid pungil täis, ma küll üritasin end vahepeal lüpsta aga väga edukas see polnud.
Külalistele oli tellitud mikrobuss, mis meid Drammenisse viis (muidugi oma raha eest). Seal siis läks see bussitäis rahvast hotellidesse (muidugi oma raha eest). Kell pool kolm astusin hotellituppa. Eest leidsin ärkvel Emu ja Beni. “Piimapaisust” vabanesin. Aga… 3 drinki oli liig. Magu tühjendas end terve öö. Sealjuures täis polnud ma üldse, lihtsalt keha on tark, tõrjub alkoholi välja. Ma muidugi lõpetasin selle trimpamise tunde enne peo lõppu ära. Mingi pohmakalaadse tunde sain karistuseks järgmiseks päevaka ikka.
Kuidas sai hakkama Ben?
Pojal on meil enesekehtestamise periood peal. Minul ripub küljes ja undab. Kõigi teistega on muidugi pöörfi, seda tunnistavad need kõik teised. Emu oli Beni tissita oma kõhul magama kussutanud, pärast oli 10minutit jauranud, aga uuesti uinunud. Ja kell 2 siis enam tissita olemiseta ei leppinud. Siis oli Emu ta täielikult äratanud ja öelnud, et emand tuleb ning vastu võttiski mind üks naeratav Ben.
Aahjaa. Laulatuse ja peo vahepeal tuli Emu Beniga Sandesse, siis oldi miskipärast mu peale solvutud. Ei tahtnud mulle sülle, ei tahtnud esiti tissi. Õnneks ta siiski lõpuks leppis 😀
Vett ei joo poeg meil siiani, aga sööb kõike ja suure isuga. Emu ei jõudnud ära imestada. Niiet kuskilt kuskilt ta ikka oma vedeliku kätte saab 😛