Gluteeni- JA laktoositalumatus

..mitte minul ja mitte ka Viikingil, vastasel juhul poleks B.´d olemas. Ühel meie beebigrupi emal hoopis. Täna saime tema pool kokku. Tavaks on meil, et igaüks söögipoolist kaasa võtab. Mina muidugi küpsetan. Olin juba leppinud, et gluteenivabu skolebollesid tegema pean. Hõikasin juba välja ka. Sellele tuli vastus, et proual on laktoositalumatus ka!

Sai siis uuesti poes käidud ja riisipiim koju veetud. Viiking on muidu igati tolerantsem kui mina, aga see oli vist liig: “Kuidas sa viitsid vaeva näha? Anna talle lihtsalt see jahupakk, las küpsetab ise! Kui hakkavad B. sünnipäevad olema, siis mind ei huvita, kui kellelgi mingid allergiad..” Jaaah, veider, et sajandeid söödud naturaalsete asjade vastu on talumatused, aga allergiatest igast E-ainete ja Coca-Cola vastu pole kuulda olnud. Mõtlemisainet!

 Eile hommikul leidsin end taignaga mässamast. Mass oli nagu mingi Play Doh’i plastiliin või midagi sellist, mis stressipallisisuks sobib. Kleepuv ja vedel ja see pidi veel originaalis kuklite retsept olema. Ei aidanud käte õliseks tegemine. Kuidagimoodi ma ikkagi need lapikud taignakogud ahjuplaadile sain. Vahepeal oli veel kaks kergitamisperioodi, mille ajal ma riisipiimast vaniljekreemi keetsin (seegi nägi läbikumav, lahja ja feik välja). 

Viimaks sai kreem tainasse lajatatud, kookoshelbed peale raputatud, 225 kraadises ahjus 12minutit küpseda lastud. Kõik käis megakiirusel, sest kui saiakesed ahju said, pidanuks ma juba 20min pärast kohal olema ja minna oli 2,6km ja B. oli oma toolis aina rahutum, aga imetamine on mind nii chilliks teinud, et võtsin rahulikult. 

Muidugi jäin ma hiljaks, aga vähemalt olin ahjusoojade (loe: -leigete 😆) skolebolledega platsis. Kuidas ma neid hindan? Kibekiirelt kuivaks minevad, seest liigagi õhulised ja hambaall kriuksuvad. Võõrustaja oli muidugi õnnelik, sõi 3 tükki! Teised kõik ühe. Ütles ka, et teab, et nendega hull mässamine ja et ta ise ei viitsi.  Ei usu, et minagi enam vaevun. 

 

B. 3 kuud

Käisime eile arstlikus kontrollis: pikkust on beebil 62,5cm ning kaalu 7305g. “Raske nagu tinatükk,” ütleks mu vanaema.

Arst mõõtis esmalt pead, see kasvab ilusti, siis asetas beebi selili ja hindas kuidas too kõristi järele vaatab. B. jutustas väga ilusti tohtriga🙂 Seejärel kõhuliasendis peahoidmise demonstreerimine, see sai võrreldes eelmise korraga paremini sooritatud, võibolla aitas beebimuusikavidin, mis talle ninaalla pandi. Uuesti selili, keeras B. end kahel korral küljele. Arst vaatas ammulisui: “Kas ta juba keerab end?” Ma: “Vahest.” Tegelt ma ei arva, see midagi ääretult erilist oleks, meil Eesti beebigrupis teisigi selliseid. Kiideti, et kiire motoorne areng. Veel oli arst rabatud, kui hästi laps maga, nii vähe öösel sööb, aga ikkagi mühinal kosub. Loomulikult on B. rinnapiimapeal ja nii see ka jääb.

Eluolu.

Jätkuvalt on meie poeg imelaps, magab pool päeva ja terve öö, süües vaid korra-kaks. Seetõttu pole ma kunagi väsinud, aitüma sulle selle eest, poju! Ärkame teinekord lausa kell 10:00 (pimendavad kardinad 😉).

Üks öö oli B.’l uus komme: momentaalselt kisada kui süüa ei anta. Niimoodi äkiliselt korraks kisada, mispeale ma üles võpatasin. Laiutab ka teine, üleeile oli end ristipidi meie keskele sättinud. Vahest olen loovutanud talle terve oma teki, ise jagan Viikingiga tema oma😄.

Kohati on olnud ka päevi, mil und napib, siis on õhtud tujukamad ja lepitakse ainult minuga. Viikingi süles kisa lahti..

Eile oli kena suveilm, panin lapsekesele esmakordselt päikesekaitsekreemi, no tõesti kõige ökomat, mis ma internetiavarustest leidsin, aga ikkagi oli kahju, sest ma polnud kunagi varem ta nahka millegagi rikkunud.

Pühapäeval sai ristimiskleidiproovis käidud. Viikingi tädi pool, kus paiknes siis kleit, milles Viiking, tema õde ning kaks nõbu omal ajal ristitud said. Algul oli mure, et äkki kleit väike, vanasti ristiti nad ju nii vara kui võimalik, muidu ei pidavat taevasse saama. Selgus, et mure oli asjata:…noh, mina jään ikka taevaväravate taha.

Pojal on uued tihedad blondid juuksed vohama hakanud. Mulle meeldib neid vastukarva siluda 😀 Mis veel uut? Panin Lapsele eile mänguasja lamamistooli külge ja ta on kergelt isegi huvitatud, kõdistamisele vastab naeratusega, peaaegu nagu naeraks, aga hääletult. Lamamistoolist veel – kui B. seal istub, siis üritab end seljatoest eemale vinnata, saab pea toolist 2cm eemale lausa 😀 eriti kui kätest kinni võtta.

Potile panen ka teda vähemalt kord päevas ning teinekord ei lähe 10sekunditki, kui piss platsis. Saab kiitustega üle külvatud.

Iseloomu jagub ka ja mulle see meeldib. Ikka peab beebi koguaeg süles saama olla ja ainult püstiasendis, kõike on vaja näha, ei ole nii, et jätan selili kuhugi lebama. Ma lausa hädas – ei tohiks tal ju näiteks istuda lasta.

Sünnipäevahommik oli natuke raskemate killast. Vist üleväsimus, aga magama ei osanud jääda. Kõhuli kätel õõtsutamine oli ainus, mis häid tulemusi andis, muidu lihtsalt nuttis. Täppe käisime ka seinal vaatamas – vähemalt miski, mis alati naeratuse me beebile näole toob 🙂 Lõpuks panin Entel-Tenteli laulud käima. Muidugi oli ka seal üks soositum lugu: Mõmmilaul, muudega säilis kõver suu.

 

Geiranger

Maiuspala juurde.

Teisipäeval, kui seljataga oli öö telgis ja kaks kämpingunaris, poputasime end hotelliööga.

Juba laiutab.

Lastetubagi oli olemas. B.´st jäi see siiski puutumata.

Saabusime neljaajal, vedasime kompsud tuppa, nautisime vannirõõme, kõik me peame B. – temale ei sobinud. Küll aga sobis kraanikausis kümmelda. Et ees oli õhtusöök buffeerestoranis, oli paslik perekeskis (Emu ka lisandunud) alla mereäärde ja siis tagasi üles jalutada. Üles lükkan ma vankrit rõõmuga, ei tee kannile paha.

Noo vaade mis meile buffees avanes oli uhke! (Lisaks siis fjordivaatele😆) Mereannid, lihad, salatid, juustud, jne. Isegi vaalaliha! Magustoidulaud oli ka ahvatlev. Parim buffee kuhu sattunud👌

Pärast käisime veel jalutamas-batuudil hüppamas. B. magas eeskujulikult kogu aja. Väljas on seal ööläbi valge, ei tulnudki nagu unetunnet. 

Hommik algas jälle buffees. Taaskord ei ainsatki halba sõna. Kalamaksaõli, see elueliksiirgi oli esindatud:

Täistuubituna läksime spasse, B.’d ujutama ja saunaga tutvuma. Ujutasime teist algul täiskasvanute basseinis, siis titekas, kus ta küll algul protesteeris aga sukeldumise sooritas kisata. Peagi oli beebi omadega läbi, asetasime ta lebotamistoolile ja käisime Viikingiga kordamööda saunas, mis sealt tegelikult paari sammu kaugusel asus. B. tõime ka korra leiliruumi. Mingeid emotsioone ta näost näha ei olnud. 

Olemas oli ka välibassein, sealgi sai natuke hulbitud.
Varsti, pärast kohaliku muuseumi külastust, pidime suuna Oslo poole võtma. Otsustasime ühe päevaga koju sõita. Olles juba mägedes, hakkas mul ikkagi kahju, et me fjordivahes praamiga sõitmas ei käinud ja me läksime tagasi. 13minuti pärast väljus lähim ja me olime täpselt esimesed, kes sinna oma autoga ei mahtunud. Poolteist tundi uut ootama ei hakanud, läksime hoopis sellisele, kuhu vaid jalamehed said. Suht selline tunne oli, nagu teisel planeedil oleks, oh millised mäed ja kosed ja mingid mahajäetud talud, kuhu tundus, et ei viinud ükski tee, lihtsalt keset mäge majake. Soovitan Geirangerisse reisida, ei saaks öelda, et ma Hawaiist vähem vaimustunud oleksin olnud. 

Lõpuks kell 16 võtsime me tõesti kodutee ette ja südaööks olime kohal ka. Algul küll B. jauras, aga pärast ei seganud ta und miski.

(Tuleks nüüd järgmist reisi plaanima hakata.)

Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

Esimene käik

Ribi 

Veiseliha

Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks

 

Prantsuse biffgryte à la Burgund Boeuf bourguignon

On alles nimi! Ei tea mina mis see tähendab, aga guugeldades, mida veiselihaga peale hakata ma tolle retseptini jõudsin. Siit tuleb minupoolsete mugandustega vorm:

Tarvis:
500g veiseliha
2 porgandit
1 sibul
150g shampinjone
3-4 küüslauguküünt
400ml puljongit
2dl punast veini
maitseaineid (tüümian, loorberilehed, paprikapulber, cayenne pipar, petersell, roheline sibul)
3 peekoniriba

Tegevuskäik:
Liha kuubikuteks, pannil pruuniks, porgandi- ja sibulatükid sekka. Paar minutit hiljem ka vein ning puljong. (Avatud sai muide üks viiest punaveinipudelist, mis pulmadest järele jäi.) Lisandusid maitseained ja küüslauk, ning sügavapõhjaline pann jäi tunniks ajaks podisema. Vahepeal praadisin (teisel pannil) peekoni seente ja rohelise sibulaga. Need lisasin vahetult enne lõppu lihale, maitsestasin soolaga ja oligi valmis!

No tean, et selline toit ei näe iial kõige apetiitsem välja.

Juurde passisid võised lillkapsad ja keedukartulid 🙂