Liiga vara hõiskasin 

Täna läksin täiesti muretuna SATSi, talitasin täpselt nagu eile – pärast piimasõõme asetasin Beni lastehoiu põrandale tekikesele. Vaatasin juba siis, et vankreid aina voorib juurde ja seal juba oli mitu Benist nooremat + üks umbes aastane ja kaks ca 4-5aastast. Töötajaid oli nii eile kui täna kaks. 

Lahkusin siis treeningsaali ja tegin enne ABSolutionit lindil aega parajaks. 3minuti pärast tuli lapsehoidja (ei tea kuidas noid muudmoodi nimetada): “Ben nutab.” Tuppa astudes vaatas mulle vastu kerge kaos. Üks nuttis vankris, seda kussutas teine töötaja, minu Ben samaaegselt süles, mind kutsumaskäinu rüpes oli veel üks nuttev beebi, üks oli apaatne ja vaatas seda oma kärust pealt ja võibolla oli veel mõni nuttev tita. Ei tea, ei pannud tähele, haarasin oma beebi ja rahustasin maha. Ühesõnaga oli toimunud siis see, et üks hakkas ja teised kooris järgi. (Pole minu järeltulija puhul esimene kord.)

Paari minuti pärast oli Ben rahul ja rõõsa. Jõudsin kempsu minna ja avastada, et võti jäi maha. Naasesin lastehoidu, kus seekord minu Ben maas vaibal nuttis. Jälle rahustasin maha, läksin suisa ruumist välja, sest kui teised kooris nutavad, ei ole asjal tolku. Asetasin poja lamamistooli ja lahkusin seekord juba rühmatrenni. Vahepeal tuli veel kolm beebit juurde. Seal jõudsin ma 5minutit treeneri loengut “Kui tähtsad on kõhulihased” kuulda, kui mind jubajälle kutsuma tuldi. 

LÄKSIN ja RAHUSTASIN. Küsisin veel, et kas ma peaks oma trennist loobuma, sest kaua ma edasi-tagasi saalin. Öeldi, et minu valik. Andsin lapse hoidjale sülle: “Ok, proovime veel. Kui nüüd veel nutma hakkab, on viimane kord… täna,” ütlesin.

Pole vist vaja öelda, et ma jõudsin poolteist harjutuseseeriat ära teha kui ma ukseklaasi taga tuttavat nägu nägin. Panin mati ja raskuse tagasi ja lahkusin. Selleks ajaks oli Ben juba mu eilse jooksutreeneri sülle kussutada antud, sest lastehoius valitses tõsine tööjõupuudus. 

Ma pean järgmine kord ikka valima sellise aja, kus teisi titasid vähem. Ben pole harjunud massinutmisega, veel vähem sellega, et tal end hingetuks nuuksuda lastakse. Ta oli tõesti pisarates ja neid kordi saan ma ühe käe sõrmedel üles lugeda, kus ta niimoodi silmad märjad kõõksub. 

Vaene laps. 

Kudrutasin temaga tükk aega garderoobis, peale mida ta vankris uinus ja ma rahus saunatada sain. 

Homme jälle 😀 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s