Ben 5-kuune

Eelmisel kuul ma sellist kokkuvõttevormis postitust ei teinudki. Seekord tuleb siis topeltpõhjalik.

Viies kuu läks käima kui me veel Eestis olime. Väike Ben hakkas end päev (või paar) pärast neljandat minisünnipäeva niimoodi korralikult üle parema külje seljalt kõhule pöörama. Eks ta oli ennegi, aga nii libedalt paari sekundiga see varem ei käinud.

Lisatoitu pole veel andnud, välja arvatud üks poolik metsmaasikas. Mõtlesin, et millal veel ta seda vanaema aiamaiust saab. Metsmaasikapoolik sülitati välja ning manati ette samasugune nägu nagu igal õhtul kalamaksaõli saades.. Üldiselt ei sügele mul midagi rinnapiimale lisaks andma, kasvab teine ju nii ilusti.

Ükspäev proovisin naljapärast jälle lutti anda. Selle mõttest saab Ben nüüd veel vähem aru – sülitab välja. See-ees “pureb” oma Sophiesid😄

Iga päev saab Ben oma mängutekile asetatud, kus ta esmalt kõhuli keerab ja seejärel edasi ukerdama asub. Läbi puhkimise ja vahest ka kerge hädakisa ta edasi saab. Ahvatlen teda tavaliselt mängulehma või tuulevurriga. Viimane meeldib eriti, sest see on värviline, keerleb ja mis peamine – sel on täpid. Seinatäpid meeldivad ka siiani hullupööra. Nüüd üritab ta neid ka katsuda.

Lebada Benile ei meeldi. Nii lamamis-, Stokketoolis, turvahällis kui vankris on vaja end püsti vinnata. Viimases haarab ta äärtest kinni ning olen lasknud tal õige natuke istuda, kuigi tean, et hea see vast pole. Mida rohkem sületamist, hüpitamist, solgutamist, seda parem.

90% ajast on poja heas tujus ja naeratab, vaatamata sellele, et näiteks eile magas ta kogu päeva peale kokku umbes 1,5h(!) Aga nii kaua kui ta öösel korralikult magab (hommikul ärkasime kell 10), las olla. Jõuan selleni, et meil pole siiani kindlat päevakava. Ma ei teagi, on see hea või halb.

Benile meeldib väga kui temaga lauldakse. Viiking paneb iga päev Spotify’st norra lastelaulud käima ja hüpitab-tantsutab Beni. Minuga on Entel-Tentel ja seda kasvõi õues jalutades😁

Tähelepanu armastab see laps ka. Eile Viikingi tädi sünnipäevaks makroone meisterdades, istus Ben küll meie kõrval BB-toolis(kus ta endale ise jalgadega hoogu teha oskab) aga kriiskas/kiljus kohemaid kui tundis, et tähelepanu ei saa. Mitte nutukisa, vaid selline heiheiii-ma-olen-ka-siin kisa.

Lisaks naeratamisele Ben ka naerab nüüd häälega. Esmakordselt võlus selle naeru välja mr.Bean, kes teine veel, eksole. Nüüd naerab meie musutamise peale ka. Või kui aevastamist imiteerime.

Vahepeal olid meil sellised hommikud, et Ben tahtis kangesti kell 7 üles ärgata. Siis võttis Viiking tema “kantseldamise” enda õlule ning enne tööle lahkumist kell 8 tõi ta voodisse tagasi. Hea õnne korral magasime koos veel tunnikese, vahest aga ärkasin, sõin hommikust ja noh hiljemalt 10:30 on Ben niikuinii nii unine, et tahab uuesti tuttu.

Uinumisega on ta hellitatud – kas tiss või kussutamine. Päeva esimesse unne jääb ta nö beebiasendis süles kussutades. Kussutan nii, et teen peaaegu et kükke. Trenni alla igatahes kvalitsifeerub. On juhtunud, et ka öösel tekitab miski meelehärmi, millest häälepaelad koheselt märku annavad, siis tuleb jälle kussutada. Üks öö olime rabatud, kui Ben ca 3min kisas. Meie jaoks on see ennekuulmatu, ma ei kujuta ette mida need tunnevad, kelle beebid tunde kisavad. Nood kolm minutitki tundusid igavikuna. Probleemile me jälile ei jõudnud. Halb unenägu? Võibolla. Igaks petteks sai voodi külge ämmalt ristsetekingiks saadud unenägudepüüdja riputatud.
Homme on meil arstile minek. Muidugi olen elevil palju ta siis kahe kuuga kasvanud on. Tundub, et mehiselt, sest kintsud on aina voldilisemad ja süles tassida raske. Sellest aga ei pääse, sest Ben peab kõike nägema ja soovitatavalt püstisest asendist. Riideid olen ka mitu korda sorteerinud, suurus 62 läheb veel nibin-nabin selga. Kitsaks jäävad enne kui lühikeseks😂 Meenub, et eelmine nädal kohtasin ostukeskuses ühte beebigrupikat. Laps on Benist paar nädalat vanem, aga palju väiksem.

Ahjaa, mõned korrad on juhtunud, et beebipoeg jääb ööunne enne meid. Siis paneme ta võrevoodisse, kus ta isegi paar tundi püsib. Mõistagi kolib ta meie juurde esimese söögiaja saabudes (umbes kell 2) tagasi. Mul on endal probleeme tema eemalepanemisega. Ta on ju nii väike ja aeg läheb niigi nii kiiresti.

Üsna tihti on tal tung end läbi une kõhuli keerata. Paraku ei saa ta niimoodi rahu, sest käivitub roomamisinstinkt, mis beebi tagumik taeva poole jalgadega sõtkuma ajab.

Edit: Arstil käidud, Ben kaalub 8730g ja on 67cm pikk. Arst arvas jälle, et on valesti mõõtnud, sest sentimeetreid olla korralikult juurde visatud. 

Advertisements

Koogimasin

Nii ma seda kutsun.

Algas asi sedasi, et kui ma vahepeal kahekümneviieseks sain, ulatas Viiking mulle kingi asemel A4 paberi pildiga kingist, mis oli netist tellitud ja mis postiteenuste aegluse tõttu õigeks ajaks kohale ei jõudnud. Kingiks oli roosa Bosch MUM5. Muidugi olin rõõmus, aga hing oli ikkagi aastaid juba Kitchen Aidi ihaldanud. Ütlesingi abikaasale, et soovin vahetada. Probleemi sellest ei tekkinud, küll aga seisis Boschi karp mul pea kaks nädalat toanurgas, sest ma ei suutnud otsustada, millist Aidi ma ikkagi tahan.

Vahepeal hakkasin üldse Smegi järele ihalema, aga teadjamad andsid mõista, et Kitchen Aid on ikkagi ülim.

Eile võtsin ennast nii palju kokku, et viisin masina poodi tagasi ja olin juba riiulite vahel mõtlemas, millist värvi Aid koju tuua. Paraku katkes meie kannatus enne kui klienditeenindus saabus (ei saanud aru, mis vahe on Classicul ja Artisanil ja et miks maksab mõni masin 300euri ja teine 700. Guugeldades ei saanud ka aru).

Viiking oli väga aldis igasuguseid Best-in-test videoid vaatama. Ühe neist võitis seesama Bosch, mille me kauplusesse tagastasime. Smeg sobib rohkem iluasjaks ja Kitchen Aid on ütlemata nõrk (300W (!), teised üle 1000). Kõikides testides jäi aga silma, et kui ikka täitsa proffikat vaja, siis Kenwood, selle välistasin kõige ebaaktraktiivsema välimuse pärast.

Täna läksime jälle poodi. Mõttes vaarikaroosa Aid, kuniks mind tabas selgus, et kurja, ma ei saa ju osta üle kolme korra nõrgemat masinat ainult selle pärast, et too kööki kaunistab.

“Suva see KitchenAid, see oligi ju 5aastat tagasi moes,” ütlesin Viikingile.

Ja nüüd on mul kodus Kenwood Chef Elite XL, mille mootor on neli ja pool korda võimsam, kauss pea poole suurem ja garantii 5 aastat.

“Enam ma leiba poest ei osta!” teatasin Viikingile.

 

Autosaaga vol.4

On selgunud, et mootor on nii pekkis, et vaja on uut. Algul imbus meieni info, et tutikas maksaks 3000€ + vahetamine. 

Eestis on mul paar autohulludest sõpra ning välja sai selgitatud, et päris maja ees ise mootorit ei vaheta, vaja tõstukit ja et protseduur võtab max 16h. Viiking teadis öelda, et töökojas on tunnihind 150€ ringis. Ehk siis 16×150=2400€ Kokku viis ja pool tonni, mis ületab juba pool auto hinnast, mille eest see ostetud sai.

Kirjad said saadetud tarbjakaitsesse ning masina eelmisele omanikule. Üldiselt selgus, et kaks aastat on kaebamiseks aega ja kuna vigu veel leidsime, lootsime, et olukord on meile soodne. 

Nii kui eelmine omanik kirja kätte sai, võttis meiega ühendust tema advokaat, mis oli üllatav. Samas sai kohe pilt selgeks – tüüp teab, et on jamas, et süü lasub temal ja et ta omade jõududega hakkama ei saa. Kuna teenused on kallid, siis peab see jama seda suurem olema, et isegi advokaadi palkamine auto fiximisest odavam tuleb.

Jumala närvi ajab, et tuleb üks moslem NORRA ja kukub NORRAKAT petma!😡 Aga noo ma just lugesin ühe peast sooja rootslase “Ma armastasin terroristi”-nimelist üllitist, kus oli must-valgeks kirjas, et moslemitel ongi lubatud “uskmatute” tagant varastada, nii et mida me imestame?

Mida meie taotleme on see, et eelmine omanik kas võtab auto tagasi ja kannab raha meie arvele või laseb masina oma kulu ja kirjadega korda teha.

Nii kaua, kui see kemplus käib, oleme me äia-ämma abiga ühe kasutatud mootori leidnud (1800€) ja Kristiansandis vahetaks keegi tuttav selle 1000€ eest ära kah. Tipuks teatas ämm, et soovib meid 80€ga toetada. No tere-tore! Abiks ikka! 

Tänan kaasa elamast 💛

Kuradi jama

Ülepeakaela see masin ostetud saiÜks jama ka sellega üle elatud, pärast mida tundus, et kõik on korras. Kuni üleeilseni.

Pärast ristimist lahkusid Emu Geirangerisse ning iss ja ta +1 Lillestrømi. Viiking pakkus küüti. Tagasiteel (lennujaamast) hakkas auto jälle tujutsema ja lakkas töötamast TÄPSELT SAMAS KOHAS, kus eelmine kord. Oh rist ja viletsus! Mina, kes ma juba uinunud olin, sain poole kaheteist aeg kõne, et mees autoga teepervel, keegi abikätt ei ulata – kõik magavad. Ütlesin, et helistagu mr.Beanile. See saadi telefonitsi kätte ja sõitis ämma hipibussiga kohale, sest enda masin kah remondis. 

Midagi nad seal askeldasid aga lõppes asi ikka sellega, et maanteabi viis meie auto minema. 

Millalgi öösel astus Viiking tuppa, neoonvest seljas. Eile teatas autoremonditöökoda, et jama on mootoris (pole seotud eelmise korra jamaga) ja käigu me 7000€ välja. 

Ma lasen ainult ühe korduma kippuva küsimuse valla: MIKS KÕIK JUST MEIEGA JUHTUMA PEAB?!?!!

Ristimispäev

Väike eellugu ka. Nii kui ma Eestist tagasi jõudsin, tabas mind oksehaigus/rota viirus/toidumürgitus.. ei tea täpselt. Igatahes möödus teisipäev siruli suredes. Esmakordselt palusin ämma ja mr. Beani abikätt, et nad väikese Beni jalutama viiks, sest sellises olekus beebi meelt lahutada oli ilmvõimatu. Mr. Bean muidugi arvas, et ma olen jälle rase. Ära olid nad 3,5h ja kõik oli kena. Ma sain magada ja pärast elasin tunni üle, paludes Viikingil siiski varem töölt tulla.

Ülejäänud nädal läks nõrkusest toibumiseks ja oligi käes päev, mil külalised saabusid. Reede läks tervenisti toidushopingu nahka. Algul mingi hulgiladu, siis Rootsisõit, kuhu me ikkagi nii hilja (17:20) jõudsime, et alkohol jäi saamata. Mingid ummikud olid teel ja ära eksisime kah.

Laupäeval ehtisime peopaika, ostsime dekoratsioone ja peamine – küpsetasime kolm kooki.

Ristimis-pühapäev. No ma mainin veelkord, et ristimine on minu pere jaoks täiesti võõras asi. Muigama ajas, et mul selline viikinginimega poeg, viikingid teatavasti käisid kristlasi maha nottimas ja siis ma lasen poja ära ristida 😀 Aga no peo pärast! Sain veelkord kinnitust, et ma naudin ääretult seda peokorraldamise protsessi ning tulemust ja et pere saab kokku. Jube kahju ainult, et mu õde tulla ei saanud 😦 Ta sai just Abu Dhabis end sisse seatud ja uuel tööpostil alustatud. Ei anta puhkust kohe.

Ok, tagasi ristimispäeva juurde. Pühapäev tervitas meid vihmaga. Ärkasime vara, lõime end niimoodi lille, nagu ei kunagi varem. Mina ajasin selga ämmalt laenuks saadud norra rahvarõivad. Tundsin, et petan Eestit ja et on jube feik, kui mittenorrakas neid kannab, aga neelasin selle tunde alla. Ben sai selga oma vanavanaema käsitööna valmistatud kleidi, millega kõik klanni beebid ristitud on. Nimi tikiti ka peale:

10:15 pidanuks kirikus olema, aga selgus, et mu kingad on keldris, võti Emu käes ning too boyfriendiga hotellis. Imekombel jäime me ikkagi ainult 5minutit hiljaks. Kohapeal selgus, et ristitud saavad kaks beebit. “Hea, et me kahekesi abiellutud saime,” sosistasin Viikingile.

Ristivanemateks said Viikingi õde ja parim sõber. Viimasega olen rahul – ta korralik, abiellub järgmine aasta ja nii, aga õde – jah ta on ääretult heasüdamlik ja tore ja meeldiv ja abivalmis inimene, aga ma olen tal viimasel kolmel aastal rohkem mehi näinud, kui mul elu jooksul olnud. Paraku pidid ristivanemad olema keegid kohalolnutest ja ega tegelt nende nimesid kuskil kirjas pole.

Ristimistseremoonia kestis 1,5h. Lõõritati, palvetati, õnnistati. Nii kui Ben vee pähe sai, magma ta jäi. Magas lõpuni, haigutas juba enne:

Järelpidu oli selline lühike, pühapäevale omane. Mr.Bean ja ämm olid seal sellise toidulaua püsti pannud, et mu ootused olid mitmekordselt ületatud. #ääretulttänulik

Tagasi suvepuhkuselt

Nüüd on siis suvepuhkus/blogipuhkus/puhkus Eestis läbi. Kolm nädalat Maarjamaal möödusid linnutiivul. Esmakordselt jõudsin ma kokku saada kõigiga! Pärast Viikingi lahkumist eelmisel esmaspäeval, kolisin ma maale vanaema juurde, kus pesitsesin täpselt nädala. Kuna Eestis on selline kuldne võimalus, et maakoharõõme saab nautida vaat et kohe, kui linnapiir lõppeb, olingi Tallinnast vaid 25km kaugusel ja sõelusin vastavalt vajadusele pealinna vahet. 

Maavanaema juurde oli end lisaks meile ka mu nõo tütar (minu vanaema tütretütretütar) sisse seadnud. Seitsme aastane teine. Olin juba ette õhinas, et kuidas see elu kahe lapsega on😃 Nüüd saan kinnitada, et väga lahe. A. on juba piisavalt suur, et poolekohaga lapsehoidja olla. Valdas vajadusel Beni*, laulis talle ning meelelahutas muudmoodi. 

(*Sekka nüüd jutt, kuidas mu poja bloginimi sündis. Vanaemal oli algul raskusi säärase keerulise viikinginime meeldejätmisega. Ükspäev astus ta aeda ning beebit kohe mitte märgates küsis: “Ja kus see väike Ben on?”😂 Nii et kutsugem teda siin nüüdsest Beniks.)

Meil oli maal tõesti tore. Käisime jalutamas, tiigis suplemas, tegime trenni, sõime ohtralt tikreid, metsmaasikaid ja muid marju,  Tõsi, suples küll ainult A. – mina end kaanide koduvetesse ei heida😀 Lõppeks: veel kindlam, et mida rohkem lapsi, seda uhkem.

Oleme ühe sõbrannaga rääkinud, et lapsed arenevad reiside ajal. Väike Ben sai maal seljalt kõhule keeramise selgeks. Paar korda oli ta ennegi harjutust sooritanud, kuid viimasest reisipäevast alates käib see õige libedalt, paari sekundiga. 

Veel kasutasin ilusat ilm ja tervet päeva õuesolemist ära nõnda, et laps sai 3 päeva mähkmevabana hoitud ning selgines veelkord, et tal on piisavalt kõrge intelligents, et unepealt ta ennast täis ei lase. Eriti uhke olin ma olukorra üle, kus ta magas aias juba mõnda aega. Ilma mähkmeta, rätike all. Mingil hetkel hakkasin linna minema (pool tundi rongile jalutamist), Kitseküla rongipeatusest kõndisin Kristiine keskusesse, ostsin sõbrannale, kelle sünnipäevale teel olin, kingi ja lilled. Viimases poes ärkas Ben. Palusin tal natuke oodata ning vurasib tualetti ja hoidsin teda kraanikausi (sorry, kui kellelegi ei meeldi) kohal ja piss ei lasknudki end kaua oodata👏 Ikka märgin ära, et ärkvelolles pole 2tunnisest kinnipidamisest juttugi, siis sirtsutab vähemalt iga poole tunni tagant. Ja muidugi pissis ta nii minu kui vanaema peale korduvalt😆 A mis seal ikka – see nagu vesi. Ikkagi mulle meeldib, et potiga tuttavad ollakse. 

Juhtum bussis: Minu kõrval seisab teine ema, samuti käruga, pöördub minu poole, küsib Beni vanust. Mina: “Kohe neljakuune.” Tema: “😮 Meil on kuuekuune, aga noo… saledam.” 😄 Näitas enda oma. Jah, priske see beebipoeg meil on: 

Lisaks Beni neljandale minisünnipäevale väisasime veel kolme pidu. Esimene oli kuskil Tallinna ja Pärnu keskel metsade vahel, kuhu sõites oleks ma otsad anda tahtnud. Esiteks see Tallinna liiklus, vahepeal läks libedalt, aga lõpus lasi Google Maps meid julmalt üle. Ben karjus, me sõitsime kuskil kruusateel 5x edasi-tagasi, võõrustajad muffigi meie asukohast ei jaganud. Lõpuks jäime peole 3h hiljaks. Vähemalt kompenseeris poeg oma magamisega kõik kannatused, lastes vanematel rihmad lõdvaks lasta. 

 Teise puhuks sõitsime neljapäeva hilisõhtul Pärnusse. Kolm daami, kaks last (Ben ja üks 2aastane tirts). Järgmisel päeval lisandus neljas sõbranna. Ben pidas ennast jälle nii kenasti üleval, naeratab kõigile, lust on sellisega, alati käib ta sülest sülle ja kõik nunnutavad-kiidavad. Tahan, et ta harjuks varakult erinevate nägudega🙂. 

Pärnus käisime mu lemmikus Mahedikus, poodlesime, õhtul grillisime & sõime paksuks.     Ööbisime karavanis. Ben küll teab, et ööd on magamiseks, aga piisavalt pimendavate kardinate puudumise tõttu ärkas liialt vara (kell 7). 

Kolmanda sõbranna pidupäev leidis aset Sauel. See oli nagu suurem möll. Lookas laud ja vägijoogid. Algul oli Ben minuga, käis jälle erinevates süledes ning oli viks ja viisakas. Tõesti uhke, kui sulle tullakse ütlema, et su poeg on selline, keda kõik hoida tahavad. Küsiti, kas ta nutab ka kunagi. Vahepeal magas Ben vankris, ööuneks panin ülakorrusele, kus ma teda korduvalt kontrollimas käisin. 

Oh, mul oli üle pika aja nii lõbus! Sai eesti keeles jutte rääkida ja üldse oli nii palju tagantjärgi arutada, sest ma polnud kedagi pulmadest saadik näinud. Pool kolm sain ise ka magama. Rekordhilja viimase nelja kuu jooksul. Hommikul ei halastatud – äratus pool 8. 

Mainin ikka ära, et sellised seltskondlikud koosviibimised on mul alkovabad, välja arvatud viimane, kus natuke klaasipõhjast Rieslingut limpsisin.

Esmaspäeval saabusin koju. Lend läks veel libedamalt, kui eelmine, Benil oli ööuni ja kui ta enne lennukile saamist ka veidi vääksus, kuulsin seljatagant: “Ta on ikka armas, mis siis, et nutab,” 😍 On ikka toredaid inimesi.