Valentin

Ei ole ma selline naine, kes istub kodus ja tahab mehelt muudkui aga lilli saada. Noup, ma hoopis lõpetasin hommikuse jooksutrenni ning mõtlesin Beni imetades kuidas Viikingit rõõmustada.

Sujuvalt tulin sellisele plaanile, et korraldan sushiõhtu, ostan mehele ühe hea õlle ning pärast maiustame Ben&Jerry’ga. Küpsiseomaga, sest see Viikingile, va magusamitteaastajale kõige enam mokkamööda. Sai siis Strømmenisse jõutud, avastatud, et sushikoht alles kell 13 avatakse, seepeale jäätist ostma mindud. Ja edasi koju, kust ma end lille lõin, Benil kõhu täis söötsin, ise kah keha kinnitasin ja juba me sammud uuesti välja seadsime.

Palusin väikest filipiinlast/tailannat sushi kell 17 valmis olla, ise läksin poodlema. Ostsin õlle ja kleepse ja Viikingi lemmikuid südamekomme ja kaks ahjuvormi, sest üks noobel sisustuspood oli pankrotti (vist?) läinud ja nad müüsid kogu kraami -50ga.

Koju jõudsime veidi enne kuute. Võtsin kapist välja seal 3aastat oma aega oodanud sushiserviisi, kui nii nimetada võib. Süütasin küünlad, katsin laua, hoidsin poesoojasid õllesid sügavkülmas.

Vahepeal oli Viiking mulle tekstinud, et mis teeks täna, läheks restorani? Ma: “Ma ei teaaa.. lauda on vist raske saada? Tule kõigepealt koju, siis vaatame.”

Poole seitsme paiku sain kõne. Viiking: “Ma ei tea mis lilli sulle osta. Ei taha midagi, mis nädal aega kestab.” Palusin tal müüja jutule minna. Ise jäin ootama.

Enne seitset mu abikaasa just nende nädal kestvate lilledega koduuksest sisse astus 😄Minu üllatusdinneri üle oldi väga rõõmus. Kiideti. Ütles, et ma olen väga tubli sääraste asjadega, et ta peaks ka rohkem üritama.

“Ma just kirusin tööl (naiskolleegidele), et Valentinipäevad on ainult naistele,” ütles Viiking söömaajal. “No homme saad teist juttu rääkida,” 😉 muideks üks ta kolleeg sai mehelt Valentinipäevahommikul elektriauto😮👏

Advertisements

Hovden. Vastlad. Emadepäev.

Meil oli Hispaania ja Eesti vahel täpselt üks vaba nädalavahetus. Otsustasime Emule külla sõita. Plaan oli, et Viiking läheb autoga tööle, meie Beniga kella kolmeks kah sinna poole Oslot, säästame last tunnike toolis istumast ja jõuame seitsme ajal kohale.

Tegelikkus oli nii, et juba hommikul oli Viiking nii ajast maas (pidime kõik miljon asja autosse pakkima), et jõudis tööle liiga hilja. Leppisime kokku, et jõuame 15:35. 14:30 lahkusime pojuga kodust, 14:45 pidi rong tulema. Ei tulnud. Kõlarites kostuv mahehäälne naine palus uut rongi oodata. Uus pidi tulema 15:05. Ei tulnud! Lõpuks ootasin ma üle poole tunni. Tegelt on meil nii, et kui rong hilineb üle 15minuti, võib takso võtta ja see makstakse kuni 75€ ulatuses kinni. Paraku mu laps magas (raskused kärust väljakupatamisega) ja see võimalus tuli mulle 5minutit enne rongi saabumist meelde.

Kui me neli läbi Viikingiga taasühinesime, tuli meelde, et Emule sai lubatud leggingsid osta. Sinna läks aega, pärast üks söögipaus kah. Ah jah, mähkmeid käisime ka ostmas + beebimaisi. Liidame veel pöörased teeolud, lund tuiskas, nähtavus vilets. Ja saigi 300kilomeetrit 9tundi sõidetud.

Hovdenisse oli vist kõik ärajäänud talved kokku kogunenud. Lund 1,7m. Aknast vaid hange nägigi. Ben, kes oli teel tissita (!) turvatoolis ööunne jäänud, ärkas selle peale, et ma ta enda jope sisse mähituna Emu rüppe asetasin. Toas virgus ta Mona peale täiesti. Roomas teisel järel ja rõõmustas looma üle. Me Viikingiga saime kompse tuppa tassida. Magama saime ka peatselt.

Katkenud ööuni tõi kaasa selle, et Ben meil suisa 10ni magada lasi. Just see hommik polnud see nii tore – tahtsime ju pikalt mäel olla ning juba enne poolt viite suletakse osad tõstukid.

Loomulikult võtab kõik aega. Laps oli vaja pakkida, Emule õpetussõnad peale lugeda, suusad rentida, mäepiletid soetada. Nii et esimesele tõstukile potsatasime alles pärast keskpäeva. Ben oli kohe magama jäänud ning Emu ja ta kolleeg kärutasid poodi. Ülejäänud aja viibisid mäejalamil mängutoas.

Kuidas siis pärast kahte aastat slaalomit lasta oli? Kohati nagu esimest korda, aga see tunne läks kähku mööda. Tegelt olin terve aja kergelt krampis, aga nautisin muidugi ka. Ohutunne emadusega suurenenud.

Tegin rekordi Benist eemalolemidega: 3 tundi, mille sisse mahtus ikkagi üks tissivisiit. Mulle nii meeldib, et Norras mõeldakse sellistele asjadele nagu mäejalami-mängunurk. Ben oli seal nii ametis, et ei pannud mu eemalviibimist tähelegi. Ja kuigi ta valikuliselt (nt mu ämma) algul võõrastab, siis Emuga polnud mingit probleemi.

Paraku selle 3tunniga küllastumust ei tekkinud. Ei sõitnud isu täis, oleks veel tahtnud. Eks me varsti uuesti. Ainult et järgmine kord kauemaks kui nädalavahetuseks. Kasvõi LONG-weekendiks😃 Lihtsalt see autosõit võtab nii kaua.

Pühapäev läks kojusõidu nahka. Kuidagi läks jälle nii, et minema hakkasime pärast kahte ja kohale jõudsime kell 23🙄

Enne veel pidasime Norra emadepäeva, mispuhuks ma granadillikreemiga makroone meisterdasin. Ja kuna vastlapäev ka oli, siis kuklid kaa:

Mis siis ikkagi saab eludest?

Vaevalt jõudsin ma mis-meie-elust-saab postituse, mis muideks nädal draftis lebas, avaldada, kui juba uued tuuled puhuvad.

Ma jäin sinna, et me olime justnagu kolimas juba. Vahepeal olen ma suutnud kõikide “probleemida” (ala keeruline reisida) rahu teha. Juba hakkasin täitsa ootama seda va uut elu. Et saab jälle kodu sisustada jne. Viiking oli oma tööl ka plaanist teatanud. Mida me aga ei oodanud, oli see, et tolle ülemus Viikingiga reedel miitingu maha pidas.

Aa, ja reedel me veel kaslusime, et äkki peaks Hovdeni asemel Åndalsnesi maja vaatama sõitma, et oleks kellad, kui keegi selle dream-elutoaga maja meie eest ära ostab. Siiski pakkisime me auto nõnda, et peale Viikingi tööd Emu juurde mägedesse põrutada.

Nii, reedel lõunasöögiaegu saatis abikaasa sõnumi, et sai töölt uue pakkumise. Lähemalt uurides selgus, et see pakkumine on niiiiiiiii ahvatlev, et pani KOHESELT meid oma kolimisplaanides kahtlema. Midagi seesugust poleks kumbki meist iial oodata uskunud. Minu jaoks pole palk ega raha mingi tabuteema, millest rääkida. Summasid ma mõistagi ei pane, aga no ütleme, et uues töökohas oleks palk kenasti tõusnud ja nüüd.. vana töökoht pakkus kaks korda kõrgemat! (Võrreldes, mis oleks uues töökohas lisandunud, eks.) Sealjuures ei maininud Viiking praeguses töökohas mis palka talle uues pakuti.

Kui me lõpuks Viikingini jõudsime, ahhetasime me kordamööda. “Natuke nagu naljakas ka, teavad, et sa oled koguaeg kõrgemat palka väärinud, aga nüüd siis pakuvad.” Viiking on seal ju pea 7aastat töötanud.

Ma olen niiiiiii ilmatuma uhke oma mehe üle. Ta on väga tubli ja töökas ja kõik teavad teda. Firma hindab teda.

Enne veel kui auto hääled sisse sai, teatas abikaasa: “Veel üks asi: nad (pragune töökoht) pakuvad mul üks päev nädalas kodukontoris töötada.” 😮 Okei, no see teeb otsustamise veel keerulisemaks.

Pool teed ehk mitu tundi olime me praktikiselt vait. Mõlemat mõtlesime mida küll teha. Ma ei mäleta nii keerulist valikut oma elus. Ma ei ole vist kunagi nii täpselt kahe valiku keskel olnud. Kui ma mõtlen Åndalsnesi positiivsetele külgedele, mõtlen, et muidugi tuleb minna. Kui Oslosse jäämisele, et kui mugav on reisida, tugivõrgustiku olemasolu (mida ma küll siiani kasutanud pole😝), Viikingi 4päevastele töönädalate, mis omakorda võimaldavad veel rohkem reisida, siis tundub, et ikka tuleb vist jääda.

Niiiii raske! Ma ei saa öösel magadagi😩

Saapasõltuvus

Üks on meil siin peres selline stiilne ja trendikas. Ütleb, et töö survestab teda pidevalt uusi rõivaid soetama. Nojah, kunagi oli tal teksasõltuvus, möödunud suvel päikeseprillide (tellis USAst 9 (!) paari) ja nüüd viimane pikem aeg on pühendatud saabastele.

Algas see juba paar aastat tagasi, kui Viiking üks päev kahe paari Red Wingsidega koju tuli. Käis nendega, kuniks ostis veel ühe samasuguse paari. Ookeeiii!? “Esimesed polnud tegelikult parajad, aga ei saanud ostmata jätta,” vabandas ta end. Müüs need liiga suured siis maha.

Hawaiil pidime enne tagasilendu lausa Red Wingsi esinuspoest läbi käima. No kuidas oleks saanud Ameerikamaalt ilma uue paarita lahkuda?

Tol ajal ei aimanud ma veel ohtu, aga sügisel olin ma eneselegi märkamata ära räägitud – minust sai samuti Red Wingside omanik, mis sest, et ma raiusin, et mul jalavarje piisavalt.

Tulid jõulud. Mida soovis Viiking? Eks ikka uut paari Red Wingse! Olemasolevad pidada libedad olema. Vaja talvetallaga. Olgu, sai mehe soov täidetud – kuuse alt ilmusid välja talve-Red-Wingsid.

Nüüd mul kadus järg ära. Meil on esik jalatsitest reaalselt liiga täis. Ei meenu, kas Viiking soetas vahepeal veel midagi, aga eelmine nädal ilmus ta koju TÄPSELT SAMADE Red Wingsidega nagu minul – tahtvat machida. Ainumas pilt, mis mul enda omadest on:

Asi läheb hullemaks. Ei, Viiking ei tulnud täna uue paariga koju. Ma hoopis hakkan Beni samale teele suunama, sest hommikul leidsin need:

Ja loomulik, et nii hea diiliga ma neid (neti)poodi ei jätnud. Niiet sügisest matchime terve perega.

Aga ma olen väga õnnelik, et Viiking mind korralikke asju hindama on pannud. Ei juhtu naljalt, et me H&Mist ühe-pesu-hilpe ostma lähme. Ikka pikaajalistesse investeerime 🙂

Mis meie elust saab?

Viiking on hariduselt meesterõivaste disainer. Riigis nagu Norra tähendab see, et enamus temasuguseid töötab pealinnas. Haruharva, kui mingi tööpakkumine mujal üles pannakse. Kuukene tagasi nii juhtus ja minu utsitusel ja asja mitte väga tõsiselt võttes, kandideeris mu abikaasa ühte Ålesundi lähedal asuvasse ettevõttesse.

Värskendan teie mälu. Me külastasime Ålesundi suvel, Emu töötas seal lähedal. Ja ma kirjutasin blogisse, et vabalt elaks seal. Järjekordne: Ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivad täituda! Sest kuramus küll, Viiking SAIGI selle koha😱Tulevane koduküla

Teada saime viimsel õhtul Hispaanias. Sellega ka oma lugu – alati kui seal oleme, juhtub midagi suurt. Nt ostis Viiking ilma külastamata meie praeguse korteri.

Järgnevad päevad olime me tõesõna nagu lõhkise küna ees. Kas jääda Oslo lähistele või kolida 427km kaugusele. Viikingi paneb muretsema, et pere on kaugel. Ja et üsna hea töökoha käest laseb. Samas ei soovigi ta eluaeg kiirmoe jaoks töötada. Minu jaoks on suurim mure – tadaa! – reisimise raskendatus. Liiga kuldne on nõnda lähedal suurele lennujaamale elada. Tahan lendan Eesti (1h15min), tahan, siis Speini. Mäletan, kui n*uss (vabandust) oli Eestist kuhugi reisida. Otselendu Emu ega õe juurde isegi ei olnud.

Veel on mure sellepärast, et paigas, kus kinnisvarahinnad nii kenasti kerkivad, oleks rumalus Viikingi esivanemate vigu korrata ning korter müüa. Aga sellega vist laheneb 🙂 ja tegelikult kes üldse teab, mis tuuled kinnisvaramaailmas tulevikus puhuvad. Lihtsalt ma pehmo sääraste asjadega riskima. Hetkel ootame me veel palgapakkumist, siis teeme lõpliku otsuse, kuigi tundub, et kõik on juba selge.

Tagantjärele saan ma aru, miks iga kord, kui me siin maja osta tahtsime, see ei õnnestanud. Polnud meile ette nähtud, elu vihjas koguaeg, aga me punnisime vastu.

Ma olen alati tahtnud võimalikult erinevaid asju proovida ja võimalikult erinevates kohtades elada. Milleks konutada terve elu samas riigis/külas? Maailmas nii ägedaid kohti ju. Ja mida siin ikka põdeda – millal siis veel kui mitte praegu?