Oslos poodlemas 

Üleeile sai käidud. Kaasas mitmed kinkekaardid, et neist lahti saada. Paraku me Illums Bolighusist kaugemale ei jõudnud. Minu visioon oli, et koju naaseme kahe seinalambiga magamistuppa. Kaupluse kolmas ehk viimane korrus oligi valgustitele pühendatud. Kahjuks ei vaimustunud me ühestki seinalambist ja needki mitte-midagi-ütleva välimusega valgustid maksid alates 250€ tk. Kinkekaart oli ca 200€ ja lampe vaja tükki kaks. Loobusime.

Teiselt korruselt oleks 250eurise vannitoaprügikasti saanud näiteks. Me aga siirdusime beebide/laste osakonda ja sealt me enam välja ei saanud. Ise ka ei usu, et mõlemad Viikingiga nii kana-ema-isastunud, et silmi vaid titeasjade jaoks. Pärast pikka vaagimist lahkusime orgaanilisest puuvillast voodi pehnenduse (pilti võin kunagi hiljem näidata) ja  naturaalsest kummist lutiga. Ei hakka mu laps mingit plastik-silikoon-lateks lutti saama, kui üldse.

Mulle meeldib selle vanakoolikas välimus.

Ja vot, siis hakkasin ma juba nälga surema ja Viiking viis mu sinimerekarpe ja ravioole sööma, jättes üle poole kinkekaardist järgmiseks korraks.

Mis on juhtunud hotellihindadega Tallinnas?

Ostsin eile jälle (pool)spontaanselt lennupiletid. Seekord Tallinnasse – vaja kõhupilte tegema minna, lisaks igatsen spasse. 

Eestis viibime 10.-13. veebruar. Jah, Viiking tuleb ka! Järgmise loomuliku sammuna avasin Bookingu ja hakksin hotelle “lappama”. Ja mida ma jälle nägema pean? Korralikku hinnatõusu! Kui eelmise aasta algul Viikingiga nädalavahetuse Tallinnas veetsime, sai lebolt 3ööd kahele 150€ eest, ilma et oleks pidanud kõige nirumat valima. Seekord alla 250€ nagu väga ei leia. Ometigi peaks veebruar üks turistivaesemaid aegu olema. 

Tahaks ikka, et hommikusöök hinnas oleks – mul va rasedal hakkab ju halb, kui kiirelt pärast ärkamist süüa ei saa. Ja muidugi spa – see üks põhjusi, miks tuleme. On palju palutud? 

Tundub, et Eestis (loe: Tallinnas) hotelliäris eriti õitsvad ajad. Hinnad nagu läänes. 

Kõigele krooniks teatas Laura (ikka Strandberg), et too nädalavahetus võibolla üldse Eestist väljaspool viibima. Hakka veel uut fotograafi otsima. Taevas halasta!

Ebaõnn vol1000.

Rõõmsamaid noote ka: AM ja Jumpstükk tegid me beebile üliarmsa kingituse – Mariuse mustrilise 100% meriinovillast body ja lambanahksed papud😍 Pärit Oslo jõuluturult. Tean, sest käisime sõbrannaga neid nillimas.

Ma olin ikka õige liigutatud 🙂 

Jõuluõhtu

Keskpäeval toodi meile Viikingi noorem sõsar, kes suhkrust pööraseks söödetud. See aga ei tähendanud, et me õhtust söömingut magusalauaga alustanud poleks:

Veidi hiljem traditsioonlised jõuluribid, kartulid, hapukapsas, pohlamoos ja pruun kaste (väkk!). 

Nagu näete, siis Viikingi tädi oma perega jättis siiski tulemata. 

Pühasöömaaeg kaua kesta ei saanud, sest üks niheles liialt. Varsti koitis selle niheleja jaoks päeva tipphetk – jõuluvana kaapis akna taga, et sisse saada:

Vabandage, et pilt udune, jõuluvana niheles ka


Ausaltöeldes kartsin ma, et neiu Viikingi ära tunneb, aga ta ei kahtlustanud hetkekski mitte! Ja Viiking sai tuleviku tarbeks harjutada 😉 

Loomulikult oli ka mul pilti vaja:

Õige pea pärast jõuluvana lahkumist, naases “uinakule läinud” Viiking, kes pakijagajaks valiti. Kinke oli metsikult, mistõttu kulus nende avamisele lõviosa.

Mis ma/me siis saime? Peamised rõõmustajad:

Viikingiga hakkame mätsima
Ma ju muumihull

Viiking oli ilmselgelt üle piiri läinud, et tossud lisaks kinkis. Muumitavaar tuli tädi järeltulijatelt 🙂 

Peatudes väikese preili kinkidel, siis ma vaatasin kuidas ta järjest veel ja veel pakke sai. Nagu robot võttis neid vastu, rebis paberi ümbert ja küsis: “Järgmine!” tundmata siirast rõõmu, sest see polnud enam eriline (teine päev ka juba kinke saada – lahutatud vanemate värk). Ma ei taha, et minu lapsed niimoodi asjadesse uppuma hakkavad. Ma ei tea, kuidas ma tulevikus Viikingi perel viisakalt selle massilise kinkimise ära keelan. Mina olin omal ajal ühe kingi üle 100x õnnelikum kui see neiu oma kahekümne. 

Lõpuks sai ta oma uue My Little Pony-beebiga magams suunatud. Meie panime brüleedele tule otsa ja maiustasime teleka ees:

Enne und hakks mul mingi veider morning sickness ja käisin vetsus kettimas😒 

Glitter beard done!

Nagu lubatud, sai (läbi häda) Viikingile glitterid habemesse lisatud. Eks ta viimase hetkeni lootis, et ma idee unustan või loobun, aga seda ei juhtunud. Täna siirdusime end pärast hommikusööki vannituppa lille lööma. Oli kosta nurinat, kirumist, hädaldamist, et pärast terve maja sädeleb ja et mina pean kõik ära koristama. Pidin siis tuju üleval hoidma, armastust vanduma, kiitma. 

Lõpuks saime kuuse “alla” pildistama. Viikingi õde oli siis kaamera taga: 

Ma olen üsna rahul. Võibolla kurdaks ainult selle üle, et pildil habe nii väga ei sillerda. Ehk saab seda hiljem tuunida? Lisaks kahetsen, et polaroidiga kaadri jäädvustada unustasime 😦 aga järgmine aasta jälle ja uue värviga 😀 

Viiking muidugi JOOKSIS pärast viimast klõpsu vannituppa nägu pesema. Kui appi läksin, tunnistas, et tegelt on lahe sellised asju teha – ei midagi uut siin elus.

Pärast pesu siiski õnnelik, et täie tervisega pääses:

Hea ajastus, ma ütlen

Kolm aastat tagasi ulatas jumal mulle raha näol abikäe. Soetasin iPhone 5s’i. Kuldse muidugi. Sest ajast olen õunausku olnud. 

Praeguseks on telefoni aku täiesti läbi, aga viimne piisk oli selle üleeilne poole meetri kõrgune kukkumine. Ta on mul varemgi kukkunud, korduvalt. Teiselt esimesele korrusele kõvale pinnale, ilma korpuseta ja jäänud täitsa terveks. Seekord sai saatuslikuks, tulemus:


Ma tänan jumalat, et see alles nüüd juhtus, sest ma tean, mis mul kuuse all soolas on. 

Praegu seda kirjutades on kõik mu ümber naerukrampides, sest otsustati, et Viiking on see, kes väikeõele jõuluvana mängima peab. Hetkel käib peaproov: 

Päev Amsterdamis

Esmalt kiidulaul, kui hea on lennujaama lähedal elada. Sellise mõistagi, nagu Oslo oma. Nõnda paljudesse kohtadesse saab otse ja Norwegian hinnad on meeldivad. Mäletan mis jant oli Eestist Hispaaniasse Emule-õele külla sõita. Alati kaks lendu, vahest üldse Riiast, mis tähendas 5h bussisõitu või pidin Barcelonast 8h Alicantesse sõitma. Tol ajal mu reisimised aastas 1-2 korda Hispaanias käimisega piirdusidki.

Nüüd naudin elu palju rohkem! Ja reisimine on mulle oi kui tähtis, seetõttu ei nõustu ma kuskile Kristiansandi (Viiking on vahest soovi avaldanud) või mujale Norra kolima. 

Nagu teada siis idee Amsterdamis õega kohtuda sündis kaks nädalat tagasi. Päeval otsustasin, õhtul ostsin piletid, öösel teatasin Viikingile, kes parajasti Londonist saabus, et minek. 

Kolmapäeva hommikul saabusin kogu killavooriga tööle, et õhtul otse lennujaama minna. Õnnistuseks sain ma lennukis tervel real istmetel laiuta ning kella 21 paiku ärkasin/virgusin/toibusin juba Amsterdamis. Õeke tuli lennujaama vastu ja kiljumist oli jälle taevani. Rohkem kui õhtusöögiks pitsat süüa ja Salme videoid vaadata me sel õhtul ei jaksanud.

Järgmine päev algas hiljem kui loodetud, sest kaks päevavarast (mu sõsar ja ta parim sõber R.) ei saanud õigel ajal maast lahti. Hommikuks sõime magusaid rosinasaiu avokaado ja suitsujuustuga, alla loputasime Nescafe kohviga, milles creamer mahedust lisamas. Utsitasin õe oma jõulukingi avama, tõotasin, et nii on parem, sest pakist vupasas välja Instax Mini 8, mis sai juba samal päeval tööle rakendatud:

Lõpuks kui me hotellist välja saime, algas see õige turistitamine. Suveniiripood:

Õde pistis kinni, ma maitsesin raasukese.
Suveniirid millega iseennast rõõmustasin
Jagan siis juba õe toodud Islandi suveniire ka 😉

Jalutamine x miljon:
Eriline selfitaja pole, aga vahest tuleb


Friikate söömine (mingi Amsterdami asi vist), muidu suurim fänn pole, aga seekord läksid libedalt:

Krdi õgard

Lovers Cruise. Muidugi olime me kapteni lemmikud, istus meie lauda juttu puhuma. R.’d tunnustati, et tal lausa kaks naist 😆: 


Madame Tussauds muidugi: 



Päeva lõpetuseks lõime lille, sõime restoranis kes lõhe, kes merikeelt, kes kana. Seejärel tiir sel kuulsal puna-tänaval. Olime suht šokis seal, naised olid seal nagu lihaletis. Pildistamine oli keelatud, aga ma rebel – filmisin suisa. 

Magama saime mitte enne kahte. Järgmine päev oli raske, söömata väljusin hotellist, pärast kahte minutit kõndimist hakkasid maomahlad üles tulema, mistõttu pidin ma bakerisse, mille mu õde äärmiselt turistivaenulikuks titulleerinud oli, suunduma, et üks juustucroissant mu olemise paremaks teha saaks.

Edasi sõitsin trammiga (jänest) rongijaama, sealt rongiga lennujaama ning enne kahte maandusin Gardermoenis ja asusin reipal sammul tööle. Jube väsitav, kell 23 sain lõpuks koju ja oleks siis puhata saanud – kus sa sellega, Viikingil oli tööl jõulupidu, kust ta kell neli saabus. Sõba ma selle norskava ja õllearoomise mehe kõrval enam silmale ei saanud ning ees ootas öö diivanil.. 

Meie hommik

Mina ei tea, kuigas ma beebiga elama hakkan, kui ta nagu enamused liiga vara ärkama hakkab. Lasteaiatööpäevadel pean kella kuuest virguma. Minu jaoks on see öö.

Eile nii oligi. Ärkasin kell 6, et 7:20 uksest välja saada. Alles koridoris teavitati mind, et lähme hoopis autoga (mr.Beani Mercedes) aga see vaja veel enne service‘isse viia ja teine mr.Beani auto (seekord Volvo) asemele võta.

Natuke peale poolt kaheksat istusime service’i ukse taga – too avati alles kaheksa. Algas peata kanatsemine – ei tea kas ma nii poole üheksaks Oslosse lasteaeda jõuan. Loobusime Volvo ootamisest ja hakkasime sõitma. 2km pärast, kui auto laetuli ikka kustunud polnud, mõtlesime jälle ümber, sest pärast tööpäeva teisel pool Oslot tühi aku avastada oleks veel suurem probleem. 

Lõpuks sai service avatud ja meie Volvoga linna sõidetud. Kogu see kemplemine röövis minult pool väärtuslikku unetundi, tööle jäin 6ninutit hiljaks ja kuna ma autos sõba silmale üritasin saada, olin terve päev apaatne..

Ja Volvo – kõige turvalisem auto – sellel konkreetsel ei käi turvavöögi kinni..