Kes meile sünnib?

Ootasin vaid, et kõhupildid käes, sellest viivitus.
Lipsu värv mu kõhul räägib enda eest:

33117353246_af7c03ae16_o.jpg33117354566_a50cf77a1a_o.jpg

Meie esiklaps on poiss 💙 Täpselt nagu soovitud. See soov pole mul aga kaugeltki terve elu olnud. Varasemalt tahtsin ainult ja AINULT tütreid, kuid pärast Viikiga tutvumist mu meel muutus – nii perf mees peab vähemalt ühe poja tootma 😀

33117712046_cccdeb963a_o

Me justkui nagu “otsustasime”, et esimene on poiss juba kaks ja pool aastat tagasi, värvisime sissekolides ju väikese toa siniseks. Ja nimi – mitu aastat teada, lahedaim poisinimi, millel tähendus, ajalugu ja mille kandjat ma veel ühtki kohanud pole. Tüdruku puhul ei teaks vist siiani, kuigi ideid on.

Nimepidi on teda algusest peale ka kutsutud, isegi kui ultraheli veel sugu kinnitanud polnud. Ikka oli siit-sealt kuulda, et “aga äkki on tüdruk”. Ma mõtlesin ainult endamisi, et mida te ajate, ma TEAN, kes ta on.

33032333211_ce670265da_o.jpg

Haaa, nüüd oleks eriti hull, kui uh pange paneks 😝 Aga vaevalt, kaks seanssi juba kinnitanud, varustusest 3D pilt ka olemas.

Et meie lähisuguvõsas ainult tüdrukud on, tundub eriti lahe ja uudne see poistemaailm, millest ma midagi ei tea. Siiski on tüdrukusoov säilinud, neid tahaks ma hiljem kohe mitu, sest ma ei tea kui väga poisil venda on vaja, aga mul on kogemus, et tüdrukul on õde väga vaja.

Üks häda ajab teist taga

Minu muidu nii kuldsesse rasedusse sigines üks probleem. Alguse sai sellest va 4tundi autos istumisest – koju jõudes saapad libedalt jalga ei läinud. 

Eile tööl toimus 5h puhast mölutamist. Klientide põud. Panin tähele, et kuidagi tursuvad mu pahkluud, aga lasin olla.

Täna koristasin väikest tuba ja aina imestasin, kuidas jäsemed paisuvad. Emule-õele-Viikingile sai pilt saadetud, mispeale olid kõik tagajalgele aetud ja hakkasid mind arstile ajama. 

Peagi oli ämm ja mr.Bean mu ukse taga, pissutops ühes, mille ma siis täitsin ja end haigemajja sõidutada lasin. Ma ütlen, ma ise poleks läinud, teiste survel ainult. 

Üks võõras ämmaemand võttis mu vastu, ütles, et teinekord mujale – polikliinikusse/erakorralisse – läheksin. Sorry, ei viitsinud 3h viimase järjekorras passida. Olgu, kontrolliti siis ära ja tunnistati terveks. Saadeti koju jalgu üleval hoidma. 

Omaalgatuslikult otsustasin, et tööle ei lähe, lebotan juba tunde sofal. Väga võõras tegevus. Nüüd Viikingiga jalutama, piima ostma ja tema ühele pakile järele, et ma natukenegiiii liigutaksin. 

Õiiiigw kodune

Emmaljunga NXT90 käes!

Õnnis laupäev, mu ainumas vaba päev sel nädalal. Ärkasime vara, 8:15 täpsemalt, et 9:30 uksest välja saada, Viikingi sõber-kolleeg Oslost peale korjata (tahtis teine ka Rootsi odavat alkoholi ostma tulla) ja Strömstadi poole teele asuda. 

Kõik läks plaanipäraselt, välja arvatud, et kui ma kell 10 viimaks uksest välja sain, vaatasin, et auto polegi jääst puhtaks kaabitud – naabrinaine oli Viikingi hoopis lund rookima pannud. Aga see selleks, lõpuks me minema ei saime. 

Sõit kestis vast 2h ja selle ajaga jõudis beebi mulle selgeks teha, et istumine pole okei, sain lahkelt hoope ribidesse. Kõrvetised päral, pahkluud paistes.

Kogu Strömstadi linn/küla tundus ostukeskustest ja spast koosnevat, selle ainsama beebipoe leidsime hõlpsasti. Ja kui ma siis leti äärde astusin ja mõne hetke pärast see tõld mu ette veeretati.. Ohh, ma pole ammu nii elevil olnud. Imetlesime, uurisime, kinnitasime teineteisele, et teeme ainuõige valiku, maksime ja tulime tulema. 

Viiking ja sõber nägid kurja vaeva, et vanker kokku panna ja pagassi suruda.

Sundisin end tänaseni ootama, et päevavalguses pilte teha: 

Korviga sobivad rohkem lounge’i rattad
Mähkmekoti sai puhta muidu
Siin Outdoor-ratastega

Ja no kui juba Rootsis, siis pagass täis. Viikingile paar kasti + 2 kuuspakki õlle, mulle alkovaba veini (uskumatu, aga on teine päris tõetruu, mitte nagu suvaline viimamarjamahl, nagu ma kartsin. Või olen ma lihtsalt ÕIGE veini meki unustanud🤔) koju süüa, kohvi, pesupulbrit – nagu ikka😀

Shampa avan kui dekreedialgust tähistan

Palgasaaga jätkub

Eile olin esimese poole päeva vaba ja mõtlesin enam mitte oodata, suundusin kella kümneks Oslosse JussBuss’i juriidilist abi saama. 

Päral olles selgus, et enne tuleb aeg broneerida. Ainult, et helistada neile päev varem ei saanud, üldse ainult kahel päeval saab. Küsiti kas soovin järgmiseks nädalaks aega. Jah, soovisin. “Tulge siis esmaspäeval 17:00-20:00 või teisipäeval 10:00-15:00 tagasi.” No mis broneering see selline on?

Lahkusin, istusin koridoris ja kurtsin Viikingile. Talle ka pähe ei mahtunud, mis retard’id siin igal pool töötavad. 

Aga kui ma juba pealinnas olin, otsustasin LO’st ( üks Union, mis tööasjadega aitab, juhul kui liige oled) ka abikätt paluda. Jalutasin sinna, all valvelauas pidin taas imestama, kui väike maailm on – seal istus sama naine, kes meil baaris nädalavahetustel turvanaine on. Ütlesin, et mul vaja kellegagi oma tööprobleemidest rääkida. Turva andis mulle lipiku aadressiga näppu ehk siis asusin kolmandasse asutusse teele. 

Tegemist oli Fellesforbundet’iga. Seal tundus mõistlik naisterahvas töötavat. Paraku ei saanud nad mind aidata, sest ma pole liige ja kui ka hakkaksin, ei tegeleks nad nö minevikuprobleemidega. 

Anti uus leht ja ma lahkusin. Neljas asutus oli Fri Rettshjelp. Sinna sai jaole ainult aeg broneerides või esmaspäevast neljapäevani alates 16:00st elavas järjekorras passides. Lasin siis vähemalt aja panna, selle sai 6.märtsiks. 

Et ma viimastel päevadel igasugu abitelefonidele juba helistanud olin, koitis, et järgmine nädal on mul ka kuskil aeg kirjas. Avasin märkmiku ja OHHHHOOOO, 1.märtsil mul juba on samas kohas aeg. Pöördusin uuesti registratuuri ja tühistasin hilisema aja. 

Oslotuuri osas oli meeldiv, et ilus ilm ja et kõik neli asutust teineteisele lähedal asusid – üle tunni mul päevast raisku ei läinudki. Paraku mingit lahendust veel ei koitnud. 

Viiking, kes mu käikudega kursis oli, palus mul rahustuseks kuhugi maha istuda ning kohvi ja makrooni nautida. Kuulekana läksingi ja helistasin vanaemale, et ta ka teaks, mis elu elan. 

Valed vastlakuklid

Pean vahepeal midagi toredat ka kirjutama 🙂

Ma olen elus ükskord vastlakukleid teinud. Aasta oli 2015. Norras süüakse ka neid, Fastelavn’i  päeval.

Eile enne und, nagu ikka mulle meeldib voodis jutte rääkida: “Mus, varsti on see päev, kui me kreemiga kukleid sööme, aga te, norrakad, teete neid valesti.”

Viiking: “Kuidas?”

Mina: “Te lõikate need täpselt keskelt pooleks.”


Viiking: “Nii käibki.”

Mina: “Noup, kuidas sa sööd sellist? Nii kui tüki haukad, kogu vahukoor ennast kahe saiapooliku vahelt välja pressib,”

Näitan telefonist pilte õigete ja valede kuklite erinevusest. 

Jätkan: “.. õigel vastlakuklil on ainult mütsike vahukoore peal.”


Viiking: “Mis mõttega see üldse seal on? Siis mahub nii vähe kreemi ju! Kuidas sa seda mütsiga sööd?” 

Mina: “No ma söön tavalisel üldse mütsi esimesena ära.”

Irwitame koos😄

Lubage mul jälle halada

Ohhhooo, mis hommik! Käisin siis mingis tööabikontoris või kuidas iganes seda nimetada. Esiteks otsisin seda pool tundi taga – Googel Maps valetas. 

Sain siis uksest sisse ja rääkisin esimesele ettejuhtuvale – adminnile (?) – loo ära. Naisterahvas vahtis mulle apaatselt otsa: “Mina ei tea mida teha..” Selgitasin, et olen eelnevalt saanud infot, et oleks nagu õigus rahad tagantjärele saada. “Aga sa ju ei töötanud täisajaga,” Mina: “Jah, aga mu ülemus on kohustatud mulle täisaja töötunde kuus andma.” Tema: “Nojah, aga võibolla polnud tal sulle nii palju tööd.” Mina juba plahvatamise äärel: “Ta PEAB andma, kui leping ette näeb!”

Lõpuks läks ta kedagi targemat kutsuma. Siis vahtis mulle juba kaks paari kalasilmi vastu. Kumbki midagi tarka kosta ei osanud. MULLE LIHTSALT EI MAHU PÄHE, KUIDAS INIMESED MITTE MIDAGI OMA TÖÖST EI TEA. Mida nad teevad seal kontoris? Istuvad niisama tagumikke tortilladeks?

Lõpuks suruti mulle tasuta õigusabi leht näppu ja suunati lahkuma.

Teate, mind on viimase kolme päeva jooksul 4(!!!) korda mõnda muusse asutusse suunatud. Ma lähen hulluks siin. 

Homme siis uuele katsele. Oslosse. Ja järgmiseks nädalaks bronnisin omaalgatuslikult veel ühte organisatsiooni aja.

Miks kõik asjad just minuga juhtuma peavad?

Jama siis järgmine: juba mitu kuud olen ülemuselt palgalehti küsinud. Noh neid, kus on kirjas töötunnid, ekstratunnid, tunnipalk ja nii. Ülemus unustas koguaeg. Nüüd on ta haiguslehel. Pole teada kas seljavalude või mentaalsete probleemide tõttu, aga selle üle ma ei kurda, kõik on majas pingevabam. 
Igatahes asendab teda nüüd üks tore tüdruk ning minuni jõudsid kogu 2016aasta palgalehed ja mida ma nägema pean: palgatõus, mis novembris toimuma pidi – seda lihtsalt pole olnud! Pärast mõningat ootamist teatati, et uus palgasumma polegi see, mis mina arvasin. Üritatakse mind lolliks teha? Arvatakse, et mul mäluprobleemid? Ahh, ma ei jaksanud kembela. Üsna kindel, et asja taga omaniku naine. 

Aga ärgu arvaku, et ma asja nii jätan. Probleemid ulatuvad kaugemale. Nagu ma korduvalt maininud, arvutatakse emapalka viimase 6 kuu järgi ja minul on 100% leping, mis tähendab, et iga kuu PEAB ligi 150 töötundi mulle antama. Aga mis kuud mul siin vahepeal olid? Vahest 112h näiteks..

Helistasin tööabisse, sain teada, et mul on õigus alates 2014 aasta septembrist (mil algas tööleping) kõik rahad tagantjärele saada, isegi kui mulle neid va 150 tundi ei antud.

Veel sain teada, et tunnipalk on mul haiglaselt madal. 

Kui mulle jaanuaris lahkelt lasteaiapäevi jagati ja ma omaniku naisega kemplesin, et ma õhtuseid vahetusi soovin, olin ma sõnatu, kui too teatas, et raha pole kõige tähtsam. 😲 nagu! Seda tuleb mulle ütlema miljonäri naine!

Antud juhul oleneb mu järgmise aasta eluolu sellest viimasest poolest aastast ja emalõvi minus ärkab-möirgab, kui keegi mu lapse elukvaliteedi kallale kipub. 

Jube kahju, aga mul ei jää muud üle kui seda raha nõutama hakata ja kardan, et konflikt sellest tekib, aga mis ma teha saan? 

Lisaks ei tea, kas mul parakad või mis, aga seesama omaniku naine utsitas mind eelmine nädal haiguslehele jääma. Miks? Ma pole haige! Rääkis, et kõige tähtsam, et lapsega kõik korras, et töö pole nii oluline jne. 

Taevas halasta, tahan nende jamadega juba ühele poole saada 😫