Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

Esimene käik

Ribi 

Veiseliha

Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks

 

Prantsuse biffgryte à la Burgund Boeuf bourguignon

On alles nimi! Ei tea mina mis see tähendab, aga guugeldades, mida veiselihaga peale hakata ma tolle retseptini jõudsin. Siit tuleb minupoolsete mugandustega vorm:

Tarvis:
500g veiseliha
2 porgandit
1 sibul
150g shampinjone
3-4 küüslauguküünt
400ml puljongit
2dl punast veini
maitseaineid (tüümian, loorberilehed, paprikapulber, cayenne pipar, petersell, roheline sibul)
3 peekoniriba

Tegevuskäik:
Liha kuubikuteks, pannil pruuniks, porgandi- ja sibulatükid sekka. Paar minutit hiljem ka vein ning puljong. (Avatud sai muide üks viiest punaveinipudelist, mis pulmadest järele jäi.) Lisandusid maitseained ja küüslauk, ning sügavapõhjaline pann jäi tunniks ajaks podisema. Vahepeal praadisin (teisel pannil) peekoni seente ja rohelise sibulaga. Need lisasin vahetult enne lõppu lihale, maitsestasin soolaga ja oligi valmis!

No tean, et selline toit ei näe iial kõige apetiitsem välja.

Juurde passisid võised lillkapsad ja keedukartulid 🙂

 

Nuumamisest

Kirjutasin varem, et mu oma õde mind enda ja Mona nuumamises süüdistab. Praegu on kõige nuumatum B.

Juba haiglas sünnitusjärgses osakonnas, kui poeglaps enne kojuminekut kaalule asetati ning see sünnikaalust vaid 10g väiksem oli, arvas arst, et kaal on katki.

Siis tuli see üllatus, et ta esimese nädalaga 500g juurde võttis.

Ja neljapäeval, kui B. 2kuu 11päevane oli, kaalus ta 6755g! Seepeale hakkasin juba guugeldama ja beebigruppidel pingsamalt silma peal hoidma. Selgus tõsiasi, et enamjaolt pole kolmekuusedki nii suured! Iseäranis paneb imestama seetõttu, et sündides oli B. pigem pisemapoolne (meenutuseks: 3220g). Muidugi küsis tohter, kas B. pead ka ilusti hoiab. No hoiab! Väga ilusti, küünarnukkidele toetudes. Mina: “Jaa, ma kohe näitan,” panin siis beebi kõhuli ja no muidugi oli ta täiesti sült, lõug maast heal juhul sentimeter lahti.. Arst: “Mhmm, väga hea,” ma: “Eii, ta ausalt hoiab kodus palju paremini, mul on pilt ka..”
😀 😀 😀
Korra hakkas juba riietekriis end ilmutama, aga õnneks varustati meid Viikingi töökoha poolt bodyde ja muuga, kõik suuruses 62:

Müügile pole need veel tulnud, nii et ajast ees kutt 😜 #organiccotton

Igatahes pekki on beebil piisavalt, et ujuma minna 😀 Täna see tähtis esimene kord aset ka leidis. Kõik oli hästi väljaarvatud siis, kui B. veealla kastetud sai. Polnud mokkamööd –  kisas.

Ülejärgmisel nädalal tutvustame B’le juba spakultuuri 😌

Egiptuse(?) lihapirukas

On valminud järjekordne üllitis. Algas kõik sellest, et ma türgikast ühe uutmoodi taigent leidsin. Poetasin selle korvi ning pärast paari nädalat külmikus ootamist jõudsin tegudeni. Nagu ma eelmises postituses mainisin, tegin siin vihmase ilma puhul mitme päeva toidud ette. Kaasaarvatud selle roa.

Alustuseks on vaja nelja taignalehte (meenutas folitaigent, võibolla ongi tegelikult sama), 500g hakkliha ( ma kasutasin 600g), 2 sibulat, peterselli, soola, punase chilli pulbrit, 625ml piima, 200g jogurtit, 2 muna, 1 munakollane ja seesamiseemneid.

Laotasin esimese lehe küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, katsin kastmega, mis koosnes kokkuvispeldatud munadest, piimast ja jogurtist. selle peale kiht praetud hakkliha-sibula-maitseainesegust. Järgmisena jälle taignaleht jne. Viimane munakollasega üle võõbata ja lahke käega seemneid peale raputada:

200kraadises ahjus küpses ta 25min. Viiking oli koju jõudes meeldivalt üllatunud. Aina kiidab, et ma uusi toite valmistan. Maitses nagu tseburek 😀

Esimene peretripp jm

Enne last otsustasin, et beebi tulekuga, ei tohi elu seisma jääda. Mõni istubki ainult kodulinnas/-külas, aga mul vaja vaheldust. Küll aga ei osanud oodata, et äkki ma tahangi rahulikumat elu 😀 

Natuke tuulutust on ikkagi vaja ning nüüd on lood sedasi, et järgmisel nädalal sõidame Geirangerisse! Kuna Viiking palub alati mul otsustada, siis panin ma kokku sellise plaani, et esimesel päeval sõidame ca 4h, telgime ja järgmisel päeval sõidame teised 4 tundi. Annaks jumal vaid kuiva ilma🙏 praegu tundub olukord lootusetu, järgmise kolmapäevani lubatakse ainult sadu..

Mis muud mul siin toas teha kui “Padjaklubi” vaadata (viimane osa veel jäänud), mitme päeva söögid ette teha ja muidu kodukanadust viljeleda. 

Hommikul õnnestus siiski kuivana arstil käia. Beebi-B. kõrvad vajasid kontrolli, ühte neist oli nimelt lootevett jäänud, aga täna tunnistati mõlemad toimivaks. Soovituslik oli visiidile saabuda magava beebiga. Esiteks pidin ma ta üles ajama, sest ta ei ärka muidu 6:30, teiseks jalutasin ma spetsiaalselt haiglasse, mitte ei lasknud Viikingil, kes samal ajal tööle läks, sõidutada ja kolmandaks ei suvatsenud B. uuesti uinuda, küll aga magas pärast tohtri vastuvõttu tunde. Ka rõdul, mida tihti ei juhtu. 

Illustratsiooniks:

PuffiniTibuga piknikut pidamas, kui ilmad veel kriitikat kannatasid