..mitte minul ja mitte ka Viikingil, vastasel juhul poleks B.´d olemas. Ühel meie beebigrupi emal hoopis. Täna saime tema pool kokku. Tavaks on meil, et igaüks söögipoolist kaasa võtab. Mina muidugi küpsetan. Olin juba leppinud, et gluteenivabu skolebollesid tegema pean. Hõikasin juba välja ka. Sellele tuli vastus, et proual on laktoositalumatus ka!
Sai siis uuesti poes käidud ja riisipiim koju veetud. Viiking on muidu igati tolerantsem kui mina, aga see oli vist liig: “Kuidas sa viitsid vaeva näha? Anna talle lihtsalt see jahupakk, las küpsetab ise! Kui hakkavad B. sünnipäevad olema, siis mind ei huvita, kui kellelgi mingid allergiad..” Jaaah, veider, et sajandeid söödud naturaalsete asjade vastu on talumatused, aga allergiatest igast E-ainete ja Coca-Cola vastu pole kuulda olnud. Mõtlemisainet!
Eile hommikul leidsin end taignaga mässamast. Mass oli nagu mingi Play Doh’i plastiliin või midagi sellist, mis stressipallisisuks sobib. Kleepuv ja vedel ja see pidi veel originaalis kuklite retsept olema. Ei aidanud käte õliseks tegemine. Kuidagimoodi ma ikkagi need lapikud taignakogud ahjuplaadile sain. Vahepeal oli veel kaks kergitamisperioodi, mille ajal ma riisipiimast vaniljekreemi keetsin (seegi nägi läbikumav, lahja ja feik välja).
Viimaks sai kreem tainasse lajatatud, kookoshelbed peale raputatud, 225 kraadises ahjus 12minutit küpseda lastud. Kõik käis megakiirusel, sest kui saiakesed ahju said, pidanuks ma juba 20min pärast kohal olema ja minna oli 2,6km ja B. oli oma toolis aina rahutum, aga imetamine on mind nii chilliks teinud, et võtsin rahulikult.
Muidugi jäin ma hiljaks, aga vähemalt olin ahjusoojade (loe: -leigete 😆) skolebolledega platsis. Kuidas ma neid hindan? Kibekiirelt kuivaks minevad, seest liigagi õhulised ja hambaall kriuksuvad. Võõrustaja oli muidugi õnnelik, sõi 3 tükki! Teised kõik ühe. Ütles ka, et teab, et nendega hull mässamine ja et ta ise ei viitsi. Ei usu, et minagi enam vaevun.