Kuidas ma Bergenstestil ei käinud ja lennupiletite ostmine minu moodi

Bergenstest on norra keele test, mida läbides on minusugustel võimalik näiteks Norras ülikooli minna või niisama CVsse kirjutada. Tõendamaks, et ma ikka oskad.

Kuskil novembris registreerisin ma end 13.jaanuariks seda sooritama. Ettevalmistuskursusele ma kahjuks ei saanud, sest gruppi ei saadud kokku. Seega õppisin ma Viikingi abiga ise. Tõlkisin talle küll blogiposte ja isegi ühe muinasjutu. Tema siis luges ja parandas. Mul nimelt raskusi rohkem ise tekstide moodustamisega kui lugedes arusaamisega.

Nii. Jõudis siis kätte laupäev 13. jaanuar. Oli teada, et test kestab 5h. Vahepeal 20-30min pausi. Viiking ja ämm olid linna aetud. Ammugi siis Ben. Pidid nemad Oslo peal aega parajaks tegema, pausi ajaks mulle lapse tooma ja pärast koju minema.

Folkeuniversitet’i jõudsime 12:45. Valvelauast öeldi, et test juba algas, aga mingu me vaatama. Läksime teisele korrusele, kus ma läbi klaasuste kirjutavaid inimesi nägin, kohe aru sain, et 13.jaanuarile lisaks olin ma enda peas “kell 13:00” meelde jätnud. Tegelik aeg oli 8:30. Ohhhhgaaaaad! Kuidas sai jälle just minuga juhtuda??! See test, raibe, maksab 250€ ja oma viga kui kohale ei ilmu. Paar pisarat.Läksime sama targalt õppehoonest välja. Ämm oli käru lükates alles kohale jõudnud. Sai selgitatud, mis juhtus ja ega nagu muud üle ei jäänud, kui tagasiteele asuda. Tagantjärele olime muidugi kõik: “Kuidas me aru ei saanud, et kell 13 kahtlaselt hilja on? Norras alati kõik nii varajased ju..”Järgmine võimalus on aprillis. 3 korda aastas ainult saabki. Aga ega ma oma vigadest (alati) ei õpi. Eile tundsin, et on viimane aeg piletid Eestisse külaskäiguks ära tellida. Hindadel olen ikka silma peal hoidnud. Need muutuvad pidevalt ning eilse seisuga, oleks kõie targem 18.veebruaril reisida olnud. Tagasi vaatan, et ohhhoooo 26ndal õige hea hind: 281NOKi. Kärmelt ostsin ära. Kuna Viiking tuleb meile natsa hiljem järele (ja kõik koos-käsikäes naaseme Norramaale) siis hakkasin talle ka kohe pileteid bookima ja mis ma näen: 26ndal äkitselt pilet 581NOKi. Ohkisin ja hädaldasin, et mis ma ikka teen ja ei taha nii palju maksta. Igaks juhuks kaesin üle oma bookingu ja mida ma veel nüüd nägema pean: tagasipileti olen ma endale hoopis märtsiks ostnud. No kurrrrrrrrrrrat! Viiking: “Ma ei mõista, kuidas sa juba ei õpi 😃”Selgus, et pileti vahetamine läheks 500NOKi pluss hinnavahe maksma. Ei nõustu! Vaatasin juba, et äkki reisiks Riia või Helsinki kaudu. No ikka ei tasu ära. Viimaks mõtlesin, et helistan Norwegianisse ja kurdan, mis mul ikka kaotada. Peagi vastaski mu kõnele üks kenahäälne noormees, kes mu mure ära kuulas ja lausus: “Ma näen, et Te olete tõesti just äsja selle bookingu teinud. Ma tühistan siis selle ilma igasuguse trahvita/maksuta ära.” Jeeeii! Nii head lahendus ei julgenud lootagi. Kuna kell oli hiljane, ei viitsinud ma uue piletiga sehkendama hakata. Ootasin hommikuni (loe: tänaseni). Pidi targem olema, kui õhtu. Avasin Norwegiani lehe ja ohhoo – uus meeldiv uudis: tagasipileti hinda on suisa 100NOKI alla lastud.Ja see aasta saabki siis Viiking näha, kuidas käib Eesti “17.mai” tähistamine☺️

Advertisements

Beni talverüü

“Milleks ühele mittekõndivale beebile talveriided? Piisab ühest villakombest ja Voksi soojakotist,” oli mu arvamus jõuludeni välja. Kuna aga meil see aasta valged jõulud ja üleüldse korralik talv, siis mõtlesin, et Ben peab lumes möllata saama. Kes teab, mis aastal jälle talv tuleb.

Kammisin beebipoodide netilehti. Apaatselt lappasin, kuniks ühe kombe kohe ära tundsin. Molo beebikombe. Mologa on mul selline “suhe”, et mõned asjad on minu maitse jaoks odava kirkavärvilise välimusega, mõned asjad meeldivad täiega. Viimased on pigem üksikud.

Siis oli veel kindaid ja papusid vaja. Esimesed leidsime Po.P’ist sellised ja jalavarjud Stonzid. Stonzid tõi Viiking alles eile päälinnast, aga ma ei jaksanud enam oodata, käisin Beniga lumes juba üleeile. Kombe on niikuinii natsa suur (Molo vist alla 80cm pikkustele ei toodagi), kattis jalalbad ära 😀 igaks juhuks panin muidugi villasokid ka ja no ega me üle 15minuti ei möllanudki.

Aahjaa – mütsi ostsin enne jõule. Mu meelest on ülepeamütsid äärmiselt ebaaktraktiivsed, aga Joha on osanud ühe nunnu disainida 🙂

Tuleval nädalal peaks kohale jõudma ka beebikelk. Kingitusena Eesti vanavanemate poolt. Vot siis alles möllame!

K-vitamiin

Mul on kaua olnud hingel üks lugu. Enne rasedust ei teadnud ma midagi k-vitamiini süstimisest kohe pärast beebi sündimist. Mingil ajal hakkasin selle kohta lugema ning üsna kohe sündis otsus seda Benile mitte teha lasta. Esiteks on see sünteetiline, teiseks pole looduse poolt midagi sellist ette nähtud ja kolmandaks, see doos, mis vastsündinu lihasesse süstitakse on 20 000kordne täiskasvanu päevanorm.

Ja omg, kui närvi ajab endale vasturääkimine “rinnapiimas on KÕIK vajalik beebile olema! Väljaarvatud k-vitamiin.” Loodus tegi sellise feili või?

Lisaks on sadism pooletunnisele beebile, kellel on niigi raske, kes õpib parasjagu hingama ja kohaneb kõige uuega, haiget teha.

Igatahes ma kirjutasin sünnitusplaani, et mingit torkimist ei tule. Oii, mis siis saama hakkas. Rootslannast ämmaemad hakkas mind tuhude vahel peedistama: “Sa plaanid rinnaga toita?” Ma: “Muidugi!” Tema: “Rinnapiimas ei ole ju k-vitamiini. Su laps võib ära surra! Tekib ajuverejooks, mida me ei näe ja sureb ära!” Hakkas meile mingeid infolehti andma. Ma ei vaadanud neid korrakski. Viiking luges ja hakkas arsti poole hoidma.

Tead, inimkond oleks välja surnud, kui ilma sünteetilise k-vitamiini süstita ellu ei jääks. Ja rinnapiimas on seda ka!

Lõpuks kui laps sündis, hoidsin tal megakiivalt silma peal. Olime kokku leppinud (mida ma siiani kahetsen), et anname suukaudsed k-vitamiini tilgad. Selle Ben sai.

Suukaudselt antakse beebile siis kordades väiksem kogus. Esimest korda pärast sündimist, edaspidi 1tilk (!) nädalas. Arstil oli kohe muidugi ütlemist: “Ta sülitab selle välja. See on halva maitsega” jne. Kas ei kõla kahtlaselt? Hullult sügeles seda süsti tegema. Võin kinnitada, et ei sülitanud. Ta sülitab kalamaksaõli iga päev välja. Kas peaks d-vitamiini siis ka hoopis süstima hakkama?

Pärast ma neid iganädalasi tilkasid ei andnud, muideks.

Nii, edasi läksime me ühispalatisse, kus ma olin koos emaga, kelle beebi röökis ja röökis ja röökis. Ma röögiks ka, kui ma sellise üledoosi saaks. Ja no edasist lugu te juba teate. Ben kaotas esimeste päevadega vaid 10g, misjärel kosuma hakkas, palatikaaslasel nii tore polnud.

Kallid (tulevased) emad, olge valvsad! Keegi ei küsi teilt sünnitusmajas, kas te oma lapsele seda süsti tahate. Kui te enne beebi väljutamist end selgeks teinud pole, teeb selle osuse teie eest omavoliliselt ämmaemand.

Siit leiab rohkelt infi. Ja emad, kes te otsustate oma lapsele selle 20 000kordse sünteetilise süsti oma vastsündinule teha, võite kirjutada, miks see teie meelest parem on, kui valutul viisil ajapikku manustades 🙂