Jutustan ühest perekonnast, kes meil täna söömas käisid. Et mitte arusaamatusi külvata, mainin kohe ära, et juhul kui nad ikkagi polnud üks leibkond, pole ses juhtumis midagi iseäralikku. Paraku kõik ikkagi sellele viitas, et nad üks pere olid.
Tulid siis ema-isa/mees-naine oma kahe pojaga sööma, sõivad ja jõivad, pärast mida arvet palusid. Viisin. Arvet nähes selgus aga, et nemad koos ei maksa, mees maksvat ühe ja naine teise lapse eest. Olin pehmet öeldes jahmunud, fixisin selle “probleemi” ja läksin juhtunust köögitoimkonnale pajatama. Selgus aga, et hoopis mina olen imelik, mõlemad kokad arvasid, et on jumala normaalne, kui neil paaril eraldi arved on, siis nad ka lastekulusid jagavad.
Vabandage mind, aga minu jaoks on selline juuksekarva lõhkiajamine ütlemata kummaline. Ei kujuta ette, et paari aasta pärast lähen Viikingi ja võsukesega koos sööma, mina maksan enda eest, Viiking enda ja lapse arve teeme pooleks või?
Aga las nad elavad kuidas soovivad, mina ainult arutlen 🙂
varikasblog.wordpress.com 