Teekond Åndalsnesi

Meil ei jäänud muud üle kui eile pärast Viikingi tööd läänerannikule põrutada ja külaeluolu üle kaeda. Millal siis veel? Järgmisenädalani enam oodata ei kannatanud. Peab juba otsuseid tegema hakkama. Suht öösel vastu pühapäeva hakkame Eesti poole liikuma, seegadai sest Åndalsnesikülastusest väga lühike visiit.

Ärkasin eile suisa Viikingiga, et varajane jooksutrenn ära teha, et siis reipalt-muretult nädalavahetusele vastu astuda. Nii enne kui pärast trenni ja ka eelmisel päeval pühendasin palju aega koristamisele, sest reede pärastlõunal astus läbi hindaja, kes me korteri üle vaatas ning esmaspäevaks meid selle väärtusest teavitab.

Jõuame omadega reede õhtusse. Nii kui Viiking koju jõudis ning me terve perega söönuks saime, ladusime oma minimaalsed asjad (aplaus meile, kes me seekord lausa poole pagasnikutäiega reisitud saime) autosse ja hakkasime sõitma. Väikest Beni olin ennist takistanud kärus magama jääma, et ta sõidu ajal seda teeks. Sest paraku vihkab ta endiselt turvatoolis aheldatud olemist. Kisab. Ja alla ta ei anna, karjub nii kaua kuniks oma tahtmise saab.

Igatahes saime me siis teele. Me olime vast vaevalt Lillestrømist edasi saanud, kui Ben juba protesteeris. Ma teadsin, et pole muud pääsu, autos tuleb veeta järgmised 5,5h. Istusin poja kõrvale, pange tähele: kinnitasin turvavöö, ajasin end poolkükitavasse asendisse viltu Beni poole ja hakkasin imetama teist. Vigurimetamine.

Eelpool kirjutatud 17.veebruaril.

Nüüd meenutan, mis edasi sai. Kella ühe ajal jõudsime hostelisse. Imestan, et nii popp koht – AirBnb’s oli kõik bookitud. Retseptsioon oli muidugi kinni, aga ausate norrakate kombel oli meile võti postkasti jäätud. Põhimõtteliselt oleks võinud sinna ükskõik kes sisse jalutada.

Ben oli ööunne autos jäänud, öömajja jõudes hakkas ta mürama kui me rampväsinuna magada tahtsime. Hommikul ta ka kaua ei maganud, aga ega me ei saanudki pikalt logeleda. Söök sisse ja maju vaatama. Nendega oli sama teema: maakler jättis võtmed postkasti, mine ja kae ja pane pärast tagasi. Haa, ma hakkan ise maakleriks seal😜

Esimese maja välistasin kohe. Mingi veider tubade asetus, sissekäik ka imelik, aeda polnud ollagi. Teine asus sealt paarisaja meetri kaugusel, see oli mulle juba netilehelt meeldima hakanud. Siiski teada oli, et pildilt kõik kobedam välja näeb. Mis ma ütlen? Vuntsimist ta vajab, aga vähemalt põhiasjadega (loe: suur elutuba) on korras. Alumisel korrusel on nö korter, mille saab välja üürida ja kus juba poola ehitaja sees elas. Teda külastasime ka. Saime teada, et poolakaid ja ka eestlasi linnas mitmeid. Hotelliresto peakokk pidi eestlane olema.

Enne koduteed tegime proovisõidu tulevadest võimalikust kodust Viikingi tulevasse võimalikku töökohta. 20minutit saime. See selline ülemine piir mis kuluda võiks, kui juba Oslost minema kolida.

Mis mulje Åndalsnes jättis? Oii me sattusime sinna imekena päikesepaistelise ilmaga, mis tegi kohe kõik kuldsemaks. Siiski tekkisid mul suured kahtlused, mida kuradit ma sellises külas tegema hakkan? Mingit elu ei tundunud seal. Aga võibolla ongi vaja proovida. Äkki ongi vaja aasta-kaks erak olla?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s