Lahkhelid lapsekasvatamises

Poolnaljaga võib neid nii kutsuda, sest tegelikult oleme me Viikingiga üsna üksmeelsed, kuidas sest Benist inimene kasvatada. 

Pühendan teid meie õhtustesse rutiinidesse (vihkan seda sõna ja selle tähendust). Ühesõnaga on Ben meil siiani vabakava järgi elanud, nagu mulle ikka öelda meeldib: ei salli ma ise rutiini, miks peaksin seda lapsele peale suruma, pealegi kuluks mu päev siis ainult kella vaatamisele ja näpuga järge ajamisele. Ära jääksid kõik spontaansed minekud ja tripid ning depressioonile olekski tee valla.

Äkitselt hakkas Viikingile see Beni vahest poole kümneni ülevalpassimine vastukarva olema. Neljapäeval, kui me pojaga ujumisest koju jõudsime, kell oli kaheksa läbi, hakkas peale: “Tuleks ikka kindel kellaaeg kehtestada.”

Tõden, et nüüd, kus Ben suurem on ja kõigest osa saada soovib, on teda kröömike raskem magama saada. Ei saa ta tissipiimagi söödud, kui midagi huvitavat ümberringi toimub. 

Norras on kõigil mingi kihk lapsi kell 19 magama saata. Leppisin Viikingiga, et hakkame siis Beni kell 20 magama panema, muu päevakava võib jätkuda nii kuis beebi soovib. Üleeile saime ta vist pool üheksa pärast pooletunnist kussutamist (jah, ta uinub vaid kussutades või tissiosas) magama. Kell 4:40 oli uni läinud ja pidin tund aega ta selga silitama, et ta uuesti magama jääks. Lõpuks magas poole üheksani.

 Aga eile oli parim: Ben oli 15:30st üleval olnud ja jäi enne kaheksat tissiotsas magama. Ma juba juubeldasin: “Näed, mus, täna saimegi ta õigel ajal magama!” Nii kui ma poju võrevoodisse asetasin, selgus, et tegemist oli vaid 5minutilise power nap‘iga. Seepeale võttis Viiking Beni ja läks talle kalamaksaõli manustama ja unekaid selga panema ja siis otsustasime juba, et anname talle avokaado-banaanipüreed ka, et äkki magab paremini. Ben muidu selline beebi, et tuju on hea ka siis, kui üleval oldud tunde viis. Pärast isukalt söödud õhtusööki, mahtus piimasõõme vaid paar. Natuke üritasime mõlemad teda magama kussutada. Ma võtan asja väga kergelt, las olla siis üleval, jumala eest. Viiking seevastu oli peaaegu ahastuses, et mida ikkagi teha? Miks ta ei maga? Ei saa lasta teha tal kõike mis tahab. Täiesti üle käte lastud!

Niisiis seisime me võrevoodi serval ja vaatasime kuidas Ben vigurdab ja meile näkku itsitab. Selgus et viieminutiline jõuuinak ja banaani-avokaadopüree olid lapsele nii palju rammu andnud, et järsku haaras Ben voodiäärtest kinni ja TÕUSIS PÜSTI!

Viiking lõi käega ja läks keldrist tööriistu tooma, et voodipõhi madalamaks lasta, mina irwitasin, Ben sai elutuppa mängima pandud. Seal hakkas ta riiulinajal ka end üles vinnama. Naersin, et õhtul hilja hakkab tema uusi asju õppima. 

Magamistoast kostis Viikingi sajatamist voodi suunas. Minule tegi ainult nalja 😆 

Lõpuks kell pool kümme jäi Ben mu süles (ikka tissiotsas) päriselt magama, nii et ka haamriga kopsiminegi ei segnud. Natuke hiljem sai voodi ka valmis ja poeg sinna pandud. 

Loo moraal: “Näed, Ben jääb magama siis kui tahab, lase elada tal,” 😄 ütlesin naljaga Viikingile. Mõttetu ju 2h õhtust kulutada sellele, et täiesti ärksat last magama kussutada. Ja muud lahendust mul ka pole – Ben magab öösel ca 11h ja päeval 2-3korda ning mitte just eriti pikalt. 

Advertisements

Täitus 7kuud!

Ja ma saan teist kuud järjest kinnitada, et kõige suuremate muutustega kuu on olnud. Üllatus missugune, eksole😜 

Siit-sealt on ikka kuulda olnud, et reisidel lapsed kõie rohkem arenevad. Meie (loe: Beni) teine tripp kinnitas seda. Kui suvise Eestireisi viimasel päeval hakkas ta seljalt kõhule pöörama, siis Abureisi viimasel päeval hakkas Ben roomama! Tegelikult pole ma aru saanud, kumb on roomamine ja kumb käputamine, ei viisi guugeldada ka, igatahes Ben liigub ihaldatud asjadeni (nt tolmuimeja, vurr, vaip jne) kõht maas. Käpuli ajab kah Abust saadik, aga seal ei oska ta esiteks veel midagi muud peale enese edasi-tagasi õõtsutamise teha. Paar korda on ta end ka poolistukile ajanud, toetades ühele käele.

Lisatoidust huvitub aina enam. Olen talle paar korda hommikul hirsihelbeputru teinud, peale püreestasin banaani ja mangot ja seda sai sama palju kui putru ennast. Siiski tundub, et kõrvits on parimast parim – miskit muud ei lähe nii suurtes kogustes. Suur kogus tähendab siinkohal kahte jääkuubiku suurust 😄 Kuigi banaani peale läks ta ka esimest korda pööraseks. 

Abus olin sunnitud Benile tuubikaid ostma, seal olid Ella’s Kitcheni sarjas hoopis teised maitsed. Sai nii köögivilja-läätsede, kui banaani-kookose magustoiduks või nii. Puhkus ju ikkagi. Kuigi maitseeelistusi on, pole Ben siiski ühtki toitu täiesti ära põlanud. Et ajab suu kriipsuks ja keeldub, sellist asja pole. 

Kui me reisilt tagasi jõudsime, saime mööda saata ühe rahuliku ehk tavalise öö. Järgmine oli täis nihelemist, Ben ärkas 10korda ja mina pidin teda ühtelugu paitama ja uinutama. Ei ole nagu igaöine värk. Järgmisel päeval avaldus ka põhjus: Beni suhu oli kaks alumist riisiterasuurust hammast ilmunud👏 Jumal tänatud, et palavikud, rohelised roojad ja nohud, millest kõik räägivad, ära jäid. Ma poleks üldse arugi saanud, kui ma Benile näppe suhu poleks pannud.

Korvi kasutusaeg hakkab kahjuks ümber saama

Igapäevaelu on meil nüüd siis selline, et Ben liigub igal pool. Esialgu ahvatlesod teda väga pistikupesad, sinna panime need spets titeblokid. Suurem hirm on mul selle ees, et ta midagi väikest leiab ja kurku tõmbab. Seetõttu käin ma teda nt köögis süüa tegemast pidevalt kontrollimas. 

Vahelduva eduga kasutame nüüd käru istumisosa. Isegi magatud on seal. Siiski, kui ma tean, et väljaskäimise aja sisse jääb uneaeg, paigaldan pigem vankrikorvi, sest kõhuli magamine on parim. 

Samal nädalal kui me Abus olime, toimus beebiujumise kursuse esimene tund. Jäime ilma. Eelmine nädal siis käisime, kuna Viiking oli haige, oli Ben ainus ainult-emmega-laps, kõigil teistel olid mõlemad vanemad, eile sama, sest Viiking tegi ületunde. Eks ta selline tilu-lilu tund ole, laulame ja laseme beebidel äärepealt vette potsatada, pead vee alla ei pannudki. Loodan, et järgmine kord. 

Garderoobi vahetasin pärast reisi 74 vastu välja. Hea, et sai veel mõned kasutamata suveriided reisil ära kanda. 

Üliarmas on see, et Ben on nii naerusuine. Piisab vaid kui ma teisest toast vaatan ja ta mu nägu näen. Ahhhhjuma😍 ja kõik naljad, mis ma teen on lausa maailma parimad naljad ta jaoks. Lisaks meeldib talle mind nunnutada, kuidagi teisiti ma seda nimetada ei oska. Igatahes hõõrub ta enda nägu minu oma vastu, hammustab lõuga, nina, kulmu, kõike seda saadab selline armas lalin. Musitab vist enda meelest. Vahest läheb nii hoogu, et haarab käega põsest ja teeb natuke haiget, aga ikka on nunnu. Ei ole teisi niimoodi tegemas näinud 😃

Ahistamine

Viimase nädalaga on välja tulnud hulganisti ahistamislugusid. Algul ma mõtlesin, et no on asi, tagantjärele kurdavad, muidu on vakka. Riburadapidi tuli järsku välja, et pooli kuulsusi (ok, ilmselge liialdus) on ahistatud. Nagu mõni aasta tagasi selgus, et pooli kuulsusi on koolikiusatud. 

Aga… kahjuks pean ma tõdema, et kuulun nüüdsest ka ise ahistatute ridadesse. Siit tuleb minu lugu:

Teisipäeval olime me kolmekesi – mina, mu õde ja väike Ben – tõelised turistid. Olime päev varem Dubaisse saabunud, ning pidime nüüd linnast maksimumi võtma, mis tähendas ohtrat metrooga liiklemist. Metrood sõidavad Dubais ilma juhtideta ning olemas on eraldi naistevagunid. Meestevaguneid pole, ongi ainult naiste ja sega. Meie ühte sellisesse sattusime. Näha oli ainult mehi ja neid oli seal murdu. Olime seal nagu kilud karbis, mehi tuli igas peatuses aina juurde. Naljatasime veel, et ühel soeng nagu õlised nuudlid:

Ainult et tolle puhul oli neid halle nuudleid veel ainult kuklasse jäänud.. 

Kogu selle melu ja Beni lõbustamise keskel tundsin ma, et midagi on mu kanni vastas/kannide vahel. Ei pööranud koheselt tähelepanu, mõtlesin, et äkki kellegi kott vms, me olime seal tõesti kokkulitsutud. Samas see tunne kuklas püsis ja lõpuks ma vaatasin ja mis ma näen – nuudlipea käsi😲 

Kuradi häbematu!!! Rõve tüüp, kasutab minu kanni oma ihade jaoks. Nii kui ma kõrvale tõmbusin ja ta kämmalt seal nägin, hüppas tüüp otsemaid uksest välja. Politseisse ka minna ei saa, oma süü kui ahvatled. Üks sai 7aastat, sest “ahvatles” ja grupivägistatud sai. Noo ega ma niikuinii poleks läinud, me pigem irvitasime selle vahejuhtumi üle. 

Tasuta lõunad on olemas

Ükspäev, kui me Abus olime, sattusime Beniga mu õe töökohta. Tegelikult oli minek planeeritud, sest uhke tädi tahtis kolleegidele oma õepoega tutvustada ja ma lasin sel ajal ühel väikesel filipiinlasel oma kulmud korrigeerida. Reeglid on seal paigas: mehed ja alla kolmeaastased ilusalongi lubatud polnud. 

PS! Mu sõsar ei tööta ilusalongis. Hotellis hoopis ja sellised uhkemapoolses, mitte mingis hostelilaadses.

Siis kui õel tööaeg algas, hakkas mind nälg kimbutama. Istusin lobbysse maha, Ben magas kärus, tellisin hapukapsa-feikpeekoni-võileiva ning mündikakao. Ettekandja oli mu õele teatanud, et allahindlust ei tee, kuigi viimane isegi ei küsinud.

Kogu see kombo viis keele alla. Pole midagi öelda, mainin ainult et hind oli krõbe, kokku 25€. Emiraatides on väga suur kontrast, võid keskpärasest kohast eelroa, pearoa ja joogi 9€ eest saada ja siis lähed fänsisse kohta ja saad 20€ eest ühe sandwichi. Jõudsin vaid omaette kiruda (kooner nagu ma olen), kui kohale ilmus egiptlasest manager või keegi muu tähtis, küsis, kas mulle allahindlust tehti. Ütlesin, et pole veel maksnud. Seepeale läks ta puhevile – selline asi on lubamatu, et minusuguselt (töötaja lähikondlasele) täishinda küsitakse, läks letiäärde, vist kurjutas sealsega natuke ja maksis arve! 

Jälle ulatati abikäsi. 

Tänulik. 

Tinder Emiraatides

Pole mul kunagi olnud õnne seda kurikuulsat äppi proovida, küll aga küpses peas mõte, et teeks seda Abus. Õelt olin igasugu lugusid kuulnud, tahtsin ka nalja.
Vannun, et uut meest ei otsi ja Viikigiga seda pulli jagada pole probleem. 
Tegin siis üleeile kasutaja. Pildi panin õige, nime väikese muudatusega. Olime sõsaraga kõrvuti siruli ja muudkui lappasime ja irwitasime. Superlike’e tuli 99.
Jagan parimaid.
Kas siin peaks meest või autot valima?
Siin “müüakse end” six-pack’i abil:
Mõnel on juba naine (ja laps) olemas, aga tahaks veel:
Mõni võib ise nii mehe kui naise eest olla:
Enne veel kui ennast näitab, tutvustab tulevase ämma ära: 
Ja absoluutne lemmik:

Jälle üks spontaanne reis

Jätan praegu kõik muud aktuaalsed teemad kõrvale ja räägin, kuhu me omadega ehk siis Beniga jõudnud oleme. Sest me oleme temaga hetkel kahekesi hotellitoast, telekast tuleb suht ainult Harry Potterit ja mis veel teha neil õhtutundidel. Muidu inimesed jäävadki nuputama, et mida see Varikas küll teeb 😜

Spontaansed reisid on parimad reisid. Niimoodi poolmuidu otsustades ja piletid ostes, olen ma reeglina kõige lahedamad reisimälestused saanud. 

Seda, et Viiking oktoobris poistega üllatusreisile läheb, teadsime juba kaks kuud. Mina vaagisin ja vaagisin, et mida teha, kodus üksi jama, võiks Hispaaniasse, et ämma apartement ju seal. Midagi ahvatlevad see mulle pole – 2a seal elanud ja 10+ korda reisil käinud. Siis vaatasime sõbrannaga paketikaid. Aga no ikka, ei tundunud SEE. 

Ja nii juhtus, et ühel õhtul umbes kaks nädalat tagasi läksin lehele norwegian.no ja ostsin piletid esmalt Dublinisse. Siis sattusin hoogu ja ostsin novembriks Tallinnasse ka 😀 aga praegu räägime Iirimaa pealinnast. Miks sinna? Sest Etihad Airways lendab sealt Abu Dhabisse! Ja kes teab kaua mu õde Abus veel elab, tuli Beni näitama tulla.

Suht KÕIK arvasid, et ma hulluks läinud, ämm arvas vist et ma Kongosse lähen. Too omakorda hirmutas Viikingi ära, kes mulle viimased päevad sõnu peale luges. Las ma jagan fakti: Emiraadid on 2017aasta seisuga maailma turvalisem riik. Seljatades ka Islandi.  Pole kuulnud, et siin rekkad rahva sekka sõidaks vms.

Üleeile viisid ämm ja mr.Bean mu Oslo lennujaama, keskpäevaks olime Dublinis, kus kahe lennu vaheline 7tundi läksid imekähku. Käisime Farmis lõunal, jalutasime veidi vanalinnas, käisime poes peaaegu peekonit ostmas* ja naasime lennujaama. 

Lend kestis ca 7h. Teenindus oli ääretult meeldiv, esiteks anti mulle terve vaba rida, kogu cabin crew nunnutas mu Beni, pakkusid nii mähkmeid kui beebitoitu, hoidsid teda süles, kui ma wc’s käisin, tegid pilti ning kinnitasid Benile seina külge beebipesa. 

Sellise lapsega on 99% ajast lust reisida, ta on sünnist saati erinevaid nägusid näinud ja erinevaid kohti väisanud 🙂

Ajavahest tingituna jõudsime kohale kolmapäeva varahommikul. Sõsar tuli meile lennujaama vastu. Nii kui me uksest välja saime, lõi lämbe leitsak vastu. Ja kell oli alles 6 hommikul! Sõitsime hotelli, mille ma spontaanselt õel valida lasin ja mis vaid 10h varem broneeritud sai. Olime probleemi ees: check-in alates kell 15:00. Käisime välja ca 20€ ja saime varem. Ainult tund tuli oodata, sest hotelli ainus vaba tuba oli koristamata. Seniks saadeti meid hommikusöögile 😀 

Kõhud täis, meeled rõõmsad, väsimus siiski alles, läksime paariks tunniks magama. 

11ajal ärkasime. Väljas ilus ilm (ohhoo, mis üllatus, kõrb siiski), oli vaja ümbrust uudistama minna. Ben sai kreemitatud ja välja me astusime. Appi, mis kuumus, ma polnud iial sellist leitsakut tundnud ja see on siin veel jahe, ma ei kujuta ette mis suvel on. Jala siin igatahes keegi ei käi. Me kuskil 7minutit käisime, kuniks me poe leidsime ja vett ostma asusime. Algul olin Beni pärast mures, läks teine kohe näost punaseks. Sai talle lutipudeliga vett joodetud, sealjuures peab pudelit pigistama, sest ta ei tunnista seda – tark laps, teab, et õige asi on tiss, mitte mingi kummijunn. Niisama pudelist või tassist saab küll joodud. 

Avalikult siin ju imetada ei tohi. Nii ranges araabiariigis ei tuleks selline tissipaljastamine kõne allagi. 

Kui me poest välja saime, asusime õige pea käega vehkima, mille tulemusena takso saime ning sellega ostukeskusesse sõitsime. Taksod on siinmaal odavad ja nende teenuseid kasutame tihedasti. 

Keskuses sõime ja käisime toidupoes (mu lemmik igas välisriigis). Ohh kui palju baklavad siin on😱 võtsin prooviks kaamlipiima, õhtuks süüa ning Benile Austraalia päritolu orgaanilist beebitoitu (esimene kord, muidu teen ise) siirdusime tagasi hotelli. Seekord jala. Hullud. 2km käia. Rõhutan veel, et õues on ikka jube palav. Nii et päikese käes seista on piin, et kui inimesed bussi ootavad, siis koonduvad kõik kobarasse ühte varjuriblakasse. Tegemist on lämbe palavusega, õhk ei liigu, tunne on kleepuv. 

Poodi põikasime muidugi ka – vett vaja ja jahutust vaja. Siseruumid kõik ju külmad. 

Järgmisel päeval ehk täna sõitsime pärast hommikusööki Sheik Zayed Grand mosheesse. Läänekombel seal rõivastuda ei tohtinud, sain ürbi peale, õel polnud vaja, ta juba kohaneb ja omab isklikku ürpi. Paraku kumasid ta sääred sealt läbi ning talle anti püksid alla. Kotid pidid enne turvakontrollist läbi käima, käia tuli paljajalu. 

Läheb pikaks? Suht. Jätan ülejäänu teiseks korraks. Coming soon: “Tinder Abu Dhabis” ja “Tasuta lõunad on olemas”.

* 10pakki peekonit tellisid mult Abus elavad tuttavad. Sealiha siin teatavasti ei müüda. Õnneks taipasin ma enne guugeldada ja välja selgitada et sealiha sissetoomine on keelatud. Riskima ei hakanud, pärast võetakse veel käsi või midagi maha😬

Liiga vara hõiskasin 

Täna läksin täiesti muretuna SATSi, talitasin täpselt nagu eile – pärast piimasõõme asetasin Beni lastehoiu põrandale tekikesele. Vaatasin juba siis, et vankreid aina voorib juurde ja seal juba oli mitu Benist nooremat + üks umbes aastane ja kaks ca 4-5aastast. Töötajaid oli nii eile kui täna kaks. 

Lahkusin siis treeningsaali ja tegin enne ABSolutionit lindil aega parajaks. 3minuti pärast tuli lapsehoidja (ei tea kuidas noid muudmoodi nimetada): “Ben nutab.” Tuppa astudes vaatas mulle vastu kerge kaos. Üks nuttis vankris, seda kussutas teine töötaja, minu Ben samaaegselt süles, mind kutsumaskäinu rüpes oli veel üks nuttev beebi, üks oli apaatne ja vaatas seda oma kärust pealt ja võibolla oli veel mõni nuttev tita. Ei tea, ei pannud tähele, haarasin oma beebi ja rahustasin maha. Ühesõnaga oli toimunud siis see, et üks hakkas ja teised kooris järgi. (Pole minu järeltulija puhul esimene kord.)

Paari minuti pärast oli Ben rahul ja rõõsa. Jõudsin kempsu minna ja avastada, et võti jäi maha. Naasesin lastehoidu, kus seekord minu Ben maas vaibal nuttis. Jälle rahustasin maha, läksin suisa ruumist välja, sest kui teised kooris nutavad, ei ole asjal tolku. Asetasin poja lamamistooli ja lahkusin seekord juba rühmatrenni. Vahepeal tuli veel kolm beebit juurde. Seal jõudsin ma 5minutit treeneri loengut “Kui tähtsad on kõhulihased” kuulda, kui mind jubajälle kutsuma tuldi. 

LÄKSIN ja RAHUSTASIN. Küsisin veel, et kas ma peaks oma trennist loobuma, sest kaua ma edasi-tagasi saalin. Öeldi, et minu valik. Andsin lapse hoidjale sülle: “Ok, proovime veel. Kui nüüd veel nutma hakkab, on viimane kord… täna,” ütlesin.

Pole vist vaja öelda, et ma jõudsin poolteist harjutuseseeriat ära teha kui ma ukseklaasi taga tuttavat nägu nägin. Panin mati ja raskuse tagasi ja lahkusin. Selleks ajaks oli Ben juba mu eilse jooksutreeneri sülle kussutada antud, sest lastehoius valitses tõsine tööjõupuudus. 

Ma pean järgmine kord ikka valima sellise aja, kus teisi titasid vähem. Ben pole harjunud massinutmisega, veel vähem sellega, et tal end hingetuks nuuksuda lastakse. Ta oli tõesti pisarates ja neid kordi saan ma ühe käe sõrmedel üles lugeda, kus ta niimoodi silmad märjad kõõksub. 

Vaene laps. 

Kudrutasin temaga tükk aega garderoobis, peale mida ta vankris uinus ja ma rahus saunatada sain. 

Homme jälle 😀