Veefoobia

Lastel tuleb ette igasugu etappe. Üks, mis Benil peaaegu läbitud, on vanni-/vee-/pesemisfoobia.

Ben on olnud algusest peale kaunis veelembeline. Ei ole tal kunagi midagi vannitamise ega ujumistundide vastu olnud. Kuniks me kaheks nädalaks Åndalsnesi läksime..

Kodus on meil kasutusel Flexi Bath, sest suurt vanni meil polegi. Ilmselt on Ben selle mõõtmed omaks võtnud, sest nö tavavanni pannes pistis ta kisama, klammerdus ääre külge ja tahtis välja. Kärmelt lasin ta ikkagi veega üle, aga mingist sulistamisest polnud juttugi.

Peale seda meenus mulle veel kaks juhtumit Eestis ja Speinis, mil Ben tavavanni põlanud on🙄

Edasi läks aina hullemaks – Ben kisas juba ka kraanikausis käte loputamise üle. Taanikruiisi ajaks röökis ta ainuüksi vetsu sisenemise peale.

Olime Viikingiga nõutud ja mures – kust selline hirm? Ja mida teha, et sellest üle saada?

Üks, mis proovisime oli koos dushi alla minna. Läksin ise ees ja jäin poega ootama. Varem oli sekundite küsimus, mil ta täisriietuses kohale tuli, nüüd võtsin ta paljaks ja jäin ootama. Esialgu Ben vaatas. Mitu head minutit. Seejärel julges näpuga märga põrandapinda katsuda ja pärast mõningast julguse kogumist roomas üle ääre. Peagi nõudis ta sülle, lõi nina vastu mu õlakonti (?) ära ja hakkas üürgama. Siis mõistsin, et nüüd on mokas. Enam sest pesemisest head nahka ei tule. SUUUUUURE kisaga sai laps loputatud, isale ulatatud ja ise tissidega lohutama tõtatud.

Eelmisel nädalavahetusel hakkas valgus tunneli lõpus paistma. Nimelt käisime me järve ääres, kus Ben veekogu vastu huvi üles näitama hakkas. Õige pea oli laps paljas ja hullas vees. Ise läks, tasa ja targu.

Varajane see Ben meil, mais käib juba ujumas. Vesi oli võibolla 15kraadi ning EI, ta EI JÄÄNUD haigeks! Ärge nüüd rabandust saage. Need, kes arvavad, et enne äikest paljajalu käia ei või.

Nii ta meil siis oma foobiast, mis osutus siiski vanni- mitte veefoobiaks, üle sai.

Advertisements

Pulmad Norra moodi

Uhhhhh, viimaks saan ma hinge tõmmata ja elu on oma tavapärases rööpas. Kaks nädalat Åndalsnesis, pulm, öö Drammenis ja kaks kruiisilaevas. Sekka päev Taanis.

Keskendugem pulmale, sest juba esimesest minutist tundsin, et mul on palju öelda.

Nii. Päev algas sellega, et saatsin oma isa lennujaama, pidin muidu sama rongiga minema, aga munesin liialt. Siis selgus, et järgmine rong läheb alles tunni pärast. Andke kodusele emandale võimalus end lille lüüa ja ta haarab kümne küünega! Küüned ma muideks esmalt korda tegingi – käisin päev varem tai(lannade) pesas. Sain geelikad.

Aga selle tunniga, mis mul kodus “üle” oli, jõudsin ripsmed paigaldada, natuke veel nägu mukkida ja juba ma lahkusin. Ben jäi mu Emuga ja ei protesteerinud mu lahkumise üle üldse. Teel avastasin, et silmalainer jäi koju. Draama. Ben oli sellega viimati mu silma all mänginud ja oma hommikupudru sees sonkinud.

Saatsin Viikingile juhised, et ta enne minu rongijaamast pealekorjamist aja kokkuhoiu mõttes mulle uue soetaks. Paraku ei leidnud ta selles maakohakeses kosmeetikapoodi..

1,5h rongireis läks linnulennul. Imestades kui veider ikka lapseta olla on 😀 muidugi sai Emuga kontakteeritud ja võsukese käekäigu järele aru päritud.

Lõpuks ma siis Sandes rongist maha sain ja Viikingiga ühinesin. Koos läksime Menysse kus mu suureks rõõmuks lainer leidus. Edasi sõitsime kuttide peatuspaika, milleks oli hytta, mis täitsa maja mõõdu välja andis. Sealjuures tutika ja kena merevaatega. Oma rand lisaks. Kahju kohe, et ma seal redutada ei saanud.

Lille lüüa sain. Peale mida oligi aeg juba kirikusse minna.

Nüüd siis pulma juurde.

Vist on mind lapsesaamine ikka muutnud, et ma laulatuse ajal nõnda härdaks muutusin. Kõik oli nii kena – muusika, see kuidas pruutneitsid sisse jalutasid, kuttide käevangus, viimaste hulgas ka minu Viiking. Ohhh, mina, kes ma kunagi ühegi filmi ajal nutnud pole, tahtnuks pisara poetada. Mitmed härradki poetasid. Ulme, mul polnud enda pulmas ligilähedasigi emotsioone.

Ja siis ma mõtlesin pärast lauas (kus oli neli paari) istudes, et statistiliselt ei ole meist kaks lõpuni koos. Õudne, lubatakse kõigi ees armastada ja austada ja truu olla ja siis pooled on pärast “haaa, me tegime NALLLLJA! Me tegelt ikka ei tahagi elu lõpuni koos olla!” Lame.

Pidu oli säästukas. Esiteks jagati tervitusjooki ja puuvilju, lõhesuupisteid. Siis istuti lauda, pulmavanemaks oli pruudi sõbranna (Norras tavaline), see kamandas külalised riburadapidi teise ruumi taldrikuid täitma. Toidus olid fooliumkarpides, kõik said kaks ringi käia, kõik käis kava järgi. Teisel ringil kõigile enam krevette ei jätkunud. Kolmandat ringi ei tulnud, toidujäägid korjati enne ära. Jookideks sai igaüks kolm talongi, edasi mine osta ise baarist oma märjukesed.

Enamus ajast pidas keegi kõnet. Pidi istuma, kohati oli igav, üht meest nägin lauas tukkumas. Meie lauas tuli 5+ korda jutuks, et meie pulm oli aegade lahedaim.

Norrakad ikkagi kõnedeta ei saa. Kõik peavad neid igavaks, aga traditsioone ei muudeta. Pruutpaari vanemad olid nii agarad, et kogu oma järeltulijate lapsepõli jutustati ära. Ja mitte ainult: kaasas olid isegi lutipudelid/kaisumõmmid, mida nende tütar/poeg omal ajal imes/kaisutas. Ma ei tee nalja! Need asjad olid vanematel kaasas ja neid tuli külalistele demonstreerida.

Lõpuks läks läbumaks ära. Viimased tunnid ei jõudnud ma hotelliminekut ära oodata. Tissid olid pungil täis, ma küll üritasin end vahepeal lüpsta aga väga edukas see polnud.

Külalistele oli tellitud mikrobuss, mis meid Drammenisse viis (muidugi oma raha eest). Seal siis läks see bussitäis rahvast hotellidesse (muidugi oma raha eest). Kell pool kolm astusin hotellituppa. Eest leidsin ärkvel Emu ja Beni. “Piimapaisust” vabanesin. Aga… 3 drinki oli liig. Magu tühjendas end terve öö. Sealjuures täis polnud ma üldse, lihtsalt keha on tark, tõrjub alkoholi välja. Ma muidugi lõpetasin selle trimpamise tunde enne peo lõppu ära. Mingi pohmakalaadse tunde sain karistuseks järgmiseks päevaka ikka.

Kuidas sai hakkama Ben?

Pojal on meil enesekehtestamise periood peal. Minul ripub küljes ja undab. Kõigi teistega on muidugi pöörfi, seda tunnistavad need kõik teised. Emu oli Beni tissita oma kõhul magama kussutanud, pärast oli 10minutit jauranud, aga uuesti uinunud. Ja kell 2 siis enam tissita olemiseta ei leppinud. Siis oli Emu ta täielikult äratanud ja öelnud, et emand tuleb ning vastu võttiski mind üks naeratav Ben.

Aahjaa. Laulatuse ja peo vahepeal tuli Emu Beniga Sandesse, siis oldi miskipärast mu peale solvutud. Ei tahtnud mulle sülle, ei tahtnud esiti tissi. Õnneks ta siiski lõpuks leppis 😀

Vett ei joo poeg meil siiani, aga sööb kõike ja suure isuga. Emu ei jõudnud ära imestada. Niiet kuskilt kuskilt ta ikka oma vedeliku kätte saab 😛

Tunne on koduta

Istume rongis, sõit kestab peaaegu kuus tundi. Pärastlõunaks jõuame Oslo-koju. Kaks nädalat sooja veeta, normaalse voodi ja meheta on läbi!

Mis arvan Åndalsnesist? Üllatavalt kodune tunne on seal. Hea aura ilmselt. Maja asub küll eramurajoonis, kuid ikkagi looduse rüpes. Hea aeg muidugi kolimiseks ja esmamulje kujundamiseks – suvel on ju kõik kuldne. Suvi algas meil nimelt maikuuga, raadios isegi teatati, et Åndalsnes oli neil päevil Norra kõige soojem paik.

Kaks nädalat oli liiga üürike aeg, et silm kogu selle looduse iluga harjuda oleks jõudnud. Oh, need mäed! Ma lihtsalt jumaldan meie elutoa vaadet. Ja ega see teisele poole ka kehvem poleks, ainult et hekk on ees.

Igapäevaselt sai keskuses poes käidud. Tähendas see siis igakordset 10km jalutuskäiku. Nii kena ümbrusega polnud see midagi hullu. Meie külake tundub üsna ideaalse paigana lapse kasvatamiseks. Nii palju kui ma majade vahel jalutasin, sain aimu, et lapsi on palju ja erinevas vanuses. See teeb meele rõõmsaks. Benile tulevikuks semud. Üks naaber, kes meilt läbi astus, rääkis, et on siin 30aastat elanud ja pole kunagi kuulnud, et siit kelleltki midagi varastatud oleks. Et ta ei lukusta autot ega majauksigi. Ainus, mis ma sooviks, oleks üks eesti sõbranna😌Kõigele vaatamata on natuke kurb kolima hakata. Ma kujutan ette, et see pakkimine ja praeguse korteri tühjana nägemine saab kõige rängem olema. Õnneks me seda maha ei müü, ma olen nii vanas kinni, et nutaks vist silmad peast. Kodutunne tekib uues kohas kiiremini kui omal ajal Oslos. Juba tajun seda. Oslos läks 2aastat, et ma ennast nagu kodus tundma hakkaks. Hetkel mõtlen, et saan kultuurishoki, kui sinna naasen. Strømmen ei ole see sama, mis siis kui ma sinna 4aastat tagasi kolisin, kaugelti siis sama, mis Viikingi lapsepõlveaegu. Tänavad, kus õhtuti domineerivad käratsevad moslemijõugud, ei ole mingi unistuste elukoht. Aga mis ma praegusest elukohast igatsema hakkan? Peamiselt SATSi. Åndalsnesis pole trenniklubi, kuhu laps hoidu jätta ja ise trenni minna. Teiseks Aasia poode. Uues kohas hakkab ropult rohkem toidule raha minema. Ja viimane “probleem” on muidugi lennujaama kaugus. Isegi väike kodumaakülastus nõuab suurt planeerimist. Plussina on meil 50km kaugusel Molde lennujaam, kust saab otse nt Londonisse, Horvastiasse ja Kanaaridele lennata. Ei midagi eksklusiivset, aga parem kui mitte midagi. Isegi suur asi tegelt 😃 kujutate ette, et Eestis Põlvast Alicantesse lennata saaks? 😆Nüüd me siis elame veel paar nädalat linnas ning ees ootab remontimist täis suvi. Preemiaks kahe nädala kasina elu eest lähme me Emuga pühapäeval Taanikruiisile. Ben tuleb muidugi ka. Enne veel toimub Viikingi parima sõbra pulm, mille tarbeks Emu juba täna meile tuleb (lapsehoidjateenuse osutaja) ja mina geelküüsi saama lähen😛

Lapse riietamine

Marisega arutame me ikka ja jälle laste riietamise teemadel. Talle on see nagu südameasi 😃 ja mida aeg edasi, seda enam ka mind see eestlaste lembus lapsi üle riietada närvi ajab.

Igalt poolt kuulen ma igapäevaselt kuidas nende lapsed haiged on. Eestis siis. Pakitakse teised nii paksult sisse aga ikka koguaeg haiged. Äkki sa siis teed midagi valesti? Ja kui sa just ei taha et su laps koguaeg haige on, siis miks sa oma käitumist ei muuda?

Ma olen seda mitu korda maininud, et pereõde hoiatas meid koduvisiidi ajal juba tol aja, kui Ben nädala vanune oli, ülekuumenemise eest. Sest see on PALJU HULLEM, kui natukene külmetamine.

Ma ise olen kahjuks soojaga hellitatud. Mäletan kuidas lasteaias valetasin kasvatajatele, et mul pole rohkem riideid, et ei peaks ülearuseid esemeid selga panema. Vanaema juures maal oli meil aga vastupidine probleem. Õue saadeti meid varavalges ja tuppa võeti enne und. Kui hommikul kurtsin, et külm on, teatas vanaema, et varsti tõuseb päike, siis hakkab soojem😂 nii hästi mäletan seda.

Nüüd on mu vanaema ja kõik teised (eesti) pereliikmed rabatud kui “paljas” Ben koguaeg on. Ikka utsitavad mind teda rohkem riietama.

Ma võin teid veel rabada. Ben on juba kuu aega õues palja peaga. Ise hakkas mütsi ära kiskuma, mis ma teha sain. Kui kraadiklaas näitab 11kraadi (ja päike paistab), istub Ben kärus toariietega. Tõsi, tekike on jalgade peal, aga siiski ühekihiline tuppa passiv riidekomplekt.

Norras on lapsed õige vara õues paljapäised. Mul on lihtsalt üks küsimus: miks nad vähem haiged on? Vastan ka: sest MITTE KEEGI ei jää LIHTSALT KÜLMAST haigeks. Punkt.

Mitmes blogis on viimasel hõisatud, et jee, suvi, 25kraadi ja siis illustreerib seda pilt lapsest, kel jope seljas ja müts peas. Eriti hea, kui kõige lõpuks veel mainitakse, et laps ikkagi külmetas. WTF. Tead pane ta siis järgmine kord äkki veel palavamalt riidesse😶

Minu Ben igatahes pole ühtki neist haigustest (kõrvapõletikud, kopsupõletikud, larüngiidid, 3päeva/5päeva/7päeva palavikud…), mis ma teiste puhul täheldanud olen, saanud (3x ptüi!).

Okok, loodan, et väga ründavana, et mõju, aga siiski – tasub mõelda☝️

Päikest😊

Ootamatused

Oleme üle nädala siin remondi keskel pesitsenud ning nagu ikka, ei lähe kõik nagu õlitatult.

– Esiteks sai vastu võetud otsus, et seinad katame küprokiga. Ostetud sai 40plaati. Arvutasime-rehkendasime, tundus igati paras arv. Hetkel on enamus elutoast kipsplaaditatud ning on ilmselge, et kõikidesse ruumidesse seda ei jagu. No kuramus. Kojutellimine 55km tagant sest sõiduatoga neid juba ei transpordi) maksab ja mitte vähe. Samas meie linnas müüakse neid ka, aga kaks korda kallimalt ja siis peab neid 3km ikka transportima.

– Otsus köök avatuks teha tõi kaasa vajaduse veetorud ja äravool teise seina viia. Kohale sai kutsutud norrakast santehnik. See tuli kohale, vaatas ja teatas: “Niiiiii suur töö, me peame kõik allkorruse lae ja seina lahti võtma.” Veel vibutas ta esikunurgale, et on 100% kindel, et äravool end seal peidab. (Hiljem selgus, et ega ikka ei peida küll.) Hakkasin veits murtsema, aga ütlesin talle enne ta lahkumist, et ma mõtlen siis mis teha ja helistan tagasi. Tema: “Ei ole mõtet helistada. See nii suur töö, mul pole aega.” …. järgmine päev tuli poola santehnik. Astus kööki, vaatas põranda alla: “See on 1-2tunni töö!” Täiesti pe*ses!! Täna õhtul tuleb ta fixima 😃- Keset kogu seda köögiseina tralli ja mingi juhtme lahtiühendamise järel lakkas töötamas boiler, mis hoopis allkorrusel on. Tänaseks oleme kolm päeva sooja veeta elanud. Oh, tahaks juukseid pesta..- Meil pole siin ju külmkappi. Toite hoian kahed kotis terrassil varjus. Täna hommikul avastasin, et mu suitsulõhe oli nahka pistetud. Selge – külakassid! Seda poleks küll nüüd oodanud 😮 – Ben hakkas eriti kirglikult pikalt kärus olemist vihkama. Eile, olles juba veerand tundi kisa kuulanud, mõtlesin, et aitab, panen ta keset kruusateed maha ja sammun ise edasi. Enne veel vaatasin, et keegi ei näeks 😂 Arvasin, et poeg siis õpib, et ei tasu põhjuseta jaurata. Aga oh ei! Tal oli täiesti suva, ma oleks minna võinudki, ta hakkas hoopis vastassuunas roomama, kive sööma ja itsitas veel kah😄 ja kui ma ta üles tõsta julgesin, vot alles siis ma õiget kisa kuulda sain. PS! Täna istus ta 11km vältel vagusi kärus😇

Kasinad tingimused

Minu vabapäevakava peal olnud poeg on endale ise rutiini tekitanud. Kodus oli tal uneaeg kell 21:00. Vaeva sai vahest kolmveerand tundi nähtud, tuba pimendatud, kordamööda tisse antud, lauldud, silitatud. Nüüd käib valge tuba ja ühe tissiga imetamine kah. Selle jutuga jõuan ma sinnamaale, et aega on blogida.

Täna räägin elust (köögi)masinateta. Kohapeal on meil kaasaskantav pliit ahjuga ja.. sellega asi piirdub😀 Hommik algab kopsikus vee soojendamisega. Esimene vesi läheb Beni pudru jaoks, teine kohviks. Ja olgu öeldud, et pliit soojeneb aeglaselt.

Viimase aasta olen ma nõudepesumasinat kasutanud. Kodus on meil see alati olnud, aga enne lapse sündi ei tundnud tungi seda kasutada. Siin saan jälle käsitsi nõusid pesta.

Eraldi teema on asjadega, mis ma maha unustasin. Kuna see nimekiri, mida kaasa võtta, oli nii pikk. Ikkagi KÕIK igapäevaks vajaminevad asjad, siis on loomulik, et midagi ununes. Näiteks noad. Nii ma siis hakin sibulat nö tavalise praenoaga😅 Lõikelaua puudumine on väike asi. Veel olime ilma tassideta ja kuigi ma oleks vabalt papptopsi (korduvalt) edasi kasutanud, keeldus mu isa sellest ning me ostsime kaks valget kruusi.

Viiking teatas, et majas on pesumasin olemas. Kohapeal selgus, et tegemist on kuivatusmasinaga ja ma ei imestaks, kui see ei tööta. Proovinud veel pole, selle lähedal ei näinud ma ainsatki pistikupesa. Igatahes pesu olen korduvalt vannis pesta saanud, sest see on KOHUTAV kui räpaseks mu Ben keset ehitust saab.

Külmkapp – seda pole. Kogu toidukraami vean kottidega terrassinurga ja köögi vahet.

Kohv on presskannukas, sest masin puudub. Jama on sellega, et soe see kaua ei püsi. Õnneks saab küdeva kamina korral kannu sinna otsa panna.

Allkorrusel on meil vann. Kes aga oleks osanud arvata, et Ben suuremat vanni kui ta enda oma, paaniliselt kardab? Niiet beebivanni igatseme ka.

Tolmuimejat pole ja ehitustolmu/-prahti on uhkelt. Pidevalt käib väikese harja ja kühvliga pühkimine.

Mulle iseenesest meeldib mugavustsoonist välja astuda. Näha ja proovida kuidas keerulisemates oludes on. Ma ei tea kui palju veel selliseid segaseid on, kes aastase põnniga vabatahtlikult kaheks nädalaks remondi keskele kolib, aga ega see halba tee. Pigem hindan pärast seda lihtsat korterielu rohkem. Ainult et jah, korteris elame me veel vaid paar nädalat 😀

Vaimustus ja muud emotsioonid

Tänaseks oleme me oma tulevases kodus 4 päeva olnud ning tehtud on üllatavalt palju. Reedel jõudis mu isa Norramaa-pinnale ja kui Viiking töölt saabus, pressisime me auto niimoodi täis, et masina peps oli vaat et vastu maad ja Eesti teedega oleks see mahakandmisele läinud😅 no ikka niiii täis lihtsutud. Vastu klaasi. Niiviisi kägaras me siis 420km sõitsime. Vahepeal pitsapausi pidades ja südaööks me kohal olime. Muidugi pidime siis kõike tuppa vedama hakkama, õhkmadratseid täitma ja kogu selle möllu keskel olime (Ben kaasaarvatud) kella kaheni üleval.

Hommikul meenutasid suured elutoaaknad kui äge vaade siit avaneb. Mäed igas ilmkaares, lumi tippides, selline ÕIGE Norra. Oslo ei ole Norra, ma ütlen😃 vähemalt mitte selline nagu inimesed ette kujutavad, kui neile sõna Norra ütled.

Lulli lööma me siia ei tulnud, seega kohe pärast hommikusööki läksime ehituspoodidesse. Materjali Oslost ei oleks me mitmes mõttes kaasa tuua saanud. Esiteks ei teadnud me mis meil vaja läheb, ehk siis me ei teadnud, mis meile vanade tapeetide alt vastu vahib, teiseks muidugi see täistuubitud auto.

Kohalikus ehituspoes konkurentide hindu guugeldades, otsustasime Moldesse sõita – küprokplaadid pea poole soodsamad😮 Moldesse saab auto ja praamiga. Viimasega vedas ajaliselt täpselt.

Ja no muidugi terve päev meil seal Moldes läkski. Alati nii. Mõtleme küll, et käime korra ära. Lõpuks oli ikka vaja hindu võrrelda, erinevates kauplustes käia, mäkis süüa ja toidupoes poodelda.

Mehed on mul siin nii agarad, esimene päev alustati juba enne hommikukohvi töödega ja sel samal päeval lõpetati, kui ma ei eksi, südaööl. Samamoodi on ka järgnevad päevad olnud. Meie puhul nii peabki – kõik vana kähku maha kiskuda. Siis ei hakka mingit uimamist ja remondi edasilükkamist, lõpuks elatakse pooliku ehituse keskel 10aastat.

Minu töö on Beni ohjeldada. Esimestel päevadel oli koht uus ja huvitav, Benil polnud minust sooja ega külma, käputas ringi. Ma juba hõiskasin, et lebo temaga. Aga tänasest ripub ta mul jälle küljes, ära kodunes teine 😀

Niisiis otsustasime, et seinad kisume vanadest tapeedikihtidest paljaks, nende alt muideks tuli välja soome papp, mille kohta mu isa ütles, et pole iial näinud, et seda seina pandaks. Kuna nood kõvasti kinni, siis sündis otsus need küprokiga katta. Neid me siis kõikide tubade tarbeks ostsime… ja siiani ootame. Sest ega neid tavalise autoga koju ei vea. Tuli transport tellida. Vahepeal oli pühapäev, siis 1.mai, inimesed puhkavad.

Eelnev ei tähenda, et me siin paar päeva käed rüpes istunud oleks. Oooooei! Me oleme eemaldanud liiste, tapeete, parkette, vakstuid, köögimööblit, seina.

Köögi saatus oli viimse hetkeni lahtine. Ma tahtsin koguaeg seda avatuna, aga leppisin, et seda ei saa, sest kõikide nende torude ja juhtmete vastasseina vedamine tundus liiga hulluna. Aga.. natuke me arutasime ja oma peas ma mõtlesin, et las olla pigem natuke rohkem tööd, aga kui ma ikka saan midagi, mis meeldib, on see seda väärt. Ma ei mõtleks ju pärast et suva, jätsime köögi kinniseks aga vähemalt saime kaks päeva varem remondiga ühele poole😃 Praeguseks on seinast vajaminev tükk väljas.

Terve tänane päev läks köögi põrandavakstu nahka. Too on sinna nii edukalt liimitud, et kaks meest lõikasid noaga sentimeetri haavad terve päev seda lahti. Kolmandik on veel teha. Vähemalt sai põranda soome papi lahti ja torude paiknemine välja selgitatud.

Ma siin liiga detailseks minema ei hakka, aga olen põnevil. Kõik värvid-pahtlid-plaadid on olemas, ainult küproki ootame 🙂

Muidugi ei suuda ei mina ega Ben terveid päevi sees veeta. Pühapäeval otsustasin välja selgitada, kust läheb lühem metsatee keskusesse. Kätte me selle leidsime, lisaks veel selgus, et golf on siin teema. Inimesed juba platsil. Hästi palju lapsi ja koeri jäi ka silma. Meeldiv!

Ei saa ma üle ega ümber neist mägedest. See on ikka minusugusele lamedalt maalt tulnune nii vaimustav. Iga hommik aknast välja vaadates on selline I’m-alive-tunne. Viikingi sõnad 😉 Üliäge! Eks vist mingi aja pärast silm harjub, aga praegu ajab veel ahhetama.

Mul on alati väiksed hirmud olnud, et äkki pole ma eluga siin rahul, äkki kahetsen pealinnast lahkumist, äkki on igav jne. Hetkel aga tundub, et tehtud sai ainuõige otsus – mulle väga meeldib siin ja kui ma jalutuskäigult tulles Viikingile seda teatasin, kallistas ta mind ja ütles, et tal on nii hea meel seda kuulda.