Isud

Viimastel nädalatel on mu isud niimoodi muutunud, et ise ka ei tunne ära ennast. Kõige rohkem on mul hea meel, et mulle magus enam ei meeldi. MINULE, kujutate ette, kes ma olin suurim enne maailma kõige suurem suhkrusõltlane. Ja oi, kui õnnelik ma selle üle olen! Väga meeldiv, kui mulle kunagi enam kommid ja shoks ei meeldiks, elu nii palju kergem.

Vahepeal on mul siin erinevaid perioode olnud, üks nädal sõin ainult äädikaseid kurke ja kalapulki, teine tatart, kolmas näkileibu maksapasteediga. Ainult üks on sama – liha alla ei lähe, hakkliha veel kuidagi aga ainult vaadatagi veise sisefilee poole, ma tahaks kettida. Naljatan, et beebi on taimetoitlane 😀

Eelmine nädal Eestist tumedat leiba ja sulatatud suitsujuustu kaasa ostes, sain ma aru, et ilma nendeta ma enam kaua ei ela. Kahest poolikust leivast muidugi igaveseks (raseduse lõpuni) ei jätku ja juustust on ka 3cm järel 😦 Ja iss veel utsitas mind rohkem juustu ostma aga ma mõtlesin, et poh, raudselt söön ma ennast sellest enne üle.

Aga kus on häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pühapäeval, kui ma ei eksi, teatas Viiking, et läheb töö pärast teisipäeval Rootsi. Nagu ikka – hommikul läheb, õhtul tuleb. Eile siis tagasiteel kirjutas mulle, et mida abikaasa küll Rootsimaalt sooviks. “MUSTA LEIBA!!!!!!! Ja juustu ja sinki” vastasin talle. Euroopa liidus teatavasti on suurem valik toitu ja odavam ka, mistõttu soetas Viiking mõned kohvipakidki. Aga noh, kohv mul ka enam alla ei lähe 😀 Igatahes sain sellise chiaseemne leiva ja veel ühe tumeda leiva. Viiking neist õnneks ei hooli.

Viimased paar päeva on mind kimbutanud vanakoolitoitude isu. Leivasupp läheks libedalt näiteks. Ühe tüüpilise eesti koolitoidu – ukraina borši – valmistasin täna isegi. Viikingit kiusan, et laps tahab ainult Eesti toitu 😀 Nagu üks kodukana muiste, veetsin köögis pea kolm tundi, sest isegi puljongi keetsin ise. Nüüd ootan Viikingit, ise põnevil, mis ta sellisest supist arvab. Üsna kindel, et ta seda täna esimest korda elus maitseb 😉

Advertisements

Eesti ja Norra erinevused: rasedusega arstil

Täna olen õige varajane linnuke, sest Emu sadas juba 7:30 oma saja kotiga meile koju sisse, jättis osa asju siia ja pani Eesti poole leekima. Saatsin ta rongile, ise läksin 9:00ks arstile. Nagu juba varem mainitud, siis enne 12ndat rasedusnädalat siin midagi ei torgita, täna aga, kui käes on 13+6 tehti esimesed protseduuris. Esiteks paluti mul pissutopsiga kohale tulla. Taevas halasta, mul Eestis juba oscar tehtud ja and tahavad mingit pissut. Aga sellest pean ma vaikima, sest kahes riigis (vist) korraga arvel olla ei tohi. Lisaks küsiti neid tüüpilisi andmeid nagu pikkus ja kaal (mis on siiani endine, juhuu!), reesuskonflikti võimalikkust (mul veri neg., Viikingil pos.). Öeldi, et seda kontrollitakse esimest korda 24ndal nädalal. Pandi paika haigla, kus sünnitan, lõpuks võeti 5(!!!) topsi verd. Nojahnoh, Eestis piisas küll ühest..

Esimene ultraheli tuleb 16ndal nädalal, või kuskil nelja nädala pärast, selle pean ise välja uurima – kuhugi helistama. Üldse pidi ainult kaks korda ultraheli tehtama, vaid kahtluste korral rohkem.

Ma nüüd pean kärmelt otsustama, kas lähen Eesti 20. nädalal looteanatoomiat tegema. Eestis ämmaemand igatahes tungivalt soovitas.

Ok, tsau!

Fotosessioon

Tegelt enne kui ma titekraamist juttu teen, räägin, miks ma pulmakleidi uuesti selga ajasin.

Mitu nädalat tagasi kirjutas mulle meie imeline pulmafotograaf Laura Strandberg nõnda:Ma olin muidugi megameelitatud, vastasin talle, et tulen 21.sept Eesti, ega see liiga hilja ole? Lubas mulle teada anda. Seejärel oli paar nädalat vaikust kuni ma issi ja T.ga Komeedis kiluvõileiba sõin. Laura kirjutas, et davai, teeme homme ära, palus mul Jenniferilt meik-soeng paluda. õnneks oli tal aega nii ma järgmisel hommikul kell 5:50 maal ennast üles ajasin, vanaema tehtud kaerahelbepudru sisse ajasin ja poole üheksaks linnas olin. Nagu juba mainitud, võtsin ennast haigekassas arvele, siis meiki, kuhu iss mulle pulmakleidi tõi, edasi Kalev spa hotelli, kus ma ööbisin.

Valmis ja Laurt ootamas.

Maksin raisk sinna 20euri varajase check in´i eest juurde, tõmbasin natuke hinge, chattisin sõsara, emu ja Viikingiga ning kell 11:30 tuli Laura mulle järele, kiitis meiki ja põrutasime Viimsisse metsa ja mere äärde klõpsutama. Enne veel ta sõbranna juures läbi, kes imeilusaid juukseehteid teeb, millest ühte minagi sel päeval kandsin 🙂 Kahju vaid, et ma eelmisel päeval julged 15cm kiharatest maha olin lasknud lõigata :/

Väljas oli megakülm, aga olin vapper, kannatasin ära. Vahepeal kallas vihma ka, aga Laura sõbranna hoidis mingit fotograafia tarvikut mu pea kohal 😀 Kindel see pole, kas ma esikaanele saan, aga vähemalt palju ilusaid pilte on soolas ja üliäga kogemus ka 😉

Sõidu ajal ütles Laura mulle, et mu elu mul tundub kõrvalt vaadates ideaalne olevat. Vot mulle tundub tema oma 100x ideaalsem 😀 Lõvile tundubki vist alati rohi mujal rohelisem.

Kerge hilinemisega toimetas Laura mu otse ITKsse, kuhu ma pulmakleit näpus sisse marssisin. Tegi veel nalja “nüüd on asi ametlik, laps võib tulla!”

Miks ma koguaeg loid olen?

Mis juhtub terve noore abielunaisega? Ma arvan, et igaüks teab 😉 Siin ta meil on – maailma armastatuim ja oodatum viikingi-beebi(loode). Tänase seisuga 13+4 nädalat vana, pildil veidi noorem, tähtaeg 31.märts:

SAMSUNG CSC
Ta suht väike alles

Rasedaks jäin kohe esimesel kuul, kui lapsekesele vaba voli tulemiseks anti ja Eesti külastamise peamine põhjus oli see, et Norras oscar testi ei tehta. Üldse siin midagi vist midagi ei uurita, miks muidu siin nii palju downe ringi jookseb. Kuskilt mäletan, et statistiliselt neid Norramaal õige palju on.

Kuuendal-seitsmendal nädalal käisin küll arstil, aga nad saatsid mu minema. Kutsusid tagasi kui 12 nädalat täis, võtmata isegi näiteks vereproovi. Selles mõttes ma nõustun, et need esimesed nädalad on niikuinii veidi riskantsemad, et las loodus teeb oma valiku, aga kui hiljem terviserikkeid tuvastada ei taheta – sellega ma nõus pole. Uuringuid nagu KV pidi sest ajast tehtama, kui ema üle 38aasta vana on. Olgu öeldud, et isegi Viiking oli säärasest informatsioonist üllatunud.

Eestis siis andin esimesel päeval verd ja tuvastati rasedus, teisel päeval tormasin hommikul vara Haigekassasse, et tervisekindlustus saada, siis juba edasi oscar testile. Vahepeale mahtus veel make-up, soeng ja fotosessioon 😀

Vereanalüüs läks nihu

 

Testi tulemused sain kohe. Kromosoomihaiguste riskid väga madalad, loode aktiivne, aju, silmad, ninaluu korras. Südamelööke sain ka kuulda. Nii ulme oli titte näha, 13 nädalat olin ju teadmatuses olnud ja järsku näidatakse, et tõesti eksisteerib teine.

Kahju, et Viiking tulla ei saanud ja ma seal nagu üksikema olema pidin. Aga muljetasime telefonitsi kohe pärast protseduuri.

Eks ma teen siia kohe otsa teise postituse, mis ma juba ostnud olen, praegu lõpetan.

AHOI!

Kus on alles aeg läinud! Kirjutanud miskit pole aga juhtunud see-eest küllaga. Ei teagi kohe kust alustada.

Võibolla sellest, et kodune olukord on masendav – remont on IKKA VEEL poolepeal, asjad laiali, kõik on ühtlase tolmukihiga kaetud. Lisaks ei köeta siin siiani. Väljas on 10kraadi, mis neil viga on? Viiking vedas mingi seinakuivatuspuhuri(?) koju, ma siis soojendan elutuba aegajalt sellega. Lisaks ostsin rohkelt Pukka teed, et end seestpoolt ka soojendada:

SAMSUNG CSC
Ei anna neid ikka Liptoniga võrrelda

Tuba tuleb/pooleldi on juba mündiroheline. Jooksvalt otsustasime uue ukse ka osta, aga oh häda – poodides ainult valged pressitud saepurust uksed. Et normaalne puidust uks saada, olime sunnitud selle spetsiaalselt tellima. Nüüd seisab teine juba paar nädalat esikus ja ootab, et seinad valmis saaks. Jube mõeldagi, et meil kaks tuba veel pahteldada-võõbata vaja.

Nädala sees sai Eestis käidud. Graafik oli veidi liiga tihe, nagu alati. Sai maal käidud, pulmast järelejäänud alkohol talve eest kuurist ära toodud, juuksuris käidud, Lauraga fotosessioon tehtud, kiluvõileiba söödud, kaks korda spas käidud, 3D kulmud saadud, hunnik Eesti toitu ostetud, nagu ikka.

SAMSUNG CSC
Søbranna alkoholi vedamas, vanaema taskulambiga teed näitamas.

Nüüd on mu edasised plaanid (tähtsuse järjekorras):
– See va Tallinna korter ära osta
– Autokooli minna
– Norrakeelekursustega ühele poole saada

Viimasega ma tegelikult juba alustasin, aga pole rahul õpetajaga, kes on tuim nagu kala, lisaks veel rumeeniast. Miks kurat nad mittenorrakaid norra keele õpetajateks värbama peavad? Ma veel mõtlen, kas hakkan protesteerima või olen vaiki.

Paarist ajast kirjutan veel erelid, praegu lõpetan 🙂

Kaotatud asjad

Alles see oli, kui ma oma rahakoti lennujaama unustasin ja terve Speini tripi nagu mingi abitu naine “Musi, mul oleks raha vaja..” pidin paluma 😀 Ja mitte ainult – õde pidi mulle ka almust pakkuma.

Üleeile tegime Viikingiga väikese ostukeskuse tuuri. Home&Cottage’is sai erinevaid diivaneid proovitud ja kuidagimoodi libises selle käigus mu lohvakate lühkarite taskust minema telefon. Taipasin seda hiljem ning püsis lootus, et äkki jäi see koju. Mõned tunnid hiljem ma seda kodust ei leidnud. Õnneks pidi Viiking õele tööle järele minema ning too tõi mu telefoni sealt kaasa.

Jälle õnnelik lõpp.

Aga kolm on kohtu seadus. Eile läksin mina tööotsimise tuurile ja mida ma näen: jalgratas maja eest läinud. Tõsi, ma ei olnud selle lukustamisega just eriti hoolas aga viimased nädalad oli too niikuinii kasutuna seisnud, sest esikumm läks katki. 

Saatsin kohe Viikingile sõnumi: “Jalgratas on läinud…” Mus: “Nalja teed või?” Mina: “Ma ei saa aru kes selle võttis. See oli ju katki!” Viiking: “Mis teema sul on nende asjade kaotamisega viimasel ajal?” Ja lisas kohe juurde: “Tegelt ma panin selle hommikul garaaži :D” 

Ma ei teagi mis lõppu kosta. Inglid aitavad mind.

Eilne pääsemine

Eile olime Viikingiga tund aega šokis ega suutnud magama jääda. Ma arvan, et pääsesin millestki jubedast, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Algas kõik selles, et mu tööpäev kell 23:30 läbi sai. 10 minutit hiljem olin Lillestrømi rongijaamas, astusin rongi, silmasin veel mingit kahtlast Ida-Euroopa välimusega tüüpi, kes kõrvalvaguni ees suitsu tegi. Suitsu seal üldse teha tegelt ei tohtinud aga see selleks.

Rong hakkas liikuma, 2minuti pärast astus vagunisse, kus mina viibisin see sama tolgus. Ratas käekõrval. Vahtis mulle silmnäkku, seadis ennast mu lähedusse istuma. Kedagi teist selles vagunis polnud, olukord tundus kahtlane.

Veel kahtlasemaks läks, kui ta nägi, et ma järgmises peatuses maha läksin. Tüüp tegi kiire liigutuse ja väljus samuti rongist. Edasi väntas ta täiesti teises suunas kui minu kodutee aga VAHTIS MULLE ENDISELT NII KAUA OTSA, kui ta piisavalt kaugel oli, et ma teda enam ei näinud. Mina läksin tunneli kaudu teisele poole raudteed. Kiirema sammuga mõistagi. Rõhutan, et tema sõitis teisel pool ja suunaga Lillestrømi poole, mina kõndisin Oslo suunas. Järgmised mitusada meetrit hoidsin silma peal, et ta mulle järele ei tuleks, aga kui ma inimtühjemasse kohta jõudsin, nägin, et tüüp kihutab mu poole. Siis käivitus mu ohutunne täielikult ja ma jooksin tuldud teed tagasi, tanklasse, tema rattaga mu läheduses tiirutamas. Tanklas vuristasin töötajale kõik ette, küsis kas soovin politseid kutsuda. Vaatasin veel, et pätt vahib aknast sisse, kuid kahjuks lõi eestlaslik tuimus välja – mis sest politseist ikka kutsuda. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud.

Vahepeal olin Viikingile 5x helistanud, aga ta magas. Kurtsin siis hoopis Emule. Bensukatöötaja kutsus mulle takso, millega ma 400m koju sõitsin. Taksojuht ütles, et kui sellist tüüpi näeb, annab tappa 😀

Kodus äratasin poolunes Viikingi, rääkisin, mis oli juhtunud ja edasi kogesin mingitsorti pingelangust, sest jumala eest, see tolgus ei teinud seal südaöösel mingit tervisesporti, ta oli pätt!! Ja ma ei taha mõelda, mis oleks juhtuda võinud.

Viiking oli nii mures, vabandas, et telf hääletu peal oli ja käskis mul uut tööd otsima hakata.

No on vaja neid osse siia riiki lasta!? Kuuldatavasti antakse Inglismaal poolakatele kerepeale, sellele eilsele kaabakale võiks profülaktika mõttes ka keegi anda.