9kuune Ben

Viimane kuu on jõulukuu tähe all muidugi eriti kiiresti läinud. Kasvab laps ka kiiresti, teisipäeval oli meil füsioterapeut ja kuna juba kohal, lasin lapse kaaluda-mõõta ka. Tulemused: 10 140g ja 72,5cm.

Füsioterapeudi juures käisime sest Emu täheldas Eestis olles, et Ben roomates jalgu natuke erinevalt kasutab. Ise poleks ma tähele pannud, aga mainisin eelmises arstikontrollis ära. Öeldi, et see pole midagi hullu aga kui ma TÕESTI VÄGA soovin, siis laseb üle vaadatagi. Pandigi aeg. Läksime kohale, ning asetasin mähkmeväel Beni matile, kus ta roomas-askeldas, mida siis spetsialist jälgis. Pärast painutas ja väänutas igatepidi.

Lõppeks kiideti Beni, et on väga hästi arenenud ja et ta jalgu erinevalt hoiab, on lihtsalt tema viis tasakaalu hoida. Kõndimine ei pidavat mägede taga olema. Muu hulgas sain teada, et beebidel polegi jalalabades lihaseid, on vaid rasvapadjakesed. Lisaks ütles spetsialist: “sa oled kindlasti uhke!” See ajas mu mõistagi puhevile. Muidugi olen sellise poja üle😌

Kätte on jõudnud periood, mida ma arvasin vahele jäävat. Võõrastamine nimelt. Hiilis ta niiviisi tasa ja targu kohale. Äkitselt hakkas Ben MiniSatsis protestreerima, siis polnud nõus Viikingi õe süles olema ja no jõuluajaks oli asi juba nii “hull”, et külalised tohtisid teda vaid eemalt vaadata. Rüppe asetades kisa taevani. Paari tunniga ta siiski harjus ja lasi tädi ning vanaisa ligi. Natuke piirab mu tegemisi aga ikkagi niiiiiiii armas kuidas Ben mus kinni on. Koguaeg tahab süles olla. Üksi elutuppa jäädes, roomab poolnuttes-poolhädaldades järele. Ergobabyt ma enamjaolt külge panna ei viitsi, mistõttu olen ma nii vilunud, et sain piparkoogid ka kohati ühe käega tehtud😆

Nii kui 8kuud kukkus, hakkas Benil see “laamendamise”periood. Kõik alumised riiulid tõmbas tühjaks. Algul ma koristasin miljon korda neid DVDsid ja raamatuid tagasi, ei tahtnud lapse rõõmu rikkuda, eksole, kuniks enam ei jaksanud, surusin need sinna kinni. Veel meeldis talle mingit Viikingi mängukonsooli nuppu vajutada. Häält tegi teine. Muud selle seadeldisega niikuinii viimased 3a tehtud pole.

Veel õppis Ben ise istumaminemise ära👏 Sellest ajast ta istubki nii mängides kui roomamise vahepeal. Viimane käib vilkalt. Täitsa kiirelt paneb edasi.

Üks päev juhtus jälle selline asi, et Ben keeldus tissist. Ja ka püreest. Ainult näputoit sobis. Mõtlesin juba, et hakkab suureks saama. Aga ei, õhtuks oli mu beebi tagasi. Jumal tänatud!

Oi neid uusi asju on veel. Pead õpiti vangutama. Vangutan minagi. Siis naerame koos 😀 üks mäng on meil ka. Beni panen enda voodile, kus ta põgenema asub ja mina siis kinni püüan. Taas nalja nabani.

Hästi pikalt oli Ben Viikingi kojusaabudes üsna neutraalne. Vaatas umbes kes-sa-selline-oled. Aga vot 6.detsembril juhtus nii, et Viiking astus uksest kui ma parasjagu Beni toitsin. Viimane hakkas oma toolis hüppama ja kilkama. Nii lahe on neid muutusi näha 🙂

Söögi ajal peab Ben alati mängida saama. Vastasel juhul on pudrukauss liialt ahvatlev ja seda ma väga enda ei saa – keerataks koheselt tagurpidi. Olen proovinud ja tegelikult ma lasen tal ikka võimalikult palju teha, mitte keelata. Minu mugavus (st vähem koristamist) on teisejärguline. Igatahes abiks on meil nt pudrukausi iminaparõngas, mida ta loobib ja mina ampsude vahel üles korjan ja Benile pähe panen. Ja no jälle nii uskumatu on näha, kuidas nii väike õpib ja järele teeb. Nimel pani Ben mulle pärast kaks korda oma tamburiini pähe, kui ma temaga maas mängisin. Veel oskab ta küsimise peale mulle käesolevat asja ulatada. Nii õpetan palun ja aitähi. Loomulikult rabab Ben asja kohe tagasi, kui mulle andnud on.

Sama ulme on, et ise nii beebi, aga oma nime teab ja kutsumise peale kohale roomab. Oh ja see kuidas ta käed minu poole sirutab ja sülle küsib – ütlemata armas😍

Oijumal, neid uusi kombeid tuleb (ja ka läheb). Vahepeal hammustati mind õlasti iga kord kui ma lapse sülle võtsin. See möödus mõne päevaga iseenesest. Nüüd on Benil kaks ülemist hammast ka väljas. Peagi avastas ta, et vastamisi olevaid hambaid saab krigistada. Loodan, et see ka möödub.

Väga agar on Ben end toe najal püsti ajama. Ikka üsna koguaeg, kui millestki kinni hoida on. Meie najal sobib ka. Tagasi maha läheb ka hõlpsalt.

Haa, ja üks naljakas asi. Kui keegi naerab/irwitab. Ja neid hulle naere siin ikka kuuleb (mina ja ämm nt), siis Ben teeb sellist kähisevat naeru järele. See ajab meid veel rohkem naerma ja siis irwitavadki kõik😁

Ööd on siiani väga erinevad. Vahest magab 6ni, siis niheleb ja magab tissiga edasi 8-9ni. Vahest sööb öösel 10x. Ega ma ei loe, aga tunne on selline 😀 On mis on, ikkagi ei tunne ma et raske oleks või et väsinud olen. Nagu Jurman ütles, koguaeg on armunud tunne. Ma ei oskaks paremini kirjeldada. Kõik on megatore ja lahe ja armas selle beebinduse juures🙃

Advertisements

Jõulud

See aasta olid jõulud mõistagi kõigist eelnevatest hoopis uue moega. Esmakordselt oli mul üldse aega jõule nautida, muidu olen novembri keskpaigast uue aastani ainult rabanud. Ja muidugi on meil ju Ben❤️ oma päkapikk.

23ndal tuli kohale Viikingi isa, talle see aasta last (jõuluks) ei antud, Viikingi õde oli Kristiansandi sõitmiseks liiga rase ja nii see äi end siia sättis, või noh Viikingi õe juurde, sest tolle mees (lapse isa) esimesega (ega ka meiega) jõule veeta ei soovinud.

Jõuluks olin valmistunud rohkem kui ei iial varem. Panin nädal varem lausa kapsa hapnema. Elu esimene ise riivitud-soolatud-köömnetatud-surutud kapsas. Vannitoa põrandal ta soojas hapnes. Kindel ma polnud, et asja saab aga sai. Ainult soola paneks järgmine kord rohkem.

Viikingiga olime vanasti ikka Norramoodi “hapukapsast” teinud, mis tähendas, et värske riivitud kapsas pandi potti, keedeti äädika ja suhkruga (mitte äädikas ainsa vedelikuga eks, vett ikka ka). Ma seda hinnata ei osanud, aga sõin. A nüüd sügisel, kui Emu Eestimaalt ÕIGET hapukapsast tõi, ning ma seda tumeda õllega hautasin, ning abikaasale serveerisin, teatas ta telefonitsi äiale, et kapsas tuleb Eesti moodi.

Mis meil siis veel jõululaual? Ikka ribid – kohalik traditsiooniline. Kartulid, brüsseli kapsad, porgandid. Seitsme küpsise traditsiooniga sain ka maha. Enam ei tee. Aitab. Liiga palju köögis seismist, liiga palju küpsiseid.

Terve selle va 24nda ma köögi vahet saalisin, teised käisid vahepeal surnuaias, enamus ajast oli üks siiski hülgena diivanil, isa jalgu hoidmas. Benil mingi võõrastamisperiood käsil – peab küljes rippuda saama.

Hommikul käsutasin ma kõik kuuse alla ja hakkas pilditegu. Läks paremini kui siis kui ma Beniga üksi jändasin. Algul kartis too kuuske, siis tähekujulisi tulukesi. Paar head kaadrit 70st sain:

Muidu olid sellised:

Aga perepildi juurde. Selle sain ma ka 🙂

Kinkidega oli meil jälle teema, et teeme sümboolsed 20€ kanti. Et lähme hoopis reisile. Jah, sama jutt mis mullu. Ma ei vaevu plaanimagi, niikuinii me lõpuks ei lähe 😀

Ben, karmi emme poju, sai enamjaolt raamatuid. Mõne lelu ikka ka. Vanniloomakesed ja autotee, kus masinas ülevalt alla sõidavad. Norra rahvarõivad ja veel mõned riided. Ikkagi on meil mänguasjakasti vaja – asju igal pool.

Järgmine päev olime Viikingi tädi juures. Sõime pinnekjøtti ja ohtralt magusat. Äi ajas hinge täis, tahtis Benile tarretist anda. “Sa parem ära aja mind närvi!” ütlesin. Ja kommentarid stiilis “Vaene laps, peab rohelist sööma,” kui Ben rahulolevana oma brüsseli kapsast sööb, ei mõju ka hästi. “Vaene su laps, pidi pulbripiima jooma,” oleksin vastata võinud, aga jätsin ütlemata, mulgi mingi filter säilinud.

Lõppeks on mul selline tunne, et peaks trenni minema. Viimased päevad on minu jaoks ebanormaalselt palju vedeletud. Täna me trennitasime ka. 25minutit lausa 😂 sest lastehoid pandi vara kinni. Lucky Ben, sest enam talle seal ei sobi. Ainult mina sobin 😁

Kussutamissõltuvus

Mulle tundub, et Beni näol anti mulle laps, kes oleks olnud algusest peale nõus oma voodis magama. Aga vot ma juba sünnitusmajas tarisin ta kaissu, kuigi Ben rahulikult selles ratastega karbis olema nõustus.

Aeg läks. Kuidagi kujunes kombeks ta magama kussutada. Muudkui laulsin ja hüpitasin kuni ühel päeval ta kaal 10kiloni küündis. Vahest tekkis öösel ka vajadus teda kussutada, kui ta ärkas, tissi ei tahtnud ja muudmoodi uinuda ei suutnud. Siis ühel päeval, pärast kemplusi Viikingiga Beni unede suhtes jõudsime kompromissile, et meie voodis magagu, aga kussutamine lõppegu.

Üks öö siis Ben jälle ärkas, tissi peale keeras pea ära, niheles, ega osanud magama jääda. Mina aga olin otsustanud, et enam ei kussuta. Laps protesteeris, mina silitasin ta selga, Viiking ahastas. Sest ta (ehk me mõlemad) oleme harjunud nii hea magajaga, et see 3minutikest öist jauramist oli mehele liig😂

Nii mõnigi oleks ehk öösel unise peaga alla andnud, lapse haaranud ning kussutama asunud, aga ma olin järjekindel. Paar korda vist ärkas sel ööl Ben veel ning ootas kussutamist. Ikka ei saanud. Teine öö oli leebem, aga ikka oli kussutamine meeles. Kolmandal ööl leidis aset allaandmine. Beni poolt.

Ja nii me kussutamissõltuvusest vabanesime🙃

Kilekotid

Eks ikka olen siin-seal maininud, et keskkond mulle korda läheb. Beni majjatulekuga panin peale keelu kilekotte koju tuua. Prügikasti ostan spets kotte ja poes käime korduvkasutatavatega. Mulle käivad kooohutavalt pinda ignorantsed inimesed, kellel on SUVA. Reostavad, tarbivad, viskavad toitu ära. Ja siis tahavad planeedilt puhast toitu vastu saada või?

Nii kui ma teada sain, et Eestis puuviljade-juurikate kojuvedamiseks võrgud müügil, pidin need saama. Suvel ma unustasin, aga nüüd novembris ma nende omanikuks sain. Viiking ka kiitis. Asusin ma siis nendega siin poodlemas käima ning paar päeva tagasi juhtuski lugu, mis mind seda postitust kirjutama ajendas.

Ladusin lindile oma võrgud, milles siis paprikad-sibulad-sidrunid vms sees olid. Müüa: “Kas need on sinu omad?” Mina: “Jah,” müüa: “Oi, ma teen sulle selle eest allahindlust! Tahaksin ka selliseid, aga pole kuskil näinud..” Sai räägitud, et ma need Eestis tõin ja et Norras näinud pole.

Meenub ka üks vanem juhtum. Läksin umbes kahekuuse Beniga Lillestrømi värske kraami varusid täitma. Võrke mul siis veel polnud, viljad olid lindil “paljalt”. Mees(türklane)müüja hakkab kilekotte sokutama. Peatan ta tegevuse, ütlen, et soovin keskkonnasõbralikum olla. Müüja viidates Beni poole: “Aga laps sünnib ka ju siia ilma (loote)kotis.”

😶

“See inimene peab küll idioot olema,” olid mu ämma sõnad, kui ma lugu temaga jagasin. Ma nõus.

Ja lõppu mis mind veel ükskord marru ajas:<<<<<<<
i, et müüsid Meny's singipakki, milles 3 viilu🤦‍♀️.

Taanikruiis

Noorusaegadel sai ikka talviti kuskilt kupong hangitud ning Stockholmi kruiisitud. Arvasin, et need ajad on läbi, aga võta näpust: kui Viiking autojama pärast NAFiga liitus, saatsid nood meile ajakirja, mille vahelt vupsas välja StenaLine’i kruiis-kink. Algus ma eirasin, aga ühel hetkel mõtlesin, et mille kuradi pärast ma minema EI peaks.

Viikingit säärased tripid ei köida, nii et kutsusin sõbranne ja peagi oli pärast mõningaid takistusi reis bronnitud ning möödunud pühapäev leidis astet kruiisi algus.

Kontingent on seal selline, noh, upitan end taas – pundunud nägudega joodik-pensionieelikud, kelle peale isegi Ben kisama pistis. See reis ongi selleks, et odavalt joomas käia ja alkoholi kaasa osta. Mind ahvatlesid rohkem odavad shokolaadihinnad 😜

Esimesel õhtul ei jõudnud me suurt midagi teha kui mu kohvrit lahti muukida. Viiking oli selle kogemata lukustanud, muidu ma ei kasutanud seda koodilukku kunagi. Mõte 999 numbrikombinatsiooni läbi proovida ei ahvatlenud, kuigi ma algust tegin. Nett laeval kehv, et youtube’i muukimisvideoid vaadata. Helistasin Viikingile, kus kõigepealt siunasin teda, siis kaeblesin. Kõik asjad olid ju kohvris. Mähkmed isegi. Abikaasa vaatas mõned videod üle ning üritas telefonitsi aidata. Kahjuks ei saanud ma muffigi aru. Lõin käega. Saime hoopis M’iga wifi levialas kokku, ning pärast 45minutit nõelaga sudimist ja matemaatikat tadaaa: kohver avanes! Kogu au kuulub sõbrannale, mina vaid ohkisin kõrvan ning hoidsin lastel silma peal.

Kajut oli nõnda tilluke, et kui ma käru normaaloludes sisse oleks võtnud, poleks me liikuda saanud. Eemaldasin ühe voodi madratsi, panin selle keskele, et juhuks kui kitsastes oludes Ben öösel voodist kukub, elab üle. Ette ruttavalt võib öelda, et ta kukkuski ja magas edasi nagu poleks midagi juhtunud😂 lihtsalt mina märkasin üks hetk, et laps kadunud – ruumi kuidagi palju.

Emadus on mu nii pehmoks teinud, et ma kartsin laevasõitu või pigem kajutisolekut. Siuhukest asja küll enne olnud pole 😀

Esmaspäev möödus päikeselises Frederikshavnis. Tegemist väikelinnaga, üks jalutus-shopingtänav ja kogu lugu. Ok, elamurajoonid ja natuke poode eemal ka. Nii kui lapsed magama jäid, parkisime nad kärudes kohviku akna alla. Koogid läksid libedalt.SAM_7615.JPG Hiljem jalutasime kaugemale mänguasjapoodi. Kuna need esindasid seal Molot ja sõbrants on fanatt. Hulluks shoppamiseks ei läinud, aga uued kindad Ben siiski sai.

Süüa ostsin ma ka muidugi kaasa. Alati ostan, sest üks asi on Norra hinnad, lisame veel üksluise toiduvaliku, nii et loomulikult ma raban 😁

Õhtul toimus õgimine buffees, peale mida tegin ma veel viimase rabakanatiiru – rabasin Viikingile jõuluõlle ja akevitt’i.

Hommikul mõtlesin kaua magada. Äratust ei pannud, virgusin selle peale, et M ükse taga koputas. Selgus, et kell 8 pidi plats puhas olema ja kell oli 7:46! Enne veel pole ma nii kiirelt end ja Beni riidesse ning asju kokku pakitud saanud. Täistopitud käru lükates, kohvrit, millel õllekast otsas krooniks tagant tõmmates, me Oslo S’i tatsasime. Kui ma lõpuks enne üheksat koju jõudsin, oli mul tunne, justkui oleks maratoni läbinud.

Aa suht hea oli niiviisi korra ära käia 🙂 Viikingi sõnul olla Ben jälle kasvanud.

Mu 8kuune Ben

Hiljaks jäime aga siin see on.

Hilinemisega toimus ka pildistamine, sest õigel päeval polnud Beni tuju kiita – eelneval ööl oli nimelt väike palavik, mille põhjustajad, kaks ülemist lõikumahakkavat kikukest, ma hommikul tuvastasin.

Kook läks ka oma kolmanda kihiga nihu, niiet mul oligi kahtekümmet nelja lisatundi vaja.

Macha-kook piparkoogipõhjal

Laps muudkui kasvab ja areneb, lust vaadata kohe. Eelmisel nädalal käisime arstil kaalumas ja mõõtmas. Tulemused olid 9995g ja 70,5cm. Veel pandi ta matile, seltsiks mänguasjad ning terviseõde, nagu teda siin kutsutakse, jälgis beebi askeldamist. Kõik kiideti heaks.

Tüüpiline päevaplaan on meil hetkel selline, et ärkame, siis kui Ben tahab. Kellaaeg varieerub 7:30-9:30. Vastavalt sellele otsustan ma, mis trenni lähen. Enne veel teen endale pudru või võileivad + Benile pudru, sööme, sätime-pakime asjad ja väljume kodust. Mulle on seda hommikust minekut vaja, muidu on kuidagi laisklemise tunne.

SATSis on Ben lastehoius või kui ta just kodus magama pole jäänud, uinutan ta enne trenni ja asetan käruga lapsehoidjate vaatevälja. Üle tunni ma tavaliselt temast eemal ei ole.

Edasi tuleb poetiir ja juba me koju, sööma lähemegi. Vahest käin Lillestrømi vahet jala (siis saab kenasti 10km kokku), vahest sõidame rongiga. Õnneks on Ben kärusistumisse paremini suhtuma hakanud, siiski mingist palavast armastusest juttu pole.

Üldiselt saan ma seniajani kelkida, et lihtne on temaga 🙂 Ben on sotsiaalne, ei tee põhjuseta kisa ja on ütlemata heatujuline ja naeratav. Me lausa imetleme Viikingiga. Tihtipeale oleme kõik koos põrandal ja jälgime seda väikest inimest. Nii armas on ta, et ainult nunnutaks. Ja vastu nunnutab Ben ka. Lisatoiduga ollakse ka sinapeal, kuna meie peres ei öelda lauseid stiilis “iuuuuu, küüslauk/sibul/misiganes” siis ei ole Ben seniajani miskit välja sülitanud.

Ben on meil vabapidamisel, ei mingeid puure, roomab igal pool, kus aga soovib. Nüüd juba paar nädalat kõht üleval. Eestis viimasel päeval hakkas. Lemmikmänguasi on Miele (tolmuimeja), mida Benile käima meeldib vajutada, kui juhe seinas juhtub olema. Ükski mänguasi pole nii huvitav. Kui nõudepesumasina ukse avan, jätab ta kõik muu ja on kohe tolle resti kallal. Ühe kausi sai juba kätte ja virutas vastu põrandat kildudeks. Istuma on ta ka end paar korda sättinud, aga siis nõnda, et toetub ühele käele. Vahest tõuseb toe najal püsti ka. Kui Ben midagi tahab, peab ta selle saama. Ujumistunnis pandi nad ujuvale platvormile ning anti kolmepeale üks pall. Ben ronib üle kõigi ja lihtsalt peab selle oma valdusesse saama. Teised titad vaatasid niisama pealt 😃Iseäranis nunnud on hetked (tunnid?) enne ööunne minekut. Voodisse lähme me samal ajal. Ben ronib siis üle meie, “musutab” (st hammustab mu lõuga) möödaminnes, proovib ajakirja või raamatut mu käest endale saada ja ukerdab niisama mu näos.

Esikus on pilt, kus peal Viiking oma õe ja emaga. Iga kord kui Ben seda näeb, naeratab.

Juttu räägib ka. “Aitäh-aitäh-aitäh,” (võibolla ka “ei taha-ei taha-ei taha”😁) kuuleme me. Lisaks “mämm-mämm” ja “taa-taa-taa”.

Vahest Ben uriseb. Istub oma toolis, hoiab käsi rusikas, ise näost punane, hambad ristis ja tigetseb. Nähtava põhjuseta. Meile on naljakas 😀

Mõnikord pole ei minul, Viikingil, (Eestis juhtus, et ka Emul), luba toast lahkuda. Kui see juhtub, hakkab Ben hädaldama ja roomab kerge nutulaadse tooni saatel kohale ning küsib sülle. Ütlemata armas.

Muusika ja laulmine meeldivad talle väga. Viikingil on temaga iga õhtu laulutund. Mina laulan talle päevapeale jooksvalt ka.

Päevaunesid on 2-3.

Viimane potitreeningut puudutav kommentaar pani mind end kokku võtma. Üritan Beni võimalikult palju kodus mähkmeta hoida, mis tähendab, et ööunest ärgates, pissitan ma teda iga 15minuti tagant, hiljem vähem. Lõunaunne võib teda mähkmeta panna – läbi une ta ei lase 😀

Avalikes kohtades on Ben alati see, kelle juurde vanurid pluti-plutitama tulevad. Võlub see laps. Võlutud olen mina ka, sest siiani ei jõua ma ära heietada, kui lahe-nunnu-armas laps meil on, kui väga temaga ikka vedas ja kui lahe elu meil on. Hullult naudin!

Kuna see postitus on nädal poolikuna draftis seisnud, siis tänaseks päevaks on juba nii mõnigi uus oskus lisandunud, aga ma jätan need järgmise kuu kokkuvõtteks, nagu ÕIGE on 😉

Arst

Avalikkuse ette on ilmunud mingi debiilik:

Ma ei hakkagi midagi muud ütlema, kui et mõelgem, mida me valesti teeme? (Või need, kelle lapsed nii palju tõbised on.)

Hakkab siin lapsevanematele sisendama, et üle poole aja haige laps on normaalsus. Andke abi!

Nagu mõni arvab, et öösel tunde karjuv beebi on normaalne. EI OLE!! Midagi on sel juhul valesti tehtud.

Rohkem oma peaga mõtlemist soovitaks ma.