Wohhooo – me oleme MAJAOMANIKUD!

Viimane nädal-kaks on möödunud tingimise tähe all. Varasemalt olen vist maininud, et kolimine on nüüd kindel, allkiri töölepingule antud, edasi algasid eluasemeotsingud. Esmalt: kas üürida või osta? Me kõik peale Beani olime ostmise poolt. Rentida selleks, et objekti omanik saaks selle ees igakuist pangalaenu tagasimakset tasuda – tänan ei! Beani argument oli, et meil võib hiljem maja müümisega raskusi olla. Jah, tõsi, nii kiirelt nagu Oslos oma kinnisvarast seal külakeses lahti ei saa, aga kus meil kiiret. Esiteks me üldse ei tea kauaks paikseks jääme.

Nii, tagasi sinna kus me kinnisvaralehte “lappama” hakkasime. Sõelale jäid kolm maja, kõik eri külades, üks neist 400m Viikingi uuest töökohast, teised kaks eemal, üks ca 20km ühele poole, teine ca 20km teises suunas 😀

Mina hoidsin koheselt selle poole, mis 20km eemal, mida me ka külastasime ja millel on väljarenditav osa. Ütlemata mokkamööda oli ka sealne 55ruutmeetrine elutuba. Viiking oli rohkem kahevahel, kuid pärast pikki arutamisi jõudsime tõdemuseni, et no mida meil veel sealt osta oleks? Jah, ses majas saame me kõvasti tööd teha aga meie eelarve juures (või mida me maakohta investeerida raatsiks) saamegi me vaid remontimist vajavaid objekte omale lubada.

Möödunud nädalavahetusel tegime oma pakkumise. Kas räägin hindadest ka? Räägime ikka 😀 Mind alati huvitab. Maja oli müügis 1,6millioni* eest. Teada oli, et vaja on teha mingi välistöö, mis 50 000 – 100 000 maksma läheb. Lisaks soovime me seest kõik ära vuntsida – uus põrand, uus vannituba, uus köök. Kui saab, siis viimane avatuks teha. Niisiis, teades, et vana omanik maja juba augustist saadik müüa üritab, ülesime, et 1,1milli ja ostame ära. Vastus tuli järgmisel päeval: “Ei, liiga kaugel meie soovitud summast.” Okkeii. Siis ilmus keegi teine soovija, kes pakkumise 1,2´le tegi. Kahtlane! Keegi polnud huvitatud, aga järsku ilmus välja. Ausalt öeldes kahtlustame me, et kellelegi maksti, et ta hinda üles pushida aitaks. Igal pakkumisel oli oma päev ja kellaaeg, millal see nö lukku läks. Venitasime iga kord nii kaua kui sai. Päevad nägid välja sellised, et Viiking helistas töölt nii mulle kui oma emale, et arutada, mis järgmiseks. Häiris, et maakler selliseid võtteid kasutas.

Üleeile (?) tegime pärast kaalutusi pakkumise 1,3´le. Eile saime sõnumi, et 1,35 blablablaa. Ma vaatasin ainult seda numbrit ja hakkasin ohkima: “Krt, jälle pakub keegi rohkem!” Saatsin Viikingile sõnumi, milles vaid emoji, mis ma asjast arvan. Olin parasjagu rongist väljumas ja ämma juurde sammumas, et Ben enda valdustesse tagas saada, kui tuli kõne Viikingile: “Said sa ikka aru? Nad ütlesid, et 1,35 ja läheb müügiks!” Jiipiii, nüüd sai kõik uue tähenduse, kuidagimoodi pressiti meil veel 5000 välja, mees tõotas neile, et see meie absoluutne viimane. Väike hädavale 😀

1.aprillil saame võtmed kätte, kolimine leiab aset tõenäoliselt mai jooksul 🙂 Hästi elevil oleme selle projekti osas, et saame jälle põrandat panna ja seinu võõbata. Oh ja siis uus mööbel! Nii tahan suuuuurt diivanit ja suuuuurt söögilauda.

 

*Hinnad NOKides

Advertisements

21suhkruvaba päeva: 2/3 done!

Tegelikult tahtsin poolepeal kokkuvõtte taha, aga aeg läheb nii kiirelt. Isegi kui päevad magusavabad on.

Või noh päris magusavabalt pole ükski päev õhtusse veereda saanud. Nutikas mina leiab ikka tervislikke alternatiive. Muidu võib masendus peale tulla, kui ikka Eestist toodud kohukesed, linnupiimad Vana Tallinna martsipanid külmikust vastu vahivad.

Nagu me teame, on seda va suhkurt igale poole lisatud. Seetõttu olen ma kullipilguga iga pakendit zuuminud. Näiteks pühapäeval tegime burgereid. Meil (Loe:Viikingi) teema, et igas nädalas peab korras kas burger, pitsa või tacod olema😄

Niisiis pidin mina ketchupist, sinepist ja BBQ kastmest loobuma. Õnneks oli meil avokaadot ja guacamolemaitseainet. Kahjuks oli viimasesse suhkurt lisatud. Jäi ära. Tegin ise mingi guaca-laadse. Enamus aja olen üllatunud, kui lihtsalt ma ei öelda suudan. Isegi kui saiakesed, mu suuuuuuur nõrkus, nina all. Ostsin siin ükspäev olude sunnil kaks. Viiking üle ühe ei söönud, nii et teine läks sügavkülma järgmist nädalat ootama. Ben maiustamasMillega magusaisu leevendada? Nagu ma mainisin, midagi mul ikka vaja on. Imetamine võtab ka energiat. Elu saatis hea idee, lugesin mina Miiu elulugusid ja mis ma näen, neil nii pöörfi maius laual: blenderatud külmutatud banaanid maapähklivõi ja muude lisadega. Ja nii mu näpp (saatanale) läks. Praeguseks olen seda jätsi mitu-mitu korda söönud (4päevaga purk maapähklivõid🙈) Benilegi andnud ning välja on kujunenud raske sõltuvus😫 Enne jäätisemaaniat ja ka selle ajal sõin ohtralt datleid. Hiinaka lettidele ilmusid värsked isendid, mitte need kuivad ja krimpsus, mis muidu laialt levinud. Selge on see, et minuga töötab nulltolerants. Ma olen lihtsalt loomulik nii suur maksimalist, et mingi võtan-ruudu-shokolaadi-pärast-õhtusööki ei tööta mul IIAL. Kui hammas verel, läheb tahvel.

Laske praalida

Täna seadsime end Beniga SATSi. Meie rõõmuks oli lastehoius tööl see neiu, kes Benile kõige enam meeldis. Minust maha jäi üsna okeis tujus poiss.

Tegin siis joosku ära, Ben toodi mulle, läksime garderoobi, kus poju beebisnäki näppu sai, et ma oma 30sekundi duzhi võtta saaks.

Peale seda olime juba valmis poetiirule ja koju minema, aga mul jäi üks silt silma: “Tasuta Kehaanalüüs” Ohhoo, mõtlesin. Ammuaega nillinud ju. Ükskord panin isegi Eestis MyFitnessisse aja, aga kohale end ei vedanud (liiga varajane hommikutund). SATSis olin ka ikka ja jälle mõelnud, et teeks ära. Siis jälle mõtlesin, et Eestis soodsam (siin 36€). Ja vot siis täna ma sellele masinvärgile astusin. Enne sisestati arvutisse vanus, pikkus jm andmed. Esimene meeldiv hetk tabas mind, kui ma kogu riietega (va sokid haha) 56kg kaalusin. Siis läks treener paberit printima ja no woow!See 13,3% keharasva. Ma küsisin ka, et kuidas see võimalik. Normaalne on ju 21-33%. Ja ma ei paista ju liialt kõhn välja. A no krt, ma ei saa ikka, ma olen megauhke. Oma keha eest ma juba hoolitseda oskan😌 ja imetamine on muidugi suur abimees.Pärast oleks tahtnud Beni ka masinale panna, tal raudselt 35% rasva😂 (kõik minult endale ahnitsetud.)

Ennvee

Räägime möödunud nädalavahetusest.

Kui Eestis olles tuli korra mõttesse, et sõidaks Kristiansandi, viimane kord käisime ju enne sünnitust, siis reede kättejõudes see enam jutuks ei tulnud. Viikingil palju asju teha ja ta üldse kurnatud kõigest sellest organiseerimisest.

Nautisime hoopis kodust olemist. Nii esimesed… pool päeva 😀 Meil on vaikiv kokkulepe, et laupäeval magab kauem Viiking, pühapäeval mina. Mees käis mul pärast Eestit veel Londonis ka, nii et unevõlg oli korralik. Lennuliiklus oli nimelt häiritud – magama sai ta neljapäeva öösel kell kaks ja ärkas reede hommikul pool kuus. Niisiis laupäeval oli talle pikem uni lubatud. Imestasin, et ta seda vaid poole üheksani kasutas, aga olin õnnelik ka, sest Ben oli küll söödetud (oh, mis hiiglaslikke portse ta sööma on hakanud :O ) aga mul hullem nälg. Ja hommikusööke meeldib meile nädalavahetuseti ühiselt pidada.

Kuna Ben on hakanud igas asjas iseloomu näitama – viskab vibusse, kui me ta “valel” ajal sülle krabanud oleme ja hammustab meie näppe kui me ta hambaid peseme – siis teatas Viiking, et talle aitab, tuleb osta normaalne hambahari, mitte see näpuotsa käiv. Seega asusime me poepoole teele. Koju naasesime kapiustele käivate lapselukkude (sest ma ei jaksa enam 20x päevas Beni järelt asju kappidesse panna), uute jooksujalatsitega minule ning hambaharjata. Unustasime.

Koju jõudes sõime ja kutsusime ämma meile, et ta Beni hoiaks kuniks me autoga sõitma läheme. Sest – Tadaa! – aeg on mul viimaks enesele sõidukijuhtimine selgeks teha, rooli istusin mina. Kui ikka kolimiseks läheb, siis maal ma bussidest sõltuda ei taha. Algul tiirutasime garaazhide vahel, natuke sain käike ka vahetatud, aga vajab harjutamist. Lõpuks sõitsime paar ringi majade vahel ka. Norras nimelt võib kohe L-iga sõitma hakata, juhul kui üle kahekümneviie oled. Jee, säästan 300-400eurtsi!

Pühapäeval asusime kohe pärast hommikusööki Lillestrømi teele. Olgu mainitud, et ma kasutasin oma pikalt magamise võimalust ehk 20minutit. Trenni tegime kordamööd,a sest Ben keeldus MiniSATSis olemast. Tal seal ühe töötajaga kana kitkuda – ei ole talle meeltmööda. Piisab ruumi sisenemisest, kui kisa lahti. Aga pole hullu, mu Bootylicious kestis vaid 30minutit, siis sai Viiking jõusaali. Tagasi koju jalutasime samuti. Super! Kell alles keskpäevas ja meil juba 9km jalutatud ja trenn ka tehtud 🙂

Jälle sõime. Eelmise õhtu kana-ahjukarrit ja sõitsime seekord ise ämma juurde, et too Beni hoiaks, et siis emand-isand jälle masinaga tuuritada saaks. Seekord läks täitsa tänavatel sõitmiseks. Vahepeal sai mootor välja suretatud, kaasjuhte sellega häiritud. Jumal tänatud, et mul võimalus Norras seda teha. Eestis oleks ma 10+ korda ilmselt sõimata saanud, sest ma blokkisin neid teid vahepeal korralikult. Siin inimesed chillid-sõbralikud 🙂

Ja veel: ma hakkan tuleval nädalal taas keelekursusel käima. C1 Bergenstesti ettevalmistuseks. Kursus kestab 4 nädalat ja toimub kaks korda nädalas. Sel ajal veedab Ben aega oma vanaemaga. Ohh, ma tunnen end halvasti, et ta hoida annan 😦 Täielik kana. Ja samal ajal teised emad mu siinses beebigrupis käivad vist kõik juba täiskohaga tööl.

Viimane minisünnipäev ehk Beni 11

Ohjeerum, jälle üks kuu mööda tuhisenud. Vahepeal oleme korra arstil käinud, aga see oli pigem paar päeva pärast 10kuu täitumist, mitte 11nda hakul, igatahes 10,545kg ja 73,5cm see Ben meil 6.veebruaril oli. Peaümbermõõt 46,3cm kui huvitama peaks.

Kogu selle segase kolimisidee keskel oleme me viimase kuuga Hovdenis, Åndalsnesis ja Eestis käia jõudnud. Ja nagu ikka, reisidega Ben areneb. Eestis sai ta juurde kaks hammast – omades nüüd kokku kaheksat. Veel õppis ta jalad ees voodist mahatuleku. Ainult et seda tuleb talle peaaegu iga kord meenutada😁

Ull emmeperiood on peal. Ja enesekehtestamise. Ega ikka ei puhasta Beni nina, ega ikka ei pese ta hambaid, ega ikka ei võta emanda rahakotti käest ega keela ennast kintsust hammustada. Beni jaoks on tegemist vist mänguga, sest kohe nimme on tal vaja uuesti kikud kintsu lüüa. 10korda järjest. Pärast igat keeldu. Vaatab veel silma sisse ja haukab. Ausalt, raske on sellise asja peale tõsiseks jääda.

Vahepeal oli tal dieediperiood. Just Eestis ja just kõigi silme all kellele ma olen alati Beni hundiisu kiitnud. Ilmselt oli see hammastetulekust tingitud, sest nüüd kaovad veelgi suuremad portsud nagu musta auku. Siiski tõid need näljaajad kaasa selle, et mu vanaema Beni nähes käsi kokku lõi: “Nüüd on ta uuesti sinu nägu, põsed ära vajunud. Kõhnaks jäänud!” Ise vaatasime ka Viikingiga üks õhtu oma poega teise pilguga – jaaah, tuleb tõdeda, et prullakus hakkab välja kasvama. Midagi pole järel me pontsust.

Kui vahepeal tundus paar kuud selline arenguline seisak olema, siis viimase kuuga on mitu uut asja lisandunud. Näiteks teeb Ben toe najal samme. Enne võibolla paar, aga ühel reedel (16.02.) tatsas kogu voodipikkuse ja nüüd on see juba igapäevane. Täna hakkas bussis plaksutama. High five’i oskab juba mõnda aega.

Pearaputamine on omaette teema. Kui ütlen, et ei tohi, võib juhtuda, et Ben raputab pead. Vahest hakkab ta niisamagi vangutama, ilmselt tuleb tal kesk keelatu tegemist meelde, mis mina selle peale ütleksin.

Pärast Hispaaniast naasmist tabas Beni suuuuuur emmeperiood. Maas ei saa ta oldud, koguaeg süles, kõike mis kõrgematel pindadel toimub, peab ta nägema. Nii ma siis üritangi näiteks süüa Beni uneajal teha. Muidu on süümepiinad, et ma temaga ei tegele.

Veel hakkas ta Hispaanias sööki välja purskama. Jätkus see hiljemgi. Kohutav – kõik kohad toitu täis. Pärast iga sööki võtab Ulvi välja. Muidu üldse, et Ben sööks, peab tal mõni lelu/kauss/kuumaalus meelelahutuseks olema.

3.veebruaril tegi Ben esmakordselt ainult ühe päevaune. Hakkab suureks saama noh.

Mähkmevahetus on põlatud protseduur. Vahest siiski nõustub lebama, enamasti mitte. Aga polegi ehk pikalt vaja, sest ma ei hoia tal koguaeg mähkmeid jalaski. Kodus on suurema osa ajast ilma, käime tihti pissitamas ja õnnetusi juhtub harvem.

Oh ja veel üks “esimene kord”. Pärast Hovdenist kojujõudmist olime me kõik nii väsinud, et Ben, kes üle minu roomas, jäi kohe kui üle sai magama. Mina jäin juba poolepeal😂 Viiking tuli vannitoast ja tegi sellest iga nurga alt pilte. Seda nägin hommikul. Ja alles järgmisel õhtul sain teada, et aset oli leidnud Beni esimene õhtust hommikuni null söömiskorraga öö. Viiking: “Ma panin Beni õhtul oma voodisse ja hommikul oli ta ikka veel seal.” Mina: “😲” Rinnaga söötmised on ju nii automaatsed, et ma ei pannud tähelegi, et ma tol ööl EI söötnud. Poleks arvanud, et selline öö enne Beni teist eluaastat kätte jõuab.

Vahepeal kadus Beni oskus uinuda. Käib ööunede kohta. Päeval kärus kussutades jääb hõlpsalt magama. Igatahes läksime me siis nagu ikka kell 21 (see meil nüüd Viikingiga kompromiss) sängi. Ben sööb kõhu täis ja hakkab siplema. Vähkreb ja roomab ja rahu ei saa. Ise peadpidi “seinas”. Kuni tund võis trallitada, enne kui ma ta kohati enda kõhul õõtsutades magama sain. Aga nagu ikka käib kõik intervallidega – möödus ka see aeg.

Mõned hommikud veebruari keskel oli Benil kombeks õige vara ärgata. 5:38 näiteks. Lootsin, et ehk võtab Viiking ta oma hoole alla, aga too teatas, et ei pea enne poolt seitset ärkama. Kuidagimoodi ma poju magama sain. Mõni hommik ärkas Viikingiga ja küsis uuesti magama kui ma ärkasin.

Kõige armsam asi ever. Ben roomab poolunes minuni, paneb oma pea mu rinnale ja küsib süüa. No ma ei või😍 Kallistama on ka hakanud. Aga mitte kätega, paneb lihtsalt sülesolles pea õlale või rinnale. Niiiiii nunnu. Kallistab nii mind kui Viikingit.

Kärus olles tahab Ben muudkui püsti olla. Naeran, et talle pigem seisulauda vaja. Eks ma siseruumides tal nattipidi kinni hoides natuke seista lasen.

Kõnest. Ben oskab öelda “mämm-mämm-mämm”. Viikingi meelest on see jällegi “mamma-mamma-mamma”, mina olen täheldanud, et ta “mämm” just toitu nähes ütleb. “Iss” ütles ka vahepeal ja “mme”, “aitäh” on unustatud😃. Igasugu arusaamatuid.. sõnu(?) on mitmeid, jutustab Ben hoolega. Ja uriseb😂 selle tähendusest me Viikingiga aru saanud pole.

Peaks veel Beni toidulauast ja päevaplaanist pajatama. Ja juba käivad esimese sünnipäeva plaanid 🙂

Sära✨