Peredraama

Vahepeal peab kröömike draamat ka saama. Kajastamine leiab aset ainuüksi seetõttu, et tegelased eesti keelt ei mõika. 

Eelmine nädal juhtus selline kahetsusväärne asi, et me unustasime Viikingi väikese õe sünnipäeva ära. Meil on VÄGA kiire elutempo ning viibisime tol ajal Kopenhaagenis. Mitte et see mitte-helistamist-õnnesoovimist välja vabandab, aga mainin ära. 

Üleeile ostis Viiking vähemalt ühe legokomplekti õekesele, et see siis postiga Kristiansandi poole teele panna. Eile aga helistas Viikingi isa, et törts tõsist juttu ajada. Õest muidugi. Ja paisu tagant need kaebused valla lasti : 

  • Sünnipäeva unustasime ära.
  • Külas ei käi. Vabandan, aga ühes kuus on mul keskmiselt üks vaba nädalavahetus ja korteriremont venib niigi, me ei saa oma ainsaid vabu päevi lullilöömise peale kulutada. 
  • Ja nüüd parim: Jõuluajal ei mänginud me piisavalt noore preiliga.

Esiteks kuulas Viiking kogu jutu ära, noogutas kaasa, vabandas, siis tuli mulle ümber rääkima. Koos otsustasime, et süü meil lasub, aga ainult sel osal, mis sünnipäeva unustamist puudutab. Ülejäänu on absurd! Jõuludel oli väike õde kõigesse kaasatud – mängisime temaga lauamänge, isegi jõuluvana sai mängitud!

    Ja Viikingi isa tuleb nüüd, kuu hiljem, sellega lagedale..

    Ok, igatahes õhtul läksime pärast M. tütre 3ndat sünnipäevapidu (me häbematud teise tirtsu peole nägu näitasime. Viiking palus mind jumala eest sellest käigust oma isale snäppe mitte saata 😆) ämma juurde. Ämm on mul ülinorm. Temale kurdsin siis mis ta eksabikaasa öelnud ja arutasime olukorda. 

    Tänaseks on teema ööpäeva settinud ja muidu igati konfliktevältiv Viiking otsustas oma isale tekstida, et palju tema 30aastaselt erinevate lastega (kes pole enda omad) mängimas käis.

    Enne pidu, lillelööduna:

    Rase trennisaalis

    Sorry, et kõik mu raseduse ja tulevase beebi ümber keerleb aga no KEERLEBKI.

    Olen juba kirjutanud, et esimese raseduskuu tegin trenni nagu ikka, siis tekkis kolmekuuline paus. Paha olla ja väsinud. Neljandast kuust olen korralikult klubis käinud. Algul kõhtu muidugi polnud, seejärel nägin välja nagu eriti treenimata vatsaga ja nüüd, 7kuud rasedana, pole enam kellelgi kahtlust 😃
    Lõvina jumaldan ma tähelepanu ja naudin, kuidas reaalselt igas grupitrennis treener mind õlale patsutab ja kiidab. Alles sattusin ühe treeneriga saunas jutustama, sain tunnustust, ütles, et andis ise ka trenni 7kuuni ja et muidu rasedaid väga näha pole. Avaldas veel arvamust, et sünnitus tuleb kerge, kui nii heas vormis olla. No loodame!

    Tõesti, kui rasedused kõik nii kerged ja sünnitus ka konti ei murra, pole mul mingit probleemi veel 3 last saada. Ei tohi koju tegevusetult lebama jääda, nii need kilod tulevad ja aega hädaldamiseks kah jagub. Mul kasvab vaid kõht – 36suuruses püksid ajan siiani jalga. Kahjuks kaldun arvama, et kui ma teise raseduse ajal esimesega kodus olen, saan kahekordselt need kilod turjale😒
    Siiski ei saa ma öelda, et Inside Run’is (kus ma viimati teisipäeval käisin) sama kiiresti jooksta jaksan. Ikka on raske, pulss 180 ja sääre-tallakrambid, aga elus ei saa igasugu raskustele alla vanduda. Ei kannata hädine olemist!

    Emu soovil pilt pärast 5km jooksu ja 90kõhulihast:

    Soojakott

    Olgugi, et kevad, kui beebi majja tuleb, igaks sajaks juhuks otsustasin, et soojakott tuleb ikkagi ära osta. Võibolla juhtub paar külma päeva olema ja hiljem läheb niikuinii seda vaja – lasteaias magatakse ju õues. Hea kohe, et lasteaiakogemuse saanud, palju selgem pilt, mida eelistada. 

    Uurisime maad, Viiking vaatab alati neid best in test‘e ja Voksi usku me pöördusime. Norra toodang, sisaldab villa, saab pikendada kuni 5aastasele. Fliissisuga ei lubanud Viiking lapsele osta.

    Algul olin valmis koti Jollyroomist tellima, aga hoidsin ka finn.no’l silma peal. Olin õigel ajal õiged kohas, 12min tagasi oli postitatud kuulutus: Voksi Urban 500NOKi, musta värvi, pikendatav osa kaasas. Enamus müüsid seal tonniga! 

    Kärmelt käpp peale ja teisipäeval sõitsime sellele 70km kaugusele järele. Parem oleks, et see sama hea välja näeks, kui pildil, mõtlesin. Ja nägigi! Ainult, et tume-tumesinine, mitte must 😀. 

    Eestis saab seda osta SIIT

    “Täispissutud kindlasti,” oli Emu hinnang, kui talle rääkisin.

    Smuutihullus

    Paar nädalat vältas mul kamahullus, ehk siis tarbisin vahepaladeks kulturmjølki (meie hapupiimalaadne?) kamapulbri ja häbi – aga suhkruga.

    Nüüd hakkas smuuti isutama. Kirun ennast vaid, et suvel laisk olin ja ainult hädised kaks karbikest mustikaid sügavkülma korjasin. Õnneks on vaarikate ja maasikmarjadega natuke paremad lood. 

    Minu smuuti käibki ühe retsepti järgi: tunde järgi kolme nimetatuid marju, 1banaan, kulturmjølk/piim, helde käega chiaseemneid, 1tl sellist pulbrit, kus kõiksugu superasjad sees, nagu spirulina jt. Suristan saumiksriga seal keskel ja valma! 

    Selle pulbri ostsin juba suvel Dublinist aga miski ei ahvatlenud seda varem avama. Joogile annab sellise kerge mätta- või murumeki😝 Kas meeldib see mulle raseduse pärast või niisama, pole teada. 

    Imetamisloeng

    Vaikselt on nädal juba sellest möödunud aga kajastamissoov on püsinud. 

    Aset leidis see samal päeval, kui mu haiglasaaga, Viiking oli megaväsinud, teepealt tuli talle topeltamericano osta, kõigele lisaks oli ta viimse tunnini arvanud, et me sellisele kursusele lähme, kus hingamisharjutusi tehakse, nagu filmides. “Aga kui see imetamisloeng on, siis miks mina kaasa tulema pean?” küsis ta pärast minupoolset selgitust 😃

    Olgu mainitud, et sinna teise loengusse lähme me ka, aga alles järgmine kuu. 

    Igatahes väga meeldiv oli näha, et imetamisloengusse oli tulnud kaheksa paari pluss kaks naist (ei olnud omavahel paar). Pärast ei olnud Viikingil tunnetki, et ta poleks pidanud seal olema. 

    Kuna ma pooldan loomulikkust, ei tule üllatusena, et ma ka imetamise tulihingeline pooldaja olen. Emu imetas mind omal ajal 1aasta 10kuud ja ma olen selle üle megauhke ning julgen arvata, et sellepärast ma nii terve ja tugev olen 🙂 Pole mingeid allergiaid jne. On nähtud seda võrdlustabelit rinna- ja feikpiima vahel. JUBE!!

    Loeng algas filmiga “Rind on parim” kus kõik põhjendatud, miks imetamine hea, milline on õige võte ja näidati kaadreid vana aja sünnitusmajadest, kus sarnaselt Eestile imikud emadest eraldati ning tol ajal sai 10st beebist kolmandal elukuul rinda vaid 2. Aastast 1967 jutt. Täna on see arv 8 – üks kõrgemaid läänemaailmas. 

    Pärast filmi rääkisime jutte. Enamused tunnistasid, et said palju uut infi, ma muidugi ka aga olen varem ka üsna palju lugenud. 

    Räägiti veel, et:

    • soovi korral tullakse pärast sünnitust koju kaema, kuidas kõik sujub
    • lutt on sünnitusmajas rangelt keelatud. 
    • kui ema aastase lapse kõrvalt tööle peaks minema, siis on tööandja kohus talle imetamiseks pause anda. Sel juhul peaks siis isa või kesiganes hoidja lapse ema töökohta toimetama. 

    Vägaväga loodan, et mul kogu see imetamisteekond libedalt läheb😇 

    Milles see laps koju tuua? 

    Tähtaeg on mul sellisel ajal (31.märts), et iial ei tea, mis ilm on. Järsku kannan veel üle ka, nagu Emu – pidi geneetiline olema – seega tuleks igaks olukorraks valmis olla. 

    Norras on ääääärmiselt populaarsed kõiksugu villabodyd ja -pesud ja -kombekad. Olen minagi seda usku pööratud. Paraku selgus, et firmas, kus Viiking töötab, alla kolmekuusetele villariideid ei müüda, tuli parematele jahimaadele asuda. 

    Eile, kui Viiking kehatuuningut sai, jalutasin ma Kopenhaageni vanalinnas ja põikasin Taani disaini beebipoodi. Joha villariideid oli seal omajagu, tilbud (sinu pärast, õde, pruugin just seda sõna) ka käimas. Vaagisin kaua-kaua, kas võtta villabody või -kombekas. Otsustasin viimase kasuks. Suurus 50 ja 100% meriino:

    Pole vaja õiget värvi veel demonstreerida 😝

    Hiljem lennujaamas sattusime peale veel paremale alele: -40% pool villa, pool pambust ja mingi raasuke polüestrit ka. Selle võtsime 56suuruses. Lapsed pidid siin maikuuni villas ringi käima, niiet las ta olla:

    Ja homme ostame selle kurikuulsa soojakoti ka ära, milleta samuti ükski laps siin üles ei kasva 😁 Seda kajastan siis hiljem. 

    Ja Emmaljungale lähme 9.nädalal järele, kusjuures meilile sain veel parema hinna kui netis. Woohoo! 

    Saab öelda, et oleme enamvähem valmis (kui välja arvata, et kodu pole üldse valmis😀). Eelmine nädal saabus kohe mitu kasti:

    Laupäev Kopenhaagenis

    Kuigi puhkus, magada pärast poolt üheksat ei antud. Hommikusöök ja juba olimegi Uffi juures tattoosalongis. Uffi (õige nimega Uffe) on Nordic tatoveeringutele spetsialiseerunud väga lahe karvane tüüp. 

    Sai siis Viikingi seljale üks mütoloogiline kaheksajalgne hobune esialgu vildikatega joonistatud. Seejärel kohvipaus ja mindigi mu mehele tattooaparaadiga kallale.


    Vahepeal olin ühe Taipesa leidnud ja Tai massaazhiks aja saanud. Üks hetk jätsin mehed omapäi ja viskasin ise ka protseduuride lauale siruli. Tunnise massaazhi originaalhind oli 500DKK, talvetilbude puhul 350.- 

    Õige pea pärast mudimaasumist tekkis minus rahulolematus. Kuidagi ebaühtlane oli see teenus, vahepeal palusin tugevust lisada. Tailanna teatas, et ei saa – mu raseduse pärast.  ?!!?!!??

    Mitu korda sai seda amatööri veel “õpetatud”. Tundus, et tal polnud ikkagi litsentsi. Vahepeal ütles, et iga kuu tuleb massaazhis käia, muidu on järgmine päev palavik. Kõigil taanlastel pidi olema. 

    Ok, lõpuks sai see tund otsa ja oli aeg tasuda. 

    “400” teatas massöör. 

    Mina: “Aga netis oli 350.-”

    Massöör: “Jah, okei, 359.-”

    😶

    Enne hotelli suundumist põikasin toidupoest läbi. Jumal, kus on odavad hinnad! 

    Terve linn oli udus

    Õhtust pidime olude sunnil ühes mõttetus restorasin sööma, sest kaks lahedat kohta olid liiga täis 😐.