Tele2ga. Suvel Eestis olles paigaldasin nagu ikka telefoni Eesti Tele2 sim-kaardi. Mul on selline pakett, et maksan kuus 2€, nett on piiramatu, aga helistamine maksab lisaks. Olles seda kuskil nädal kasutanud, sain sõnumi, et arve on 45€! Pidin rabanduse saama, helistasin infoliinile, kust vastati, et nemad midagi ei näe-tea. Kasutasin kaarti edasi, kuniks see arve 60€’ni küündis ja kaart blokeeriti. Juba siis otsustasin, et ei maksa seda. Hiljem selgus, et nemad olid omaalgatuslikult mu lepingut muutnud ja sellest mulle meilitsi ka teada andnud. Algas kemplus. Väitsin, et mina pole meili saanud, veel vähem kuhugi allkirja andnud, nõustumaks lepingu muudatustega. Esialgu lubati mulle 4€ hinnaalandust teha, et maksan 68€ asemel 64€. Johhaidiii! Keeldusin sellest ahvatlevast pakkumisest ja lubasin Tarbijakaitsega ühendust võtta. Seepeale ei saanud ma ühtki vastust, lihtsalt 2eurise järgmise kuu arve.
Autoga. Mõnda aega tagasi selgus, et uus mootor ja selle vahetus läheb maksma 76 000kr. Oli plaan eelmise omanikuga seda kulu jagada. Tegelikkuses leidsime meistrimehe, kes selle 30 000ga ära teeb. Jändamine advokaatidega päädis sellega, et algul libas vana omanik pool kulust kanda, hiljem kolmandiku (arvates, et see 76tonni maksma läheb). Lõpuks oligi nii, et vana omanik maksis 22 000kr ja meie ülejäänu.
Mootori vahetus alles käib. Kolm nädalat juba käib.
Kemplus ujumispükstega. Ben sai ujuma registreeritud. 10x pooletunnist kümblust maksab 165€ me maal. Esimese tunni magasime maha (olime Abus), teisel läksin kohale. Selgus, et beebidel peavad nende spets ujumispükstega olema. Et ei ole nii, et lähed omadega. Ilmselgelt on eesmärgiks rahakoorimine, sest need läbikumavad püksid ei ole kuskilt otsast paremad kui meie omad. Sõbranna sõnutsi pole seal mingit võimalust, et sind “valede” pükstega üldse vette lastakse. Peas mõtlesin juba kogu kempluse välja, et küsin treenerilt, kas ta ei tea, kui tähtis keskkonnasõbralikkus on. Et ma ei hakka uusi ostma, kui meil ühed korralikud juba on. Nojah, nüüd oleme me kolm korda suplemas käinud ja ostma meid sunnitud pole..
Kemplus arstiarvega. Mille andsin pooleldi alla, sest tunnistan süüd. Sel päeval, kui me Geilosse põrutasime, oli mul tegelikult aeg perearstile, et SATSi tõend saada. Kahjuks unustasin ma aja tühistada ja kohale mitteilmumise eest on neil karistus – trahv 30€. Algul ma mõtlesin, et hakkan kemplema, ei maksa, sest iga kord kui ma kohale lähen, ootan 20min ajast üle. Saatsin meili. Arve ootas. Ükspäev tuli juba uus trahv munemis eest: 40€. Veits munesin veel, siis maksin selle kolmekümpise ära. Edaspidi mind inkassoarvetega enam tüüdatud pole.
Omalaadi kemplus käib mr.Beaniga, kes ajab mu hulluks oma sooviga Benile pidevalt midagi magusat sööta. Teisipäeval kohvikus hakkas ta juba noaotsapealt pojale saiakeselt võetud munakreemi andma. MINULT KÜSIMATA! Järgmine päev ämma sünnipäevalauas üritas mind ära rääkida, et me jäätist annaks. “Sa parem ära anna, ma olen emalõvi,” ütlesin. “Vanavanemad võivad,” vastas Bean. Sorry, aga tegelt sa pole isegi vanavanem, vaid Viikingi ema järjekordne elukaaslane. Täiesti marru ajab! Ja minu jutt on nagu seinale. Viiking arvas, et ma võiks ju mõnikord trenni ajaks Beni ta emale (ja Beanile) hoida anda. Hahhaaa NEVER pärast seda!
Kemplus juveeliäris. Ben sai ristseteks mitmeid graveerimist vajavaid kinke. Üks oli selline pildiraam, mille raamile sai sünnikaal ja -mõõt jt andmed kirja. Siis oli veel üks nuga, millele läks ainult nimi. Viisime need siis ehtepoodi, seletasime ära, mis ja kuidas ning nädala pärast sain sõnumi, et tule järgi. Kohapeal selgus, et teenus läks maksma üle 80€! Lahti läks selline kemplus, et hoidke alt. Sajatasin müüale, kui ebanormaalne see on ja lubasin järgmine kord kõik asjad Eestis graveerida lasta. Muidugi oma viga, et hinda enne ei küsinud, aga ma tõesti ei osanud arvata, et 2,5cm pikkuse nime graveerimine 40€ maksta võib.
Kui kellelgi on küsimusi, miks ma nii paljudesse kemplustesse satun, siis vastuseks on Variku-geen. Selle vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi, ammugi siis abielu.