Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. SAMSUNG CSC

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. SAMSUNG CSC

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!

Advertisements

2 thoughts on “Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s