Mis siis ikkagi saab eludest?

Vaevalt jõudsin ma mis-meie-elust-saab postituse, mis muideks nädal draftis lebas, avaldada, kui juba uued tuuled puhuvad.

Ma jäin sinna, et me olime justnagu kolimas juba. Vahepeal olen ma suutnud kõikide “probleemida” (ala keeruline reisida) rahu teha. Juba hakkasin täitsa ootama seda va uut elu. Et saab jälle kodu sisustada jne. Viiking oli oma tööl ka plaanist teatanud. Mida me aga ei oodanud, oli see, et tolle ülemus Viikingiga reedel miitingu maha pidas.

Aa, ja reedel me veel kaslusime, et äkki peaks Hovdeni asemel Åndalsnesi maja vaatama sõitma, et oleks kellad, kui keegi selle dream-elutoaga maja meie eest ära ostab. Siiski pakkisime me auto nõnda, et peale Viikingi tööd Emu juurde mägedesse põrutada.

Nii, reedel lõunasöögiaegu saatis abikaasa sõnumi, et sai töölt uue pakkumise. Lähemalt uurides selgus, et see pakkumine on niiiiiiiii ahvatlev, et pani KOHESELT meid oma kolimisplaanides kahtlema. Midagi seesugust poleks kumbki meist iial oodata uskunud. Minu jaoks pole palk ega raha mingi tabuteema, millest rääkida. Summasid ma mõistagi ei pane, aga no ütleme, et uues töökohas oleks palk kenasti tõusnud ja nüüd.. vana töökoht pakkus kaks korda kõrgemat! (Võrreldes, mis oleks uues töökohas lisandunud, eks.) Sealjuures ei maininud Viiking praeguses töökohas mis palka talle uues pakuti.

Kui me lõpuks Viikingini jõudsime, ahhetasime me kordamööda. “Natuke nagu naljakas ka, teavad, et sa oled koguaeg kõrgemat palka väärinud, aga nüüd siis pakuvad.” Viiking on seal ju pea 7aastat töötanud.

Ma olen niiiiiii ilmatuma uhke oma mehe üle. Ta on väga tubli ja töökas ja kõik teavad teda. Firma hindab teda.

Enne veel kui auto hääled sisse sai, teatas abikaasa: “Veel üks asi: nad (pragune töökoht) pakuvad mul üks päev nädalas kodukontoris töötada.” 😮 Okei, no see teeb otsustamise veel keerulisemaks.

Pool teed ehk mitu tundi olime me praktikiselt vait. Mõlemat mõtlesime mida küll teha. Ma ei mäleta nii keerulist valikut oma elus. Ma ei ole vist kunagi nii täpselt kahe valiku keskel olnud. Kui ma mõtlen Åndalsnesi positiivsetele külgedele, mõtlen, et muidugi tuleb minna. Kui Oslosse jäämisele, et kui mugav on reisida, tugivõrgustiku olemasolu (mida ma küll siiani kasutanud pole😝), Viikingi 4päevastele töönädalate, mis omakorda võimaldavad veel rohkem reisida, siis tundub, et ikka tuleb vist jääda.

Niiiii raske! Ma ei saa öösel magadagi😩

Advertisements

4 thoughts on “Mis siis ikkagi saab eludest?

    1. Ikka. Ja ma tahaks veel õppida ka kõigele lisaks😀 seepärast otsustamine nii raske ongi😫 ahjaa, seda ka, et me ei koliks (pooleks) eluks, pigem paar aastat või nii 🙂 (kui just liiga meeldima ei hakka)😅

      Meeldib

      1. see ‘kui just liiga meeldima ei hakka’ on üks väga ohtlik kui 🙂
        ja just sellepärast ma ütlengi, et kolige ikka. tehke elu huvitava(ma)ks niikaua, kui veel saate. ja eks see oli ju saatus, mis selle tööpakkumise üldse alguses tegi.

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s