Eesti beebigrupp vs Norra beebigrupp

Kuidagi langes meie Eestisolekuga nii hästi kokku meie Märtsi tibude kohtumine. Tähendab minul olid piletid juba olemas, kui grupp kuupäeva paika sai. Eelmisel neljapäeval kohtusime aga Norra emmede-beebidega. Sündis idee postitus kirjutada.

Siinse grupiga saame me valdavalt kokku kellegi kodus. Igaüks võtab kaasa midagi söödavat, mis peab olema nii gluteeni- kui laktoosivaba, sellest olen varem kirjutanud, (mina muidugi küpsetan). Saadakse kokku ja ollakse diplomaatilised.

Lapsed panime mängumatile mängima. Nüüd on nad juba täitsa asjalikud, ronivad üle üksteise ja kemplevad niisama mänguasjade pärast. Vahepeal imbusid beebid laua äärde, emad võtsid nad rüppe ja lasid neil kõike, mis laual süüa. Oliivid, soolahelvestega (gluteenivaba) foccacia, praetud baklazhaan – kõik läks. Ainult minu Ben jätkas mängimist. Eks ma nende meelest veidi äärmuslik ole, ei annagi lisatud soola/suhkruga toitu. Ääretu tolerantsus aga ei luba oma arvamust kõva häälega pasundada.

Eesti grupiga kohtudes märkasin peagi, et beebid on palju vähem sotsiaalsemad. Mitu neist istus ema küljes, ega saanud üksi ehk teiste beebidega oldud. Ei oska öelda, mida Maarjamaal teisiti tehakse.. vist käiakse vähem väljas? St me Norras käime trennis, ujumas, kohvikutes. Minu Ben igatahes ronis seal mitmele emale omaalgatuslikult sülle. Seepeale küsiti mult, kust ma nii sotsiaalse lapse sain😃

Üks erinevus on ka emade vormis. Jah, võivad need norrakad trennis käia ja beebit lastehoius sotsialiseerida – Eesti emmed on ikka paremas vormis.

Läheb sujuvalt söögiteemale üle. Ka Eesti kokkusaamisele võttis igaüks toidumoona kaasa. Kui aga lastele midagi näppu anti, oli selleks eranditult vaid porgand või kurk. Kiitus! Isegi mingeid tuubikaid mu silm ei tabanud. Tundsin lausa veidi halvasti, et seal Benile Organixi porgandi-maisikrõpsu pakkusin. Asjata, võin õelda, sest tol oli käsil elu esimene ja seniks viimane tissistreik (ja üleüldine söömisstreik), mis vältas 9h(!!!). Läbi häda ta siiski teiste beebide kombel kaks mikrogrammi porgandit sõi.

Lisaks veel palgati kokkutulekut jäädvustama fotograaf. No selline asi oleks Norras vist ennekuulmatu.

Lahedad on need beebigrupid ikka. Ja aina lahedamaks kokkusaamised lähevad 🙂

Advertisements

Baklava paneb piima vohama

Mul oleks vist Twitterit vaja, sest mul ei olegi hetkel rohkem öelda, et ma armastan väga baklavad ja kuna seda Abus nii laialdase valikuga oli, sõin ma seda reisu ajal muidugi iga päev. 

Panin tähele, et piimatootlikkus, mis on mul muidu ka jumala hea, suurenes seal päikese all veelgi. 

Üks neist, baklavaa või loomulik d-vitamiin, igatahes piima vohama pani. Lausa nii, et üks wc hoidja (selliseid ameteid pannakse Emiraatides kolmanda maailma immigrandid tegema) ei jõudnud ära imestada, kuidas mul piima pritsib 😀 küsis, et kas ma söön ise hästi palju.

Pasanteeria basseinis

Eile oleks pidanud aset leidma järjekorras viies ujumistund. Olime vastupidiselt varasematele kordadele hilinemata kohale jõudnud. Kui meie ja Viikingi teed erinevatesse garderoobidesse lahku läksid, teatas mulle üks ema, et ujumistund jääb ära, sest keegi oli oma jumpstükid basseinivette valla lasknud.

Värskendan teie mälu. Kempluste postituses kirjutasin: 

Selgus, et beebidel peavad nende spets ujumispükstega olema. Et ei ole nii, et lähed omadega. Ilmselgelt on eesmärgiks rahakoorimine, sest need läbikumavad püksid ei ole kuskilt otsast paremad kui meie omad. Sõbranna sõnutsi pole seal mingit võimalust, et sind “valede” pükstega üldse vette lastakse. Peas mõtlesin juba kogu kempluse välja, et küsin treenerilt, kas ta ei tea, kui tähtis keskkonnasõbralikkus on. Et ma ei hakka uusi ostma, kui meil ühed korralikud juba on. Nojah, nüüd oleme me kolm korda suplemas käinud ja ostma meid sunnitud pole..

Ja kujutate ette, tuli välja, et need marli-õhukesed püksid polegi efektiivsed 😮 Lihtsalt viis kuidas iga grupi pealt veel tonnike juurde teenida. 

Ju ma tundun piisavalt kõva pähkel, sest mul paluti vaid kord need püksid soetada. Selle palve lasin ma ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Meile eelnenud ujumistund oli mingine 3-4aastastele, kes kohaliku kombe kohaselt mähkmeid kannavad. Muidugi ütlesin ma ooteruumis kõva häälega, mida ma sellises vanuses püksis*ttumisest arvan.  (Eeldan, et kõhugripiga seal tegemist polnud. Haigena ei tulda ujuma ju.) 

Strong Mama

Reedel jõudsin viimaks nimatatusse trenni. Hästi meeldiv, et lisaks lapsehoiuteenusele on meie spordiklubis reedeti trenn emadele ja beebidele. Et ei ole nii, et käin oma trennides ja siis pean veel kuhugi registreerima (ja maksma), et lapsega käia. 

Plaanisin ma juba ammu sinna minna, möödunud nädalal sai see teoks ka. 

Enne tundi selgus, et üks mu beebigrupist on ka kohal. Alustuseks sõitsime kärudega saali, parkisime vankrid-kärud seinaäärde, kesk ruumi sai pandud hulgaliselt matte, millele igaüks omakorda veel beebitekikese pani ja kõigele kroonils siis asetati kõik beebid sinna selili. Emad treenisid ringis võsukeste ümber. 

Vaevalt sai muusika mängima hakata, kui minu Ben esimesena end juba ümber pööranud oli, ning liikus naabri poole. Enamused olid seal natuke nooremad, mistõttu nad kauem vagusi-selili püsisid. Emandad seisid piisavalt kaugel, et mitte silmapilkselt kõigele jälile saada. Ben oli jõudnud teise beebi juurde, mõtles ilmselt: “Mis asi see sul näos on? Ei ole mul sellist – pole ka sul vaja,” ja kiskus tollelt luti suust. 

Läksin ja suskasin selle tagasi. 

Kõik ülejäänud ca 17 beebit olid endiselt vagusi. 

Edasi hakkas Ben teiste kõrvallebajate poole roomama ja neilt kõike, mis sai endale kahmama. Ega seal muud teha polnudki, kui aegajalt teda eemale suunamas käia. Minu õnneks muutusid peagi ka teised beebid rahutumaks, mis tähendas, et enamus emasid sagisid edasi-tagasi. 

Kui kaks harjutusteringi tehtud sai, tulid lisaharjutused kõhule. Nendeks haarasime beebid raskuseks ja hoidsime enda kohal. Minul muiduhi kõige suurem raskus😄

Tund kestis 45min ja oli tõhusam, kui ma arvata julgesin. Mõtlesin, et saab selline tilu-lilu olema, aga ei. 

OOTD: selga sai Ben oma issi – Viikingi – 30aasta vanused dressid:

Viimase aja kemplused

Tele2ga. Suvel Eestis olles paigaldasin nagu ikka telefoni Eesti Tele2 sim-kaardi. Mul on selline pakett, et maksan kuus 2€, nett on piiramatu, aga helistamine maksab lisaks. Olles seda kuskil nädal kasutanud, sain sõnumi, et arve on 45€! Pidin rabanduse saama, helistasin infoliinile, kust vastati, et nemad midagi ei näe-tea. Kasutasin kaarti edasi, kuniks see arve 60€’ni küündis ja kaart blokeeriti. Juba siis otsustasin, et ei maksa seda. Hiljem selgus, et nemad olid omaalgatuslikult mu lepingut muutnud ja sellest mulle meilitsi ka teada andnud. Algas kemplus. Väitsin, et mina pole meili saanud, veel vähem kuhugi allkirja andnud, nõustumaks lepingu muudatustega. Esialgu lubati mulle 4€ hinnaalandust teha, et maksan 68€ asemel 64€. Johhaidiii! Keeldusin sellest ahvatlevast pakkumisest ja lubasin Tarbijakaitsega ühendust võtta. Seepeale ei saanud ma ühtki vastust, lihtsalt 2eurise järgmise kuu arve. 

Autoga. Mõnda aega tagasi selgus, et uus mootor ja selle vahetus läheb maksma 76 000kr. Oli plaan eelmise omanikuga seda kulu jagada. Tegelikkuses leidsime meistrimehe, kes selle 30 000ga ära teeb. Jändamine advokaatidega päädis sellega, et algul libas vana omanik pool kulust kanda, hiljem kolmandiku (arvates, et see 76tonni maksma läheb). Lõpuks oligi nii, et vana omanik maksis 22 000kr ja meie ülejäänu. 

Mootori vahetus alles käib. Kolm nädalat juba käib.

Kemplus ujumispükstega. Ben sai ujuma registreeritud. 10x pooletunnist kümblust maksab 165€ me maal. Esimese tunni magasime maha (olime Abus), teisel läksin kohale. Selgus, et beebidel peavad nende spets ujumispükstega olema. Et ei ole nii, et lähed omadega. Ilmselgelt on eesmärgiks rahakoorimine, sest need läbikumavad püksid ei ole kuskilt otsast paremad kui meie omad.  Sõbranna sõnutsi pole seal mingit võimalust, et sind “valede” pükstega üldse vette lastakse. Peas mõtlesin juba kogu kempluse välja, et küsin treenerilt, kas ta ei tea, kui tähtis keskkonnasõbralikkus on. Et ma ei hakka uusi ostma, kui meil ühed korralikud juba on. Nojah, nüüd oleme me kolm korda suplemas käinud ja ostma meid sunnitud pole..

Kemplus arstiarvega. Mille andsin pooleldi alla, sest tunnistan süüd. Sel päeval, kui me Geilosse põrutasime, oli mul tegelikult aeg perearstile, et SATSi tõend saada. Kahjuks unustasin ma aja tühistada ja kohale mitteilmumise eest on neil karistus – trahv 30€. Algul ma mõtlesin, et hakkan kemplema, ei maksa, sest iga kord kui ma kohale lähen, ootan 20min ajast üle. Saatsin meili. Arve ootas. Ükspäev tuli juba uus trahv munemis eest: 40€. Veits munesin veel, siis maksin selle kolmekümpise ära. Edaspidi mind inkassoarvetega enam tüüdatud pole.

Omalaadi kemplus käib mr.Beaniga, kes ajab mu hulluks oma sooviga Benile pidevalt midagi magusat sööta. Teisipäeval kohvikus hakkas ta juba noaotsapealt pojale saiakeselt võetud munakreemi andma. MINULT KÜSIMATA! Järgmine päev ämma sünnipäevalauas üritas mind ära rääkida, et me jäätist annaks. “Sa parem ära anna, ma olen emalõvi,” ütlesin. “Vanavanemad võivad,” vastas Bean. Sorry, aga tegelt sa pole isegi vanavanem, vaid Viikingi ema järjekordne elukaaslane. Täiesti marru ajab! Ja minu jutt on nagu seinale. Viiking arvas, et ma võiks ju mõnikord trenni ajaks Beni ta emale (ja Beanile) hoida anda. Hahhaaa NEVER pärast seda!

Kemplus juveeliäris. Ben sai ristseteks mitmeid graveerimist vajavaid kinke. Üks oli selline pildiraam, mille raamile sai sünnikaal ja -mõõt jt andmed kirja. Siis oli veel üks nuga, millele läks ainult nimi. Viisime need siis ehtepoodi, seletasime ära, mis ja kuidas ning nädala pärast sain sõnumi, et tule järgi. Kohapeal selgus, et teenus läks maksma üle 80€! Lahti läks selline kemplus, et hoidke alt. Sajatasin müüale, kui ebanormaalne see on ja lubasin järgmine kord kõik asjad Eestis graveerida lasta. Muidugi oma viga, et hinda enne ei küsinud, aga ma tõesti ei osanud arvata, et 2,5cm pikkuse nime graveerimine 40€ maksta võib. 

Kui kellelgi on küsimusi, miks ma nii paljudesse kemplustesse satun, siis vastuseks on Variku-geen. Selle vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi, ammugi siis abielu.