Mu kahekuune

Mis ta teeb:

Hoiab pead kui viitsib
Vastab nunnutamisele naeratusega
Teeb vahelduva eduga potti hädasid
Läks üle suuremale (5-9kg) mähkmenumbrile
On suures tissisõltuvuses
Ei tunnista ilma kõrvalise abita lutti
Vihkab kalamaksaõli (ja mina vihkan, et pean seda kisa saatel iga õhtu manustama)
Teab, et ööd on magamiseks (eile öösel leidis aset rekord 21:00-04:40 und)
Kannab valdavalt 62suuruse riideid
Sööb pea iga tund
Sõtkub jalgadega, proovib “seisata”
Ei armasta ärkvel olles pikaliasendit
Ei saa ta üleval olles ka vankris oldud
Uinumiseks on kolm võimalust: süles, liikuvas vankris või tissiotsas
Eelistab muusikat vaikusele. Ka magades.
Ergobabys hängib kookonita.
Kaalub kuskil 6,5kg (ise kodukaaluga kaalusin 😀 )
kasvab nii kiirelt, et lausa sokid on väikseks jäänud. Ümar ja voldiline.
On nii nunnu, et kohe kutsub pidevalt musitama

SAMSUNG CSC
Norra-vanaemaga

Pühapäeval tegin nagu kord ja kohus kooki. Soovisin siinsetele küpsisetorti tutvustada. Ja just ümmargust, seetõttu nägin ka rohkem vaeva. Türgikas müüakse Laima küpsiseid – jeii!
Pärastlõunal tegime kohustusliku pildi:

…asetasime tordi vankrikorvi ja tatsasime ämma aeda maiustama. Kõik kiitsid mu kooki 🙂 isegi mr.Bean, kellele magus muidu ei lähe. Nagu ka Viikingile 😀

Keha pärast rasedust

Enne rasedust arvasin ma, et lapsesaamine on ihule kuidagi.. muserdavam. Poolepeal sain aru, et ega vist midagi pöördumatut ikkagi toimu, kuna ma ei viitsinud end 20kg suuremaks süüa. Täpsemalt nende tagajäredega tegeleda, eelistan ette mõelda.

Niisiis lapsuke käes ja kaal 63kg. Esimesel kodupäeval sai kaks suurt pitsat tellitud, edasi sõin ka rohkelt, liikusin minimaalselt, Emu küpsetas veel saiakesi, muud magusat läks ka tublisti. Kuue päeva pärast astusin jälle kaalule: 55kg! Juubeldasin, toimumas oli midagi täiesti uut, söön nagu mammut ja kaalu läheb. 

Sealjuures tundub, et kaal on kadunud lihaste arvelt. Arusaadav, et kõht on pehmeke, aga mu muidu jumala ok tagumik on täiesti lapik ja lodev. Mis veel? Käsivarred on praeguseks vist elu ilusaimad, tassin ju last. Kätel ja jalgadel on veresooned väljas, sest pekikiht on lännu. Kõhul, vaatamata pehmusele, on väiksem rasvakiht, kui enne. Kuna mul on kitsad puusad, ootasin huviga, lausa lootsin, et sünnitus need laiemaks teeb, aga võta näpust.

Algul vaevas mind nõrkus. Ei jaksanud pikalt jalutadagi, aga kolme nädalaga oli see möödas ning sellest saati olen üsna igapäevaselt minimaalselt 6km jalutustiiru teinud.

Mõne aja pärast mõtlesin, et peaks ikka magusasöömist ohjeldama, mis siis et kaalu ei mõjuta, pole ju tervislik. Nojah.. siis tulid need tähtpäevad ja koogiküpsetamised. Õde süüdistas mind tema ja ta koera nuumamises, B’st rääkimata. Enda suutsin ka 2kg suuremaks nuumata :/ ehk siis tagasi täpselt raseduseelsesse kaalu.

Reedene spontaanne piknik Emu, beebi-B. ja Monaga. Pirukas näpus.

Esmaspäeval otsustasin, et aeg on küps esimene trenn teha. Spontaanselt panin trenniriided selga, beebi magas, ütlesin Viikingile, et teen 2kilomeetrise jooksuringi. Oiiiii kui hea see oli! Otsa veel kõhu-, selja-, tuhara-, triitsepsi- ja sisereieharjutused. Järgmine hommik kaalul: 56kg. Jeei! -1kg.

Nüüd olen ma veel 2korda jooksnud. Mõlemil korral 3km. Vot ma ei saa jälle aru, kurtmist, et pole trenniks aega. See võtab ju 20minutit. Ja kui keegi energiapuudust tunneb, siis soovitan just trenni teha. Tean, et kohutavalt raske on end apaatsena välja ajada, aga see just energia käima paneb ja pärast oled rahul 🙂 

Outfit:

Prillid: Raybanid, mis Viikingile 27sünnipäevaks kinkisin ja mida nüüd ise kannan / Suvesärk: Levi’s / Lühikesed püksid: Cubus / Ketsilaadsed: Vagabond

Pärlkusskussi salat

Pärlkuskussiga puutusin esimest korda kokku paar aastat tagasi sõbranna juures. Hakkasin seda kohe tavalisele eelistama. Tekkis aga probleem – Norras ei müüda. Viimaks ikkagi Meny-poest leidsin, aga paarisajagrammine pakk maksis peaaegu 5€. 

Aastad läksid, kuniks ma eelmine nädal Lillestrømi hiinakasse (tegelt türgikasse) astusin ning seal need pärlid mulle vastu vahtisid.

Eile sai neist hiline õhtusöök meisterdatud. Salat krevettidega täpsemalt. 

Valmistamine:

Esmaslt lõikasin kolm tomatit ja kaks küüslauguküünt tükikesteks. Panin keema 600ml vett raasukese soola ja õliga. Lisasin 3dl kuskussi, segasin ja lasin 20min seista. Vahepeal toitsin last, selle punkti saab järeltulija puudumisel ära jätta. Edasi hakkisin 200g krevette. Segasin omavahel kuskussi, tomatid ja krevetid. Väiksesse kaussu läksid 1sl laimimahla, 1sl oliiviõli, 3sl sojakastet ning see varemhakitud küüslauk. Nendest sai kaste, mille ma samuti kuskussile lisasin. Siin ta on:

No TÕESÕNA ülihea roog, läks kohe listi*

*Meil külmkapiuksel pikk-pikk rodu toidunimedega, mida valmistada, kui miskit pähe ei tule. Kahjuks see ei aita, sest ma tahan alati midagi uut proovida.

17.mai & Palju külalisi & Tønsberg

Ohohhohoo! Nii palju on siin vahepeal toimunud, et ei teagi kohe, kust alustada.

Eelmisel kolmapäeval leidis aset Suur Päev 17.mai – Norra sünnipäev. Päeval sai rongkäiku vaatamas käidud, juba hommikul vara liitus meiega Viikingi rootslasest sõber, kes muuhulgas mainis, et Rootsis on Rootsi sünnipäev nagu iga teine päev. Ei tähistata, sest see solvavat moslemeid. Mul pole sõnu… ma üldse ei hakkagi.. Krt, ma ikka ei saa – HAIGE!!!!Samal õhtul saabusid Maarjamaalt mu iss ja naiska. Vot siis näitasime kuidas spagettide ja lompega vorste süüakse. Viikingikombel spagetid vorstiga ühes lompe sisse keeratuna. Pääle ebaõnnestunud kreemiga Palova:

Reedel tulid Speinist ämm ja mr.Bean ning Kristiansandist Viikingi isa. Minu iss ja T. olid juba minema lahkunud (spetsiaalselt kirjutan nii) ning õhtusöögile pressisime end Viikingi tädi juurde. Ma alati kasutan selliseid võimalusi, et ise süüa tegema ei peaks. Kuigi mulle vaaritada väga meeldib, siis vahest on puhkust ka vaja.

B. grämpsiga Lillestrømis. Varareedene õlle ees

Laupäeval käisid meil ämm ja Bean – lapselaps oli kaua nägemata ju. Dinneriks imbusime taaskord tädi majja 😀 Seekord tegid seda kõik  – kolm generatsiooni suisa, saan öelda.

Pühapäeval palvetasime, et auto tujutsema ei hakkaks. Palveid võeti kuulda, saime kenasti Tønsbergi sõidetud. Teele (Sandes) jäi Viikingi sõbra, sellesamuse fotograafi, kodu, kuhu me üllatusena kümneks minutiks sisse sadasime. Magasid teised alles eelmise päeva pohmakat välja, äratasime nad, päevavargad, üles.

Hästi chill päev oli, Tønsberg on nii kena, kuuldatavasti Norra vanim, Viiking oli valmis kohe sinna kolima, viikingilinn ikkagi 😀 B. magas põhimõtteliselt terve päeva maha, me saime ringi jalutada ja rannarestoranis (mu lemmikud) lõunatada. Ettekandjaks oli üllatuslikult eestlanna. Või äkki ikka mitte nii üllatuslikult, igas sadamas üks ju, nagu Hemingway ütles. Ütles, et Eesti turiste seal 5aasta jooksul üks kord näinud.

Ütlemata nunnud aiakesed. Muidu mind jubedalt need Norra klaustrofoobiliselt pisikesed aiad häirivad, aga vot sinna sobis.
Imeline krevetiroog🤤
Tagasiteel mähkmevahetus-service

Suht hull poeskäik 

Hiljuti jagas Lilli üht kena vahejuhtumit poes, kus ta kisava lapse tõttu kassajärjekorras ette lasti. Mul juhtus täna midagi sarnast, ainult et Norra moodi 😉 

Täna siis võtsin selle suure poodlemise ette – nädala toit. Esiteks ei soovinud B. magada, Meny-poes oli mul süles, maksmise ajaks panin vankrisse. Kisas. 

Järgmiseks hiinakakülastuseks, mis muideks vaid 200m kaugusel asub, oli ta juba poolunes, sest toitsin teda mingil poetoolil ja õõtsutasin süles. Käru kussutades sai poodeldud. 

Paraku polnud neil avokaadosid ja Viikingi meeleheaks läksin veel ühte ületee asuvasse hiinakasse, kust skoorisin kolm avokaadot. Beebi magas.

Siis tatsasin pikema jupi teed Coopi-poodi, kust ma müslit ostan. Beebi jätkuvalt unes. 

Tagasiteel tuli see va pikim poekülastus, Rema1000’s kui täpsem olla. Ma ei oska öelda, mis juhtus, aga laps ärkas (tavaliselt magab sel ajal tunde) ja algas selline kisa, et kui ma oleks kõrvalseisja, oleks ma tapvaid pilke saatnud. Tundes oma pojukest, teadsin, et süüa tahab teine. No ei saanud seal ta soovi rahuldada, kaks asja veel nimekirjast vaja. Haarasin need ja seisin järjekorda. Kisa ikka taevani. Tegemist oli ainukese töötava kassaga ja enne mind ehk neli inimest. Keegi mulle neid tapvaid pilke ei saatnud, imetlus neile selle eest. Mu taha ilmus üks ca 80aastane proua, kes õpetama kukkus, pangu ma laps õlale. Näitasin siis, et see ei aita.

Äkitselt oli mu kõrval üks teine naine, kes kogu mu toidukraami lindile ladus ning müüja kutsus ühe noorukese “õpipoisi”, kel lasti kaup vankrikorvi laduda. Kõike seda, nagu ma juba ütlesin, saatis kisa. Müüja veel nunnutas mu B.’d, küsis kui vana ja nii.    Üliarmas 🙂

Nii kui poeuksest välja sain, jäi beebi vakka…

Ümber nurga vaatasin, et ohoii, hakatakse mingit pubi avama, võtsin koha sisse ja lasin vaesel näljahädalisel sööma asuda. 

Ja nüüd ta magab juba mitmendat tundi järjest. Igav hakkas lausa ja igatsema hakkan teda ka nii. Vähemalt saabus Viiking, konsentreerun nüüd talle 😌

Sõbranna-deit

Eile oli no nii tore päev, et tahaks kohe hõisata! Minuga võttis juba nädal tagasi ühendust üks ammune sõbranna-töökaaslane ühes isikus. Nimelt kui ma värskelt Norra saabunud olin, töötasin kuu aega ühes kohutavas Itaalia restos. Kõik oli seal paha (ülemus närvihaige itaallane, “manager” mingi eesti tsikk, kellega ta voodit jagas jne) , peale selle tüdruku. Ta ööbis isegi mõne öö meie pool, sest tegemist on sellise rändajaga, kes juba vist 5 viimast aastat kohvri otsas elab. Pärast mõningast aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Poolas ja Islandil jõudis ta jälle omadega Norra. Ja see on nüüd selline match, et me isegi ei tajunud, et 3aastat möödas on, nagu üleeile oleks viimati lobisenud 😀

Muljetasime siis kõik ära. See võttis iseenesest mõistetavalt terve päeva. K. on pärit Poolast, aga seal ta eriti ei viibi, viimastel aastatel on ta õppinud Itaalias ja Hispaanias, praegu omandab magistrikraadi. Meenutas, et kui me 2014aastal suhtlesime, olin ma värskelt armunud, rääkisin, et tahan abielluda ja lapsi ja K. oli omaette mõelnud, et heldus, paar kuud koos olnud ja juba sellised ootused 😀 Nooo ma teadsin juba siis, et ma need saan 😀

Kokku saime me hiliseks lõunaks. Hiljaks jäime ka mõlemad – ma, sest B. tahtis keset teed rongijaama (valisin Lillestrømmi rongijaama, seega 4km jalutamist) süüa ning ma pidin tee ääres bussipeatuses selle toimingu ette võtma 😀

Ilm oli selline, et ma paari tunniga Aker Brygges einestades endale randid päevitasin.

 

Outfit´id:

Leidsin endale BikBokist kitli, mis on nõnda veider, et lausa lahe. Viiking imestas, et see rohkem nagu ta ema stiil. Pojal on mu õe näol tädi, kellele Ralph Laureniga hellitada meeldib. Rüü pidi küll kolmekuusele olema, aga läheb praegu, enne kahe kuu täitumist.

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂