Esimene minisünnipäev

B. sai meil eile kuuajaseks. Kaks päeva varem toimus meil arstikeskuses noorte emade kohtumine, kus ma oma poja siis muuhulgas kaalule asetada sain:

4800g 👏 Rahul ta seal muidugi polnud. Uhke tunne kohe, et mu keha last nõnda nuumanud on😌

Enne tähtsat päeva saabus meile mu õde, kellega me pool eilset poode mööda traavisime. Ostetud sai koogimaterjal, küünlad ja torbikud. Ma ikka suht segi selle esimese tähtpäevaga 😃

Vahepeal istusime kohvitama – õde oli kuidagi loid, pole teine harjunud selle Norra halli ilmaga. Kohv ei aidanud. 

Pärastlõunal läks siis küpsetamiseks. Biskviidile sai vahele mango, maasikad ja toorjuustukreem, peale martsipan, mis küll nagu ikka ühelt poolt kortsu jäi aga no ega ma ei pidanudki seda igast küljest pildistama. Õde lõikas välja number ühe ja nime.. häbi aga selle unustasime koogile kirjutada.

Järgmiseks sai B. toidetud ja tekile asetatud ning algas klõpsutamine. Hiljem veel ühispilt otsa:  Te ei kujuta ette, kui raske oli saada pilti, kus kõigil okid näos. 20st parim 😆

Kui meie, suured, koogiga maiustatud saime, sai beebi B. esimese kuu täitumise puhul 2,5ml kalamaksaõli. Oh neid nägusi!

Ma natuke nutsin, et Tran rikub mu piimalõhnalise beebi☹️

Oh ja tähtpäevi tuleb veel: homme esimene pulmaaastapäev, mille puhul me ilmselt vaid alkovaba shampa avame, esmaspäeval on teatavasti vaba päev, mägedest tuleb kohale Emu ja tõenäoliselt teeme päeva Oslos. Loodame, et mõni terrorist seal möllamas siis pole. Kolmapäeval saab Viiking 30! Saan jälle küpsetada. Kingiidee näppas ta häbematu mult ära. Tahtsin talle jalgratast kinkida, mispeale ta ostsis selle endale ise (ok, ma solidaarsusest maksin) ja hakkas seda üles tuunima. Tegu vana isendiga.
Vot, nii see elu siin tasa ja targu veereb🙃

Kuuke hakkab täis saama

Taevas halasta, peaks ikka natukene seda elu beebiga ka kajastama. Põhimõttelisel on ju kuu läbi juba, täpsemalt ülehomme. Esimesed kolm nädalat sain “koormat” Viikingiga jagada, sest olime kõik kodused, eelmise nädala teisipäeval leidis aset esimene kord, kui ma beebiga üksipäini hakkama pidin saama. Selleks ajaks oli ta 24/7 sülesolemisega nö ära hellitatud 😀 Tähendab see seda, et ta on suht koguaeg mu küljes, magab mu kõhul, mis on mu pannud ohtralt seriaale vaatama, muul ajal hoian teda niisama süles või kõhukotis ning saan kõik kenasti toimetatud: ei ole kodu sassis, söök saab tehtud, ei võta rääbakana Viikingit õhtul vastu.

Raseduse ajal saime pidevalt mõlemad Viikingiga kuulda seda tüüpilist kui-laps-tuleb-võid-magamisest-unistada. Ja, et lapsega ülemäära raske jne. Annan endale aru, et mu emastaaž on õige üürike aga no kuu aja jooksul pole ma veel kogenud, mida tähendab unetu öö ja mingist suurest väsimusest ei tea ma ka midagi. See, et beebi kell 2 öösel ja kell 5 hommikul veerand tundi sööb ja natuke niheleb, ei ole midagi kontimurdvat. Øød on muidugi erinevad ka, vahest oleme natuke kisa kuulata saanud, aga enamjaolt mitte 🙂 “Heasoovijatel” on loomulikult uus “lohutus” varnast võtta. “Raskeks läheb hiljem,” ütlevad nad siis. Elame-näeme, hetkel ma kardan ainult, et ta hakkab tulevikus igapäevaselt kell 6 ärkama.

Et ma ainult siin midagi ära ei sõnuks!🙏

Emu oli muidu ainuke, kes ütles, et pole see elu beebiga midagi nii ahasamapanev, et a la vetsu ei jõua. Tegelikult oli nädalavahetus küll raasuke raskem, Viikingi ajas ahastama küll, mistõttu lasin ennast ära rääkida ning proovisime lutti. Ütlesin kohe, et kui ta Heveat ei võta, siis mingit muud (loe: plastikut) proovima ei hakka. Esimene hetk oli imelik seda võõrkeha oma lapse näos näha. Kahjuks või õnneks ei olnud pojake sellest huvitatud. Natuke ikka lutsutab iga päev, kui me seda tal suus hoiama, aga tissile sest konkurenti pole 😀

Vannitamisest nii palju, et esimene kord toimus see kriiskamise saatel, kui ta nädalane oli. Teine kord kraanikausis meeldis märksa rohkem ja kolmas kord juba nautis täiega. Selge – meie laps – Eestis saab spasse viidud.

Midagi režiimimoodi on ka justkui tekkimas, kuigi ma midagi peale ei sunni. Viiking ärkab kell 6 ja kui ikka väljas päike sirab, siis mul ka enam sõba silmale ei tule. Voodist ma aga end enne poolt üheksat välja ei aja. Nunnutame pojaga 🙂 Viimastel päevadel on ta nõustunud oma BabyBjörnis istuma, kuni ma võileivad/müsli kokku keeran. Ilmselgelt chillib ta seal minimaalselt, aga hommikusöök on minu jaoks päeva kõige nauditavam toidukord ja ma soovin seda rahus teha. Poole söömingu ajal hakkab mul ikkagi beebist kahju ning võtan ta sülle.  Ja mul ei ole grammigi kahju, et tal selliseks sülekaks minna olen lasknud, ta on nii lühikest aega nii väike ju.

Mul on piimaga selline asi, et kui B. öösel piisavalt söönud pole, siis tõuseb mul palavik. Viimati oli nii neljapäeval, keset öö tundsin, kuidas see minutitega mu keha vallutas. Viiking tõi mulle pumba voodisse, tühjendasin tissid ja surusin veel pojale ka. Hommikuks polnud asi paranendus. 8-9 ajal tundsin taas suurt vajadust pumpamise järele. Kui ma ennast läbi häda kööki vedanud olin, B. loomulikult end voodis hingetuks kisamas, tundsin, et nüüd ma kokku kukun. No reaalne minestamiseelne tunne, kuidagi sain paar lonksu apelsinimahla kulistatud, sest mingi kaine mõistuseraas ütles, et see võis madalast veresuhkrust olla. Koheselt parem ei hakanud, ajasin ennast kiirelt voodisse tagasi, sest paljas mõte sellest, et ma kukungi kokku ja B. jääbki üksi kisama, ajas mind paanikasse. Hakkasin pumpama aga beebi kisa oli täiesti uue tasandi saavutanud, et ma jätsin masina kus see ja teine ja hakkasin järeltulijat toitma. Oli teisel esimest korda õige natuke pisaraid tulnud. Appi, see oli täiesti südantmurdev vaatepilt. Hiljem hakkas mul natuke parem aga 38,6 palaviku saatel ma päeva õhtusse vegeteerisin.

Haigevoodis

Aa, tagasi päevarežiimi juurde. Pärast hommikusööki lähme kas a) süüa ostma b) niisama jalutama. Taevale tänu, et vankriga tita lepib, küll aga on mu meelest jalutada igav, füüsiliselt jaksaks ma lõputult, aga isegi muusikat kuulates on igav. Kaaslast vaja. Selle ma võibolla homme leian, sest minek on beebiemade gruppi 🙂

Kodumetsades Outdoor-rattaid testimas

Nüüd kui B. kuuajane on, tuleb alustada d-vitamiiniga. Siin antakse tegelikult kalamaksaõli, aga et meil mõlemad olemas, siis lähevad mõlemad ka käiku. Eri aegadel mõistagi. Viiking on kindel, et tema vanaisa elas just tänu eluaegsele igapäevasele kalamaksaõli manustamisele 96aastaseks, mis siis, et ta viimse päevani suitsetas 😀 Ma ise võtan hetkel topeltkogust.

Ja JÄLLE päevakava juurde! Tagasi koju jõudes magab B. hea õnne korral rõdul veel pool tundi. Siis sööme, kes piima, kes raskemat toitu, seejärel leib luusse ja peatselt algab õhtusöögi vaaritamine, saabub Viiking. Miskipärast on pojal õhtuti rahutu aeg, ei ole me veel tabanud, mis häirib, aga rahuneb ta ainult minuga. Mehega kordamööda saame söödud, edasi järgneb niisama lebotamine. Viikingil tegelikult mitte, tal on uus projekt – jalgratas. Vahest tegeleb sellega toas, vahest garaažis. Viimase puhul ajame me B.ga ka ennast õue, kus ma vankrit kussutades nagu truu koer Viikingi kõrval taburetil ajakirju loen 😀

Üleeile kaalusime kodukaaluga last. Väga täpne see olla ei saa, aga viie kilo kanti ta jääb. Täiesti pontsu, keskelt ennast laiaks söönud. Nooh, ega ma ju nuuman teda parimaga kah 😉

Ristimine. Broneeritud on 25.mai, aga pole kindel, kas see ka lõplik kuupäev on. Üritan kiiremas korras selgusele jõuda, et mujalt tulijad plaanida teaksid. Ilgem jama on ristivanematega, ma ei tea kedagi, kellele oma lapse jätta usaldaksin, kui meiega midagi juhtuma peaks ja ristivanemad on ainus argument, mis ristimist minu jaoks õigustab. Kui ma ainuisikuliselt otsustaksin, ristimist ei tulekski, aga et Viiking soovib, lasku käia, ise organiseerib ka 😀

Ohh, see emadus on ikka nii tore, ma ütlen. Senise elu parim aeg. Tahaks, et mul alati üks nunnu beebi kodus oleks. Vaimustus on siiani suur, aina imetleks-musitaks-nunnutaks teist. Mees samuti, kumbki ei jõua ära heietada, kui tore, et me just B. oma lapseks saime💙

Viikingilt. Eks ikka selle puhul, et ma nii võrratu poja meile sünnitasin.

Pildid

Järelkaja eelmisele postitusele. Et Britt oma tütrekesele Arieli-teemalise peo korraldas, juhtis see mu tähelepanu, et sel neidisel on ju kah merekarbid lausa terveid rindu katmas. Merineitsi ju tulnud taanlase sulest, ju siis naabritel samad kombed.

Nüüd peamise juurde.

Umbes nädalavanuse poeglapse kõrvalt hakkasime Viikingiga beebifotograafi otsima. Üks neist hakkas meile teistest enam meeldima ning tollega Viiking meilitsi ühendust võttiski. Stuudiohind oli 1500NOKi ehk ca 160€. Ajalimiiti polnud. Kuskil tund hiljem helistas juba fotograaf, et asjast lähemalt vestelda.

Ja siis selgus, et “süsteem” on Norramaal täitsa teine: maksad jah 160€ sessiooni eest, mis muidugi tunduski kahtlaselt odav, aga pärast kui pilte tahad – olgu öeldud, et vaid ligipääsu netis – maksad iga pildi eest 1000NOKi. Mul pidi süda seisma jääma ja muidugi tahaks ma ikka no nii 10 pilti ikka.

Mina ja mu probleemid norra hindadega, eksole😅 Millal ära harjun, ei tea.

Aga abikäsi juba sirutus meie poole. Viikingi parim sõber on ju hobifotograaf ning suts peale beebi kolmenädalaseks saamist sadas ta kohale, et meid jäädvustada. Selline viimane piir, sest laps hakkab juba sääraste piltide jaoks liiga volaskiks saama. Eile tulid pildid:_DSC7194_2_DSC7326_2Balder2_DSC7405_DSC7261_2

Me oleme väga rahul! Ootusi mul polnud, sest mu teada pildistas ta beebit üldse esimest korda. Viiking utsitab teda nüüd forograafiaga rohkem tegelema, lubab suisa veebilehe tegemisel aidata.

Merekarbid rinnahoidjasse?

Eksole ju eestlane selline looduseusku rahvas, kelle nii mõnigi komme võib muumaalase kulme kergitama panna. Värskeim näide on mul kapsalehtede näol – mr.Bean oli siiralt hämmeldanud, et me, eestlannad, need piimapaisu ajal tisside ümber lapime. Ja ega ta ainuke pole, kes siinmaal sest kombest midagi ei tea. Ainult et perevälistele ma ei hakka rääkimagi – mõeldaks ilmselt, et ma peast soe.

Eile läksime apteeki, mul oli uut niplikreemi vaja. Kõigi nende salvide ja rinnapadjakeste keskel jäi mulle midagi kummalist silma. Minu jaoks kummalist:

Tegu mingit laadi ühepoolsete merekarpidega, teisel pool on mollusk, kes kivi külge kinnitub. Tean, olen Speinis näinud. Söögiks kõlbavad kah. 

Karbikesed paigaldatakse nipleid katma. Hoiavad need niiskena ega lase kärnkoorikutel tekkida.

Olin leiust nii üllatunud, et ei suutnud seda varjata. Viiking sellest kombest varem kuulnud polnud, küll aga otsisime välja info, et karpidelt said abi juba vanad norrakad. Ma siiski ahhetasin õhtuni välja, et misasja ikkagi – merekarbid nibukateteks!?!?

Viiking: “Ma ei saa aru, miks see nii imelik tundub. Ja kapsast on okei kasutada?”

Nime lugu

Nagu ma juba korduvalt kirjutanud, oli meil poisi nimi otsustatud juba üle kahe aasta tagasi. Nimedega on mul alati “teema” olnud. Aastaid juba igasugu varjante üles kirjutanud, õnneks käiku ükski ei läinud, sest Viiking tuli lagedale Selle õigega 😀

Nii kui ma Norramaale kolisin, hakati ming viikingite mütoloogiaga kurssi viima. Hakkas meeldima mõte, et nimi sellise päritoluga võiks olla. Imekombel leppisin kiirelt, et eesnimesi tuleb ainult üks – enne tahtsin vaat et kolme . Viikingi arvamus on, et tüdrukul võib mitu nime olla, poisil aga olgu vaid üks, muidu tunduvat, et too on otsustusvõimetu.

Mõni päev tagasi sai nimi ka ametlikult ära pandud ja ametiasutuse poolt heaks kiidetud. Selleks sai:

Tegemist siis Odini pojaga, SIIN on juttu rohkem. Ohh, see viikingite teema on nii äge! Ja me pole abikaasaga ühtki oma pojanimelist varem kohanud. Vahepeal jäi mulle silma ka selline nimi nagu Baldrian, mis on ka väga kena, aga me ei kujutanud enam ette, et me beebi mõne teise nime saaks.

 

Baby Blues, Emainstinkt, Imetamine ja niisama jutte

Hormoonidega on mul selline lugu, et need ei mölla. Viiking tõdes, et isegi raseduse ajal eriliselt ei möllanud. Tujude mõttes, iiveldust ja algusaja väsimust esines ikka. Olin valmis ka baby bluesiks, seda aga ei tulnudki, vähemalt nii ma arvasin. Pisardanud ma küll kordagi pole, aga meeleolu oli esimene nädal selline.. hell. Nimelt oli mul seletamatu “hirm”, et mu väike imik kasvab suureks ja mul polegi enam beebit. Et tahaks, et mul alati üks selline beebi kodus oleks. Nüüd on see peaaegu üle läinud ja ma arvan, et tegemist oligi minu moodi baby bluesiga.

Mitmelt poolt on kuulda olnud, kuidas esmakordselt emakssaanud ei tunne otsekohe pärast sünnitust ääretut õnne ja armastust oma lapse vastu. Minuga nii ei olnud, mul tuli kohe hullem instinkt. Ma ei tea, äkki, et ta oli meil nii kaua oodatud ja planeeritud. Samas, mõni üritab aastaid ja on pärast ikka depressioonis. Igatahes on minul praegu käsil senise elu parim aeg 🙂IMG_2884

Nüüd on poju meiega peaaegu kaks nädalat olnud ja minust on saanud täielik kanaema. Ma hoiaks teda koguaeg süles – enamjaolt ta ongi. Kiiku panna ei raatsi, miks ta peab seal omaette lakke vahtima, mõtlen ma. Päevased uned ta siiski seal osaliselt teeb, aga üksi ei uinu. Oma voodis pole kordagi viibinud, magab meie juures ja on rahul. Öösel tralli ei tee, välja arvatud paar korda. Sööb kolm korda ja laseb meil 9-10ni magada. Hea laps, ma ütlen.

IMG_2906-2.jpg

Teisipäeval, kui poeglaps nädalane oli, käis meil koduvisiidil pereõde. Rääkis jutte, mida ma 100x kuulnud olen ja kaalus beebit. Piimaga on mind õnnistatud ja see ilmus üsna kiirelt pärast sünnitust. Enne haiglast kojusaamist oli beebi vaid 10g sünnikaalust kaotanud ning nädal hiljem juba üle 300g juurde võtnud. IMG_2894.JPG

Ja mina? Ma kaalusin 6 päeva pärast sünnitust vähem kui enne rasedust. Ma pole iial varem nii peenike olnud 😀 Vaatamata sellele, et ma söön kõike, mille järele isutab.

Nii hea, et Viiking meiega üle kolme nädala kodus on: kaks nädalat isapuhkust ning ükspäev helistas ta ülemus, kes teatas, et olgu mees rahulikult 18ndani kodus, sest 13.-17. on Lihavõtted ja 11.-12. niikuinii poolikud tööpäevad.

Kaks esimest päeva

Haiglast saime minema täpselt 48h pärast sünnitust. See miinimumaeg, sest täpselt kahe (öö)päevavanusena võetakse vereproov.

Et mul oli nö raskem sünnitus, pidime jääma haiglaosasse ja Viiking saadeti ööseks koju 😞. Muidu kui kõik korras, minnakse haiglahotelli, kus siis perega olla saab. Jagasin palatit ühe poola naisega, kelle imik nuttis pidevalt. Meie oma oli nii rahulik, et see poolakas aina imestas. Teisel ööl ma juba kergelt ärritusin, et kellegi teise beebi pärast unevaeseid öid kannatama pean.

Juba esimesel õhtul tulid ämm ja mr. Bean. Ukse taha tulid, sest külastajad (peale lapse isa/partneri) polnud lubatud. Ämm oli nii õnnelik, tänas meid, et lapse saime 😀 Kell 22:00 lahkusid nad ühes Viikingiga. Öö saime beebiga veedetud, polnud midagi kontimurdvat.

Hommikul saabusid Emu ja Viiking, viimane tõi mulle Nesquicki hommikukrõbinad. Miskipärast isutas mul kooohutavalt nende järele. Varasemalt ma ei tea, kas ma neid üldse kunagi ostnud olen 😀 Emu pidi taaskord väljaspool osakonda ootama kuniks me titat näitama läksime. Hiljem külastasid meid veel Viikingi õde, ema ja tädi. Saime kingitusi ja lilli 🙂 Ülejäänud päev kulus beebi nunnutamisele ja imetlemisele.

SAMSUNG CSC

Järgmisel päeval sama. Ainult et 11 paiku tegi lastearst lahkumiseelse kontolli ning tunnistas meid kojusaamiskõlblikuks. Siis veel vereanalüüs ja saimegi tulema! See 5minutit autosõitu polnud lapsekesele mokkamööda – kisas terve tee.

Tahan veel haiglast rääkida. Ahusis on Norra suurim sünnitusosakond, haigla on väga modernne, viimne kui üks töötaja, kellega kokku puutusin, meeldiv. Olen päris palju lugenud ITK ja Pelgulinna kogemustest ning tihti on kõrvu jäänud, et poldud millegagi rahul või et midagi jäi puudu. Siin ma midagi säärast ei kohanud. Järgmised lapsed toon meelsasti Ahusis ilmale 🙂