39.nädalat rasedust

Beebi miniarbuusisuurune, ütleb äpp. 

Sai ämmakal käidud, teist korda sel nädalal muideks, sest vererõhk aina kõrgub. Esmaspäeval lähen uuesti – olen nüüd tihedama jälgimise all. Ei midagi kriitilist, lihtsalt et kuna kaks viimast korda on tõusnud, hoitakse silma peal. 

Aga eile oli küll kriitiline. Juba poole öö pealt kimbutas mind peavalu, mida ma viimati raseduse algul kogesin, ja enne hommikusööki lahmas üles selline kogus maomahlu, et ma ei osanud midagi kosta.

Lootsin tabletivõtmisest pääseda, jõin tassi kohvi. Ei aidanud. Helistasin igaks juhuks sünnitusmajja, äkki vaja kontrolli tulla. Ei peetud vajalikuks. Tõmbasin väiksesse tuppa kerra, võtsin Paraceti sisse ja vegeteerisin kella kolmeni. Siis tuli nagu mingi eluvaim sisse ning kraamisin kogu kodu, pesin pesu, sorteerisin pabereid, mille käigus ilmus välja leht, kuhu sünniplaan või midagi sellelaadset kirja panna. 

Nüüd on Viiking kindel, et nädalavahetusel läheb tegudeks. Naiskolleegidega olid arutanud 😃

Emu ei jõua ära imestada, et mul “nii palju” hädasid küljes. Et kuidas ikka iga järgmine põlvkond kehvem on 😆 Ma ütleks, et pole mu olukord nii hull midagi. Mitte piisavalt vaevaline, et sünnitusehirm kadunud oleks.  

Eile peaaegu arvasin, et hakkabki peale – mingid emakakrambid/-kokkutõmbed/-valud kimbutasid mind öisel ajal, aga hommikul oli kõik jälle möödas, nagu ikka😒 

PS! Just saime “sünnitusplaani” ka valmis👏

Müslibatoonid

Vahest tuleb idee midagi valmistada ja nädalapäevad hiljem jõuab tegudeni ka. Tänaseks suursündmuseks oli tundide viisi köögis püstijalu askeldamine, mis päädis paistes pahkluude, seljavalu ja kahe karbikese jagu müslibatoonidega. 

Esiteks kaapisin kappidest välja kõikvõimaliku, millest batoonid kokku keerata saab:

  • Kaerahelbed
  • Mandlid. Nii laastud kui terved.
  • Datlid
  • Glögimix
  • Chia seemned
  • Goji marjad
  • Mesi
  • Maapähklivõi
  • Linaseemned
  • Kookoshelbed
  • Kõrvitsaseemned

Seejärel:

  1. Eemaldasin datlitest kivid.
  2. Püreestasin datlid. (Kõige ebameeldivam samm. Masina suretasin 5+ korda ära. Hakkas kergelt tossama)
  3. Röstisin kuivalt 6dl kaerahelbed.
  4. Mõõtsin ca 5dl seemneid-marju.
  5. Kuumutasin madalal tulel 3 väga suurt supilusikat mett ja sama kogus maapähklivõid. Sekka datlipüree.
  6. Keerasin kogu krempli kokku.

Järgmiseks surusin massi vormi ja lasin 1,5h rõdul (ehk külmas) taheneda:

Vahepeal tegin ühe krevetiwoki. Lihtsalt jagan oma pettumust: ostsin 650g külmutatud koorimata krevette, millest pärast puhastamist jäi järele ei vähem ega rohkem kui 120g!!! Spetsiaalselt kaalusin üle. Ma olin kogu senise elu (või viimased aastad) arvanud, et vähemalt pool läheb käiku😒

Peagi oli aeg müslikraam tuppa tuua ja lahti lõigata:

Sularaha versus pangakaart

Ma olen 5aastat töötanud nii, et lisaks palgale on tipp. Ehk siis ma pole üldse kunagi tipita töötanud 😀 Eestis muidugi maksti miinimumpalgast ülejääv ka sulas, nagu need asjad seal käivad..

Ma olin sellise korraldusega, et elan sularahast, nii ära harjunud, et muretsesin ette, kuidas ma pangakaardiga ära harjun. Ma vanakoolikas, mulle tõesti meeldib sula palju rohlem.

Ja ei muretsenud asjata – nüüd olengi olukorras, kus sullikraanid on kinni keeratud ning minus tekkinud ärevus. Mulle tundub, et mul pole mingit kontrolli raha üle, ma ei saa ju koguaeg arvutada, palju arvel on ja lahutada pidevalt, palju poes läks. 

Ma ei tea, hakkan vist iga esmaspäev raha välja võtma, et ma üle piiri ei läheks, sest ma olen endale seadnud reegli, et tagavarasid emapuhkuse ajal ei puutu. See raha kaardil pole nagu reaalne raha, ma ohjeldan ennast palju vähem. Ava aga pangakonto ja üllatu iga kord, palju sealt läinud!

Pseudoprobleem, võite öelda. Kindlasti! Ühel päeval pean niikuinii ära harjuma.

Millal pudenen?

Homsest olen valmis poolduma. See aga ei tähenda, et ma juba varem takka utsitanud poleks. Mitu nädalat on igapäevaselt nõmmliivateed joodud – äkki siis üle ei kanna. Ananass pidi ka aitama, ootab mul üks siin köögis lahtilõikamist. Laupäev oli aktiivne, eile jalutasime ka kodumetsades 7km. Terve ülejäänud päeva valutasin selga, paraku oli tänaseks valu läinud. 

Toon välja mõned kuupäevad:

21.märts: kalad läbi, hakaku beebi aga tulema!

28.märts: minu ja Viikingi kohtumise aastapäev. Poleks midagi selle vastu, kui esiklapse sünd seda kuupäeva õnnistaks.

31.märts: nii ämmaka kui minu enda pandud tähtaeg. Kuuldatavasti sünnib mikroskoopiline protsent lapsi tähtajal. Lootusi ei hellita.

1.aprill: “Saime lapse – APRILL!!!” (?)

• • •

Ökomähkmed jõudsid kohale & beebiriided on pestud👏

Elutoa kardinad

Sellist saagat mõne “riideriba” pärast küll oodata küll ei osanud. 

Et elutuba totaalselt uue kuue sai, ei passinud endised hallid kardinad siia teps mitte. Ausalt öeldes ei teadnud me tükk aega, mis toon üldse passiks. Aga midagi valida tuli – list nägi ette. Ma kaldusin sinepitooni poole, Viiking sellise kreemikavalge, et kardinapuud ka valged ju 😀. Sai nädal tagasi netiavarustest sobivaid otsima hakatud, Viikingile ees ja minule kohe takkaotsa hakkasid juuuuubeeedalt säärased pompomidega kardinad meeldima:

Urban Outfittersis müüdi aga ei Londonist ega Amsterdamist nendega koju ei pöördutud.
Otsustasime ise teha. Kangapoodi minek pidi muidugi järgmise laupäevani (eilseni) ootama, sest sellised ärid suletakse poolest päevast. 

Eile hommikul, päike siramas, otsustasime Lillestrømi jalutada, seal kangapood. Esimesena sai pompomi-riba välja valitud. Tegelikult kaldusime plaanist kõrvale – leidsime midagi paremat. Mõne ponnistuse tulemusena oli mätsiv riie ka leitud. Hakkasime arvutama: kardinat vaja 2,3m + mõningane varu. Ja selliseid neli tükki. Et siis ca 10m ja meetri hind 145krooni. Lisaks need ääreribad 4,7m (461kr). 10×145+461=1911kr (üle 200€). Sellise summa väljakäimise keelasin kategooriliselt ära! Ja ohkisin, sest see oli veel üks odavamaid kangaid. 

Lahkusime poest. Külastasime riburadapidi kõiki Lillestrømi poode. Ei leidnud ligilähedast kardinat. Otsustasime naasta kangapoodi ja osta “pompomi”-riba ja jääda lootma, et ühel päeval elu meie teele sobiva kanga/kardina saadab. 

Siis läksime lohutuseks lemmikkohvikusse saiakesi sööma ja koju, kus Viikingile Ikea pähe turgatas. Enne veel väisasime kodu-ostukeskust aga seal käivitus tulealarm veel enne kui me kõik poed läbi kamminud olime ning kõik see rahvamass kupatati õue.

Sõitsime Ikeasse ja leidsime sobivad! Juubeldus!! Ikea kohta kallid, ehk siis sealt oleks üle kahe korra soodsamalt ka saanud, aga ma ei jaksanud enam. Nende odavamate puhul ei meeldinud meile metallrõngad. 

Spontaanselt sai arvutitool ka kassasse veetud. Meil oli ammu midagi vaja ja too meeldis esimesest hetkest. 

Õhtul õmbles Viiking ribad-kardinad omavahel kokku. Ma monteerisin tooli. 

Selline päev! Olen olnud aktiivsem, kui tavalisel trennipäeval:

16 009sammu. A kell pole ikka rahul, see nõuab vist 20 tonni päevas😒

“Esta noche todo differente”

Alati kui me õega skaibime, jõuame vanade lugude meenutamiseni. Nii ka viimane kord. Pühalikult lubasin, et tuleb üks päev neid vanu lugusid kirja panema hakata.

Kõne all olev lugu leidis aset 2014 aasta märtsis, päev enne Viikingiga tuttavaks saamist. Ma ütlen, ma oskasin viimase hetkeni elu nautida, kuniks ma siis päitsed pähe sain.  Sest ajast olen viks.

Igatahes, ma ju tundsin Viikingiga kohtumist ette, ilmselt siis miski mind veel kemplema ajendas. Olin nädalapäevad tagasi Speini saabunud, plaani järgi nädal Emu, nädal õe juures. Esimene nädal sai läbi, rändasin Alteast Torreviejasse, õde mul ull, kohe kamandas pidutsema. Lõime lille, tegime nii mõnelegi joogile päkad silma ja asusime sõsara tööpaika kokse trimpama.

ristiløødud

Nüüd ma hüppan nädal varasema sündmuse juurde. Kui ma Eestist Hispaaniasse lendasin, siis need lennuajad olid, nagu nad olid – öösel jõudsin pärale, vaja autojuhti, Emu organiseeris. Sohvriks sai üks, kellega ta kunagi kurameeris, ca 50aastane hispaanlane Jose. Teema oli ammu läbi, aga pärast juhiteenuse osutamist ei kavatsenudki too apartemendist lahkuda. Emu siis tegi talle teise korteri otsa aseme ning alles hiljem paljastus, et Jose oli Emu kabistama hakanud, kutsus oma tuppa magama, lubadusega esta noche todo differente (tõlk. täna öösel on kõik teistmoodi). Emu saatis pikalt. Ma naersin segi end, kui sellest kuulsin ning “Esta noche todo differente”-lausest sai üleüldine nali peres.

Tagasi õe töökohta. Tegu polnud nädalavahetusega, rahvast vähe, siiski leidsime end kärmelt ühe kenakesega Tšiilist. Polnud tüüpiline inetu 1.50meetrine latiino, hoopis teist masti. Naljaga ütlesin tüübile ilma mingi sissejuhatuseta selle kuulsa Esta-noche..-lause. Oleks ma aimanud, mis edasi saab – kutt muutus takjaks! Millalgi, kui kojuminek (sest see polnud see KORRALIK pidupidamise päev) kätte jõudis, jalutas ta meiega midagi lausumata kaasa. Øde: “Sa pead midagi tegema. Ütle, et ta ei saa meie juurde tulla!” Mul polnud eriti selge hetk, lisaks raskused killerkontsadel püsimisega. Äkitselt olime me juba koridoris. Sõsar sõitis liftiga kõrgustesse, mina jäin tüübiga, kes mind korduvalt koridori seina vastu surus ja nokelda üritas. Kolm korda lükkasin teist eemale, ise irwitasin. Viimaks käis ta vist õelt küsimas, kas saab öömajale, minul oli suva, vaba tuba oli olemas, aga sõsar keeldus.

estanoche
No pole parema kvaliteediga pilti sest kutist
Hahaha, ma siiani muigan, kuidas üks mehehakatis saab nii optimistlik olla.

Aasta hiljem uuesti Torreviejas üht resto-ööklubi külastades, kus tšiilikas töötas, eitas ta kogu juhtunut ja nillis vaid mu õde. Häbematu! Ja viimati kui me septembris samas kohas mu õe ja Viikingi pere + vanaisaga õhtusöögil käisime, keeldus ta meie lauda teenindamast..

EDIT: Juba jõudis minuni inf, et tegemist oli hoopis argentiinlasega ning SIIT leiab juhtumist video.

Emapuhkus

Nii kui ma loorberitele puhkma (loe: emapuhkusele) jäin, hädiseks ma sain. Ei saa istutud ega astutud. Tegelikult normaalselt magatud – kõhuli ei saa ja muudmoodi küljed valutavad. Aga pole hullu, teadvustan endale, et kõik on siiski kergemapoolselt kulgenud.

Viiking armu ei anna, tema sõnutsi on veel niiiiiiiiiiii palju teha, mina teda ei mõistnud, palusin list kirjutada. Sealt me siis maha kriipsutame. Väike tuba sai nädalavahetusel kalkmaling‘ule veekindla mattlaki peale, siis sorteerisime hunniku pabereid, alustasime haiglakoti pakkimist ja riputasime beebile elutuppa kiigu:

Tükk tegu on kodusena need va 10 000 sammu täis saada. Üksi jalutajat minust pole, nii ma siis olengi end kaks viimast päeva hommikul ikkagi mõistlikul ajal üles ja trenni ajanud. 

Esimesel puhkusepäeval tuuritasime sõbranna ja ta pojaga Strømmenis ringi. Lindexis ei saanud ma ennast tagasi hoitud ja pidin selle kevadsügis-kombeka ostma. 

Ootan õde Monaga külla

Ülehomme juba ämmakale 38.nädala kontrolli, aga enne veel Viikingi Amsterdami-töötripp. Homme hommikul läheb, õhtul tuleb. Tööl on tal sellest hullem poleemika – töötab ta ju peamiselt naistega – ning nood “süüdistavad” Viikingit, et ta mu terveks päevaks üksi jätab. Et nad oma mehi mu asemel küll ei laseks 😁. Ilge jama küll! See lend kestab 1,5h kui ma ei eksi ja lennukid käivad koguaeg. Kui hommikul ka midagi toimuma hakkaks, siis ta jätaks minemata, kui päeval, siis hakkab kohe tulema. Esmasünnitajatel käivad need asjad ju aeglaselt. ERITI, kui asi veel geneetiline ka on 😉