Kümnekuune beebipoeg

Kümnenda minisünnipäeva pidasime siis sedapuhku Hispaanias. Jumala eest KÜMNES juba!😱 Ma pole siin (blogis) eriti aja lendamisest heietanud, mis muidugi ei tähendaks, et ma seda suusõnaliselt vahet pidamata ei teeks, aga no appi tõesti, kui kiiresti aeg läheb.Viimase kuuga on Ben õige isetargaks läinud. Ei taha tema kalamaksaõli võtta. Oskab välja sülitada. Ei meeldi talle kui hambaid pestakse. Vahepeal olid meil mõned rahutud ööd, niheleti, söödi 10korda. Kahel järjestikusel hommikul avastasin kummalgi korral uue hamba. Nii et nüüd on Benil 6 hammast. Nõelteravad, seda ma tean, sest emandat ampsata talle meeldib. Õnneks mitte niplist.

Arstivisiidi pidin ma edasi lükkama, sest me oleme ju kodust eemal. Kuuendal veebruaril läheme, siis saame ka mõõdu-kaalu teada. Silma järgi hindan, et kosub jõudsalt. Riided on pooleldi juba suurus 80.

Uus oskus on protesteerida, kui midagi käest võetakse, eemale tõstetakse või kasvõi kui ma ennast hammustada ei luba. Keelule võib järgneda ülihale nutt.

Nutab see laps ka siis kui ta autotoolis istuma peab (ikka veel!). Või Ergobabys suusatava isa seljas. Või rattatoolis. Viimast proovisime Hispaanias. Tegelikult ei kurda – väntasime pea 10km ja ainult pool sellest Ben kisas. Paraku ei olnud mul muud teha, kui tal kisada lasta ja koju sõita. Inimesed vist mõtlesid, et piinan last. 🤦‍♀️

Benil on üks patareidega mängutelefon. Sõbranna andis. Ainus lelu, mis vilgub-laulab. Ära Beni ei peta, päristelefon ahvatleb enim, aga mänguka järgi hakkas ta esimest korda tantsima. Me olime Viikingiga vaimustuses, kuigi naljakas oli ka, filmisime, kuidas Ben põlvedega nõksutas 😆

Magamisega, täpsemalt päevaunedega olen segaduses. Ärkab Ben kaheksa üheksa vahel. Kümne-üheteist vahel uinub esimesse päevaunne. Sinnani on kõik ok. Aga siis… Viiking arvab, et ei tasu teisel pärast viite magada lasta, et siis on ok ta kell 21 magama panna ning meil on tunnike kahekesi. Ok, panen siis lapse kell 16 magama. Aga ta ei taha jääda! Ta tahaks kuskil kell 18 ja siis on õhtu kellas, sest ta magaks poole kaheksani. Minul tegelikult suva kui Ben kell 23 ööunne läheks, aga Viikingit ajab ahastusse, sest ta peaks/sooviks kell 22 põhku pugeda.

Ise olen ma väga mittepõdeja selliste asjade kohapealt. On ju Ben nõnda heatujuline ja kasvab kenasti. Usun, et üks hetk loksub kõik paika:)

Ben on selline, et teda tullakse pidevalt tänaval, kohvikus, bussis nunnutama. Kiidetakse. Eriti veel siin Hispaanias, kus ta oma blondide juuste ja siniste silmadega haruldus on 🙂 kohvikutes on talle nii pulgakomm, küpsis kui ka mänguasi pihku pistetud. Esimeste üle sain mina rõõmustada 😃

Mu sõbranna on ta täiega omaks võtnud. Loomulik kah, oleme ju 24/7 koos olnud. Ühtlasi võib ka võõrastamisperioodi minevikku kirjutada – paar nädalat kestiski.

Söömisest – maitseb KÕIK! Aga tissipiimast paremat pole. Hispaanias sai Ben esimest korda saia (täistera, olgu mainitud). Selle vastu tekkis Benil üsna suur kirg. Nagu ka paberi, kui ainult süüa lastaks. Maasikaid ostsin ka turult. Neid ta algul sõi, pärast kasutasbenamjaolt stressipallina😂

Paar päeva tagasi õppis Ben trepist üles minema. Ei oska öelda, kas ta oleks sellega ka näiteks paar kuud varem hakkama saanud, sest kodus meil treppi pole ja koridoris ma tal möllata pole lasknud. Igatahes olin ma üks päev köögitoimkonnas. Ühe kõrvaga kuulsin Beni askeldamist. Arvasin, et ta K.’ga vetsus kaasas. Äkitselt kuulen hädakisa. Hakkan last otsima ja mis ma näen – too on ISE teisele korrusele roninud! Kisas, et alla ei saanud, sest ta on aru saanud eksisteerib gravitatsioon. Voodis ta ka teab, et liiga serva lähedale minna ei tasu.

Magamaminekuga tulen Viikingile vastu – kell 21 üritame voodisse minna. Mina annan Benile tissi, Viiking laulab ja mõlemad veel paitame ka seda armastatud poega. Vahest saab lausa 45minutiga lapse magama. Enamjaolt läheb ikka 22ni. Tundub, et Benil on sisemine kell, et ta enne uinuda ei soovi. Olen kõike proovinud, miski ei aita.

Benile pakub tohutut huvi vetsupott. Kui ma vaid laseks, ampsaks ta prillkaant ja topiks näppe potivette😂 Sellega meenub, mis juhtub, kui teda takistada. Kisa! Kui tõmbab telekakapilt korve ja keelame – kisa! Võtame Beni haardest telekapuldi, et kanalit vahetada – kisa! Õnneks ta kaua ei kriiska, aga piisavalt, et kõik aru saaks, mis Benile vastukarva.

Kõndima pole Ben veel hakanud. Toe najal samme? Kui, siis juhuslikult. Aga püsti ajab end jätkuvalt igal võimalikul juhul.

Advertisements

Lapsega Tinderideidil

Hispaaniasse saabudes otsustasin Tinderi konto aktiveerida. Sõbranna tegi sama, tegelikult enne mind isegi. Tal küll mingi poole kohaga mees on Eestis, aga las swipe’b. Norras sõbranne K. ei soovinud.

Pühapäeval pani K. Tinderi käima. Lappas seal hoolega ega jõudnud ära imestada, et 5minutiga 18 kutti kirjutada jõudis.

Järgmine päev olime juba mõlemad hoos. Ja siis selgus tõsiasi: K. ei olnud aru saanud tolle äpi pointist, et vasakule lähevad mittesobivad ja paremale sobivad kandidaadid. Hahahah 😂 sellepärast neid chattijaid murdu oligi.

Eilseks olid välja kujunenud mõned härrased, kellega K. juttu ajas. Kohtumise soovijaid jagus. Ühega leppis kokku, et kell 18:00 ja meie kiriku ees. K. veel ütles, et ei tule üksi. Ja nii me siis lille lõime, Benile panin ka uue sametrüü selga ning teele me asusime.

Õde oli mul omal ajal üle linna tsikk Torreviejas. Selgus, et too kutt nimega Hermes, tunneb teda. Olid suisa samas kohas töötanud.

Kogu deit nägi välja nii, et K. ja Hermes rääkisid jutte, mina kantseldasin Beni, kes tol õhtul eriti pöörane oli. Vahepeal pidin jautama pagema, kuigi K. palus, et ma teda üksi ei jätaks. Et mees, kes muideks oli puhas hispaanlane, aga rääkis vene keelt (ja K. räägib puhtalt vene keelt) sest oli varem Kaliningradis elanud, erilist vaimustust ei tekitanud, oligi meil hea põhjus – näljane laps – ettekäändeks lahkuda.

Ööl vastu küsis Hermes K.’lt kuidas seljankat valmistada..

Aga ühest silmatorkavast isendist veel. Nimeks John. Ego nii suur, et ei mahu Tinderi chatti ära. Pildid tal autost ja villast jne. Too lendas sõbrannale kohe peale, et tema tea partysid ei tee. Kõigepealt küsis üldse pilte K.st. Sõbrants keeldus. Pooleminutilise videokõne siiski tegi. Johnil oli tõendust vaja, et K. ikka tõene. Issand noh!

Pärast kõne kirjutas, et võib kohtuda. Südamenäod lause lõpus. Kõne ajal oli oksad laiali hotelli voodis vedelenud. Sealt edasi oli meie hing täis. Mida ta õige arvab endast?!?!

Mis meist edasi saab, selgub pea.

Talvitume

Me lendasime Beni ja sõbannaga laupäeval Speini. Põhjus: mul vaja sõbrannaaega, vaja “rutiinist” välja, lapsele d-vitamiini vaja. Ämmal apartement seisab pool ajast tühjana, mis seal siis ikka.

Praeguseks oleme siin viibinud vaid paar päeva, aga juba on juhtunud nii mõndagi.

Esiteks kui me siia saabusime, oli vaja vesi lahti keerata. Sellega olid eriti veidrad lood – nimelt oli see kraan/kang mitu tänavat eemal. Kell oli üks öösel kui me ämma antud juhenditega Ben seljas mööda tühje tänavaid saalisime. Lõpuks leidsime kaks keskealist kohlialikku paari, kes küll inglise keelt sõnagi ei osanud (ja minu hispaania keele jäänused on roostes) aga kuudagimoodi kehakeelega me õige kapi leidsime ning vesi sai valla.

Järgmine päev algas tegusalt. Oli pühapäev ja Speinis on ju kõik kinni. Pole toidupoodi, pole külmkapis süüa. Kohvikuid-restorane see-eest jalaga segada. Potsatasime ühte sellisesse maha, et English breakfast’id tellida. Kohv ka mööda külgi maha ei jookse. Paraku jäi toidunautlemine üürikeseks, sest.. Benil oli kiiremas korras mähkmevahetust vaja, kui nüüd diskreetsemalt olukorda kirjeldada.

Edasi otsustasime, et kõnnime Torreviejasse, mõnus, eksole, 6km ja mööda rannaäärt. Kahjuks eelistasin ma praktilisusele edevust ning kui juba Torreviejas jäätisekohvikusse maha istudes kingakesed jalast võetud said, ma enam neid tagasi ei soovinud. Selgus, et ma olin igasugu ville saanud. Sõbranna samamoodi, aga ta jätkas teekonda jalatsites. Nii. Mina siis lühikeste pükste ja paljavarvulisena. Jõudsine bussijaama, kus on see nali, et sõiduplaane ei ole. On ainult kirjas, et buss tuleb iga 40miniti tagant. Kui veab, siis veab. Meil ei vedanud kaasootajaga, kelleks oli hispaania penskar, kes meid läbi sõimas, et me nii paljad. Eriti käis see Beni kohta, kes (selleks hetkeks) küll pikkade varrukatega kuid poolpikkade pükstega kärus istus. “Jumala eest TALV ja laps on paljas!” Mis siis et 21 kraadi. TALV ikkagi. Lõpuks otsustasime, et me ei lähegi ostukeskusesse, vaid võtsime (inva)takso koju. Invakas oli hea, sinna läks käru püstisena pagassi. Rohkem midagi megamärkimisväärset sel õhtul ei juhtunud. See aga ei tähendanud, et järgmine päev samas taktis jätkus. Hommik oli jah sama – külmkapp tühi, aga see päev oli toidupood avatud ja sinna me suundusime. Pärast sõime kodus ja läksime randa, mis asub maja trepist 3 sammu. Vaevalised sammud olid, sest selgus, et Beni käru rattakumm oli kuuma käes plahvatanud. 😤Kaebasin fb eestlased Hipaanias grupis. Lõpuks sain abi Emult, kes teadis juhtumist, kus meie ühisel tuttaval ratastooliratas plahvatas. Et mingu me Torreviejasse autoremonditöökotta. Kõigepealt me ikkagi päevitasime kaks tundi, Ben magas. Hiljem panin ta ka liivale. Oii😂 esialgu ei julgenud ta seda puutuda, siis hakkas huvituma, lõpuks sööma. Pärastlõunal hakkasime linnapoole liikuma. Suvalt. Kõndisime paar tänavat edasi ja ohhooo – autoservice. Mure kurdetud, kumm üle vaadatud, teatati, et nii väikest neil pole, et natuke edasi on rattapood, sealt suuremad võimalused abi saada. Leidsime rattapoe, kus meie mure minutitega lahendati👏 sündis mõte üks teine päev rattad lapsetooli ja kiivritega laenutada. Tahaks Beni sõidutamise ära proovida 🙂 Tänane päev on alles nii nooreke, et Ben pole veel oma esimesse pärvaunnegi läinud. Annan püha lubaduse ka edsisi seiklusi kajastada🙌

Kuidas ma Bergenstestil ei käinud ja lennupiletite ostmine minu moodi

Bergenstest on norra keele test, mida läbides on minusugustel võimalik näiteks Norras ülikooli minna või niisama CVsse kirjutada. Tõendamaks, et ma ikka oskad.

Kuskil novembris registreerisin ma end 13.jaanuariks seda sooritama. Ettevalmistuskursusele ma kahjuks ei saanud, sest gruppi ei saadud kokku. Seega õppisin ma Viikingi abiga ise. Tõlkisin talle küll blogiposte ja isegi ühe muinasjutu. Tema siis luges ja parandas. Mul nimelt raskusi rohkem ise tekstide moodustamisega kui lugedes arusaamisega.

Nii. Jõudis siis kätte laupäev 13. jaanuar. Oli teada, et test kestab 5h. Vahepeal 20-30min pausi. Viiking ja ämm olid linna aetud. Ammugi siis Ben. Pidid nemad Oslo peal aega parajaks tegema, pausi ajaks mulle lapse tooma ja pärast koju minema.

Folkeuniversitet’i jõudsime 12:45. Valvelauast öeldi, et test juba algas, aga mingu me vaatama. Läksime teisele korrusele, kus ma läbi klaasuste kirjutavaid inimesi nägin, kohe aru sain, et 13.jaanuarile lisaks olin ma enda peas “kell 13:00” meelde jätnud. Tegelik aeg oli 8:30. Ohhhhgaaaaad! Kuidas sai jälle just minuga juhtuda??! See test, raibe, maksab 250€ ja oma viga kui kohale ei ilmu. Paar pisarat.Läksime sama targalt õppehoonest välja. Ämm oli käru lükates alles kohale jõudnud. Sai selgitatud, mis juhtus ja ega nagu muud üle ei jäänud, kui tagasiteele asuda. Tagantjärele olime muidugi kõik: “Kuidas me aru ei saanud, et kell 13 kahtlaselt hilja on? Norras alati kõik nii varajased ju..”Järgmine võimalus on aprillis. 3 korda aastas ainult saabki. Aga ega ma oma vigadest (alati) ei õpi. Eile tundsin, et on viimane aeg piletid Eestisse külaskäiguks ära tellida. Hindadel olen ikka silma peal hoidnud. Need muutuvad pidevalt ning eilse seisuga, oleks kõie targem 18.veebruaril reisida olnud. Tagasi vaatan, et ohhhoooo 26ndal õige hea hind: 281NOKi. Kärmelt ostsin ära. Kuna Viiking tuleb meile natsa hiljem järele (ja kõik koos-käsikäes naaseme Norramaale) siis hakkasin talle ka kohe pileteid bookima ja mis ma näen: 26ndal äkitselt pilet 581NOKi. Ohkisin ja hädaldasin, et mis ma ikka teen ja ei taha nii palju maksta. Igaks juhuks kaesin üle oma bookingu ja mida ma veel nüüd nägema pean: tagasipileti olen ma endale hoopis märtsiks ostnud. No kurrrrrrrrrrrat! Viiking: “Ma ei mõista, kuidas sa juba ei õpi 😃”Selgus, et pileti vahetamine läheks 500NOKi pluss hinnavahe maksma. Ei nõustu! Vaatasin juba, et äkki reisiks Riia või Helsinki kaudu. No ikka ei tasu ära. Viimaks mõtlesin, et helistan Norwegianisse ja kurdan, mis mul ikka kaotada. Peagi vastaski mu kõnele üks kenahäälne noormees, kes mu mure ära kuulas ja lausus: “Ma näen, et Te olete tõesti just äsja selle bookingu teinud. Ma tühistan siis selle ilma igasuguse trahvita/maksuta ära.” Jeeeii! Nii head lahendus ei julgenud lootagi. Kuna kell oli hiljane, ei viitsinud ma uue piletiga sehkendama hakata. Ootasin hommikuni (loe: tänaseni). Pidi targem olema, kui õhtu. Avasin Norwegiani lehe ja ohhoo – uus meeldiv uudis: tagasipileti hinda on suisa 100NOKI alla lastud.Ja see aasta saabki siis Viiking näha, kuidas käib Eesti “17.mai” tähistamine☺️

Beni talverüü

“Milleks ühele mittekõndivale beebile talveriided? Piisab ühest villakombest ja Voksi soojakotist,” oli mu arvamus jõuludeni välja. Kuna aga meil see aasta valged jõulud ja üleüldse korralik talv, siis mõtlesin, et Ben peab lumes möllata saama. Kes teab, mis aastal jälle talv tuleb.

Kammisin beebipoodide netilehti. Apaatselt lappasin, kuniks ühe kombe kohe ära tundsin. Molo beebikombe. Mologa on mul selline “suhe”, et mõned asjad on minu maitse jaoks odava kirkavärvilise välimusega, mõned asjad meeldivad täiega. Viimased on pigem üksikud.

Siis oli veel kindaid ja papusid vaja. Esimesed leidsime Po.P’ist sellised ja jalavarjud Stonzid. Stonzid tõi Viiking alles eile päälinnast, aga ma ei jaksanud enam oodata, käisin Beniga lumes juba üleeile. Kombe on niikuinii natsa suur (Molo vist alla 80cm pikkustele ei toodagi), kattis jalalbad ära 😀 igaks juhuks panin muidugi villasokid ka ja no ega me üle 15minuti ei möllanudki.

Aahjaa – mütsi ostsin enne jõule. Mu meelest on ülepeamütsid äärmiselt ebaaktraktiivsed, aga Joha on osanud ühe nunnu disainida 🙂

Tuleval nädalal peaks kohale jõudma ka beebikelk. Kingitusena Eesti vanavanemate poolt. Vot siis alles möllame!

K-vitamiin

Mul on kaua olnud hingel üks lugu. Enne rasedust ei teadnud ma midagi k-vitamiini süstimisest kohe pärast beebi sündimist. Mingil ajal hakkasin selle kohta lugema ning üsna kohe sündis otsus seda Benile mitte teha lasta. Esiteks on see sünteetiline, teiseks pole looduse poolt midagi sellist ette nähtud ja kolmandaks, see doos, mis vastsündinu lihasesse süstitakse on 20 000kordne täiskasvanu päevanorm.

Ja omg, kui närvi ajab endale vasturääkimine “rinnapiimas on KÕIK vajalik beebile olema! Väljaarvatud k-vitamiin.” Loodus tegi sellise feili või?

Lisaks on sadism pooletunnisele beebile, kellel on niigi raske, kes õpib parasjagu hingama ja kohaneb kõige uuega, haiget teha.

Igatahes ma kirjutasin sünnitusplaani, et mingit torkimist ei tule. Oii, mis siis saama hakkas. Rootslannast ämmaemad hakkas mind tuhude vahel peedistama: “Sa plaanid rinnaga toita?” Ma: “Muidugi!” Tema: “Rinnapiimas ei ole ju k-vitamiini. Su laps võib ära surra! Tekib ajuverejooks, mida me ei näe ja sureb ära!” Hakkas meile mingeid infolehti andma. Ma ei vaadanud neid korrakski. Viiking luges ja hakkas arsti poole hoidma.

Tead, inimkond oleks välja surnud, kui ilma sünteetilise k-vitamiini süstita ellu ei jääks. Ja rinnapiimas on seda ka!

Lõpuks kui laps sündis, hoidsin tal megakiivalt silma peal. Olime kokku leppinud (mida ma siiani kahetsen), et anname suukaudsed k-vitamiini tilgad. Selle Ben sai.

Suukaudselt antakse beebile siis kordades väiksem kogus. Esimest korda pärast sündimist, edaspidi 1tilk (!) nädalas. Arstil oli kohe muidugi ütlemist: “Ta sülitab selle välja. See on halva maitsega” jne. Kas ei kõla kahtlaselt? Hullult sügeles seda süsti tegema. Võin kinnitada, et ei sülitanud. Ta sülitab kalamaksaõli iga päev välja. Kas peaks d-vitamiini siis ka hoopis süstima hakkama?

Pärast ma neid iganädalasi tilkasid ei andnud, muideks.

Nii, edasi läksime me ühispalatisse, kus ma olin koos emaga, kelle beebi röökis ja röökis ja röökis. Ma röögiks ka, kui ma sellise üledoosi saaks. Ja no edasist lugu te juba teate. Ben kaotas esimeste päevadega vaid 10g, misjärel kosuma hakkas, palatikaaslasel nii tore polnud.

Kallid (tulevased) emad, olge valvsad! Keegi ei küsi teilt sünnitusmajas, kas te oma lapsele seda süsti tahate. Kui te enne beebi väljutamist end selgeks teinud pole, teeb selle osuse teie eest omavoliliselt ämmaemand.

Siit leiab rohkelt infi. Ja emad, kes te otsustate oma lapsele selle 20 000kordse sünteetilise süsti oma vastsündinule teha, võite kirjutada, miks see teie meelest parem on, kui valutul viisil ajapikku manustades 🙂