Remondieri: uus parkett

Pühapäeval sain siis mina ka vaba päeva nautida. Esmakordselt augusti jooksul. Pärast kudrutamist ja hommikusööki Viikingiga algas ränk töö. Mielega (tolmuimeja nimi) tegin põranda puhtaks, siis asetasime mingi kile sinna ja algaski parketi paigaldus ja lõikumine. Mõlemale oli see esmakogemus aga saime 3-4tunniga kenasti hakkama 🙂

SAMSUNG CSC
Alguse poole
SAMSUNG CSC
Lõpupoole
SAMSUNG CSC
Valmis!

Valisime muidugi puit-, mitte laminaatparketi ja mingitest pisikestest osadest kokkupandud me ka ei soovinud.

Eile tuli Emu meile ja tõi mulle kotitäie puravikke Kesk-Norrast, niiet õhtul, kui Viiking JÄLLE mingeid auke seinas pahteldas, marineerisin ma elus esimest korda seeni. Ühe küljest tuli nälkjas nähtavale ja ma pidin ausalt minestama. Nälkjad ja teod on maailma jubedaimad olevused, mitte ämmelgad, nagu mõni tsikk arvab!

Ahjaa, ja pärast eemaldas Viiking selle 60ndatest pärit ukse. Me oleme selle remondiga ikka palju põhjalikumalt tegelenud, kui algul plaanis. Esiti mõtlesime, et lammutame kapi ja pahteldame/võõpame seinad, nüüd siis oleme seal maal, et põrand ja uks ka uus, rääkimata pistikutest-lülititest. Mis teha, mina olen projektijuht ja ma olen maksimalist. Vahetaks akna ja radiaatori ka ära, kui minu teha oleks, aga las see jääda kunagi korteri uute omanike probleemiks. Mitte, et me kolima hakkaks, aga igavesti siia jääda ei saa

Üks kolleeg

Meil on tööl värvikas seltskond. Täna pajatan ühest 21aastasest kutist kelle elulugusid kuulan ma kui igapäevaseid järjejutte.

Noormehe traagika seisneb selles, et kodune elu on peapeal. Otseloomulikult on selles süüdi girlfriend. Eltakse neiu vanemate juures ning tsikil on varasemast suhtest 2aastane poeg. Milles siis probleem? Naine vigisevat iga asja üle, küll ei sobi, et härra tööl on, küll, et väljas käib, samas koos mehega välja minna ei taha, tahab et kodus kätt hoida.

Eilne draama seisnes selles, et kutile meeldib enne und voodis šokolaadi süüa, tüdruk keeldus seda talle köögist toomast. Tüli majas!

Täna tulin õhtust vahetust üle võtma, esitasin oma igapäevase küsimuse: “Kuidas tüdrukuga läheb?” Sain teada, et tüübil soov iganeljapäevasele muusikaarvamise mängule minna, tüdruk aga tahtis koos kodus vegeteerida. Tüli majas!

Küsisin kutilt, et äkki tuleks tüdrukuga rohkem seksutada. See ei aitavat, neiu olevat kui meritäht.

Ma ausaltöeldes irwitan iga kord kui ta oma muresid kurdab. Miks ta nii loll on? Ootab, et tsikk imeliseks naiseks hakkab? Elu raiskamine..

Mis narkopesas ma töötan?

Eile kui ma taaskord tööpostil olin, sadas sisse mingi araablase välimusega.. isend ja küsis kellegi Kristofferi kohta. Kirjeldas, et pikk tüüp. No meil neid nädalavahetuse töötajaid vahetatakse nagu sokke, ma kõigi nimesid-nägusid-pikkuseid ei tea. Küsis 10x üle, et kindel, et ei tea, ei tunne, ei tereta? Siis palus luba kokaga rääkida. Too ka Kristofferi ei tundnud. Korra hakkasin mõtlema, et tegemist Jumpstüki 18aastase vennaga, aga ei julenud teist igaks juhuks välja anda.

Seepeale teatas araablane, et Kristoffer olevat kellegi (tema enda?) kokaiini sisse vehkinud ja tagatipuks naise üle löönud. Siis ma lihtsalt lootsin, et see mees siit kiiremas korras minema tõmbaks. Helistasin Jumpstükile, rääkisin loo ära ja küsisin, mis kurat siin majas toimub?? Pärast on mul jama, et kurikaela varjan. Tuli välja, et Kristoffer Jumpstüki vend siiski pole ja viimane käskis mul kohe politsei kutsuda, kui närukael ennast veel näole annab.

Tunni pärast tuli mind turvama – nagu ta ütles – seesama tuhvel, kellest viimases postituses juttu oli. Väitis, et teab toda araablast ja et nendega jamada ei tasu.

Issand, mis narkopesa see siin on?!?!

Kuidas remont edeneb?

Ikka tasa ja targu. Ma ei teagi mitu kuud me juba niiviisi remondi otsas elanud oleme. Ega me just iga päev ülearu aktiivsed olnud pole. Üks pōhjuseid oli kindlasti, et me ei teadnud, kuidas me uue kapi ehitame. Ja kōik venis..

Käesoleva näda algul istusime Viikingiga maha ehk arvuti ette, tegime joonised ja otsustasime, et kapiga saab kaetud terve uksesein (Viikingi idee). Siis hakkas edenema, toast vedasime välja kirjutuslaua ja voodi, viimane asetseb nüüd pooleldi esikus, otsapidi elutoas. See peaks nüüd piisavalt ebamugav olema, et me end liigutama hakkaks. Hakkasimegi – ehituspoes sai juba käidud ning uus parkett valitud. Eile eemaldas Viiking vana parketi, mille alt tuli välja puidu imitatsiooniga vakstu (püha jumal, kes sellisele ideele tuli?).

Tundub, et sai ikka tükk ette vōetud ja me tahame veel kahes toas sama teha. Peaaegu sama tegelikult – pōrandaid mujal ei vaheta. Ahjaa, endises blue roomis tuleb uks ka vahetada, see vana ilmselt 60ndatest.

SAMSUNG CSC
Tänane seis

 

Korter Eestis või maja Norras?

Ühte asja pole ma siin lahanud. Selleks on üks tähtis samm, mille ma enne võsukeste tulekut kindlasti ära teha tahan. Kui mitte, siis ei juhtu seda ilmselt järgmised kümme aastat.

Ja no mis te arvate, mis selleks on? Eks ikka OMA kinnisvara soetamine. Korter milles me elame, on Viikingi jagu ja kuigi tema rõhutab, et see on mõlema oma, siis minu jaoks loevad faktid – laen on Viikingi nimel ning tema oli see, kes sissemaksuks raha kogus.

Minul on algusest peale (st kui pulmad peetud, oli vaja järgmist rahakogumise eesmärki) visioon, et ostan Tallinnasse korter, soovitatavalt Põhja-Tallinnasse, sest mul on sellesse piirkonda usku, hinnaks max 100 000€, üüriks välja ja teeks laenu tagasimakset tasa. Laenu on siin nimelt kasulik võtta, sel puhul ei pea nimelt nii palju palga pealt makse maksma. Seega vahet pole kas maksan riigile makse või pangale intressi 😀

Paar nädalat tagasi käisin ma pangas, rääkisin oma soovid ära ja sain teada, et plaanil on jumet, vaid üks aga – vaja tagatist ning kinnisvaraobjekt väljamaal/Eestimaal selleks ei sobi. Viikingi korter sobiks aga küll. Koju läksin mõttega, et kuidas ma küll nii suurt asja mehelt paluda saan. Õhtul koos süüa tehes aga jalatasin: “Sa oled mu abikaasa ja pead mind aitama 😆” sinna otsa siis ülejäänud jutt. Viiking: “Muidugi ma aitan!” Jehuuu! Koorem kaelast.

Tegelikult soovib Viiking hoopis rohkem, et ma oma laenuosa majaostu suunaks (loe: koos Norra maja soetaks), aga ma pole nõus. Vähemalt veel. Ca 1500€ kuus pere peale laenu tagasi maksta on minu jaoks liig.

Pangas, kus vestlemas käisin, selgus, et vaadatakse vaid kolme viimase kuu sissetulekut ning sissemakse on 15%. Nagu nimme oli mu juunikuu palk aegade madalaim, kuna ma mandliopijärgsel haiguslehel olin ja enne seda veel Hawaiil ka reisisin. Nüüd pean ma 1-2 kuud ootama, et keskmine palk normis oleks. Ja ega mul midagi praegu niikuinii teha poleks, sest Tallinnas pole midagi saada, või ei ole selle raha eest midagi saada. Vaatasin täna üle pika aja kinnisvaralehtedele ja no pole muffigi. “Lepi” või tõesti majaga Norras.

Samal ajal kardan, et hinnad lähevad aina kõrgemaks ja ma ostaks vahetult enne uut krahhi.

Kui mul 200 000€ korerile kulutada võimalik oleks, valiks ma hoopis mõne Oslo 1toalise uberiku. Viikingi kolleeg nimelt ostis aasta korteri, mis maksis ca 200 000€ ning müüs selle nüüd ca 320 000€ga maha. Vot sellise tehinguga ma juba juubeldaks! Kohutavalt kiiresti kasvavad just Oslos need hinnad.

Väga loodan, et olukord enne talve, nagu mu hea sõber ennustas, muutub.

Oh jumal, ulata abikäsi🙏

Eesti ehitajad 

Üks asi, millega mul täiega vedas, oli see, et ma eestlasena just tüdrukuna sündisin. Miks? Sest see maine, mis Eesti meestel näiteks siin Norramaal on, on kohutav!

Põhjuseks, miks see jutuks tuleb, on eilne seik. Nimelt saabus mu tööpaika jälle üks Eesti ehitaja, mitte Tarmo, vaid see kes Ikea all 50€ tunnis teenib. Nime ma ei tea. Alustuseks kaanis ta rummikokse ja käitus rahuldavalt. Õige pea hakkas täis jääma, võimalik, et tal juba saabudes promill sees oli, ma ei tea. Ei pannud teda puhuma.

Tüüp hakkas mu tisse ja peput kommenteerima. Vahtis, peagi räuskas. Palus, et ma 3minutit temaga õues juttu puhuks. Läksin. Sai jälle kuulata, kui rikas ta on, kuidas ta naerab teiste Eesti ehitajate üle, kes ainult(?!) 20€ tunnis teenivad, kuidas ta last tahab ja tollele juba 60 000€ kõrvale pandud on. Et ta ise kasvas lastekodus ja soovib, et tema võsuke kõik saaks, millest tema puudust tundis. No sellise poja oleks ma ka lastekodusse andud!

Kui ma tööle naasesin, istus baaris ja nõudis, et ma temale kogu oma tähelepanu pühendaks. Siis hakkas mul juba üle viskama. Kaks teist tsikki, kellega töötasin, olid ka häiritud. Järgmisena lubas ehitaja kõik mu töötunnid kinni maksta, et ma ainult temaga autoga sõitma läheks. Mul oli teiste ees nii piinlik, kõik raudselt mõtlevad, et eestlased ongi sellised.

Õnneks pääsesin ma varsti, sest Viiking tuli mulle järgi. Ehitaja helistas mulle mingi 100x FBs. Mõistagi ma ei vastasnud. Kodus arutasin Viikingiga, et mis kurat nende Eesti meeste ego nii kõrgeks ajab. Välimust neil pole, mõistust veel vähem aga ometi ei ole ma ainsatki teist rahvusest meest nõnda (rahaga) kiitlemas kuulnud. Viiking: “Me oleme ju sellest rääkinud, see on loodus, koledatel meestel ongi kõrgem ego.”

Ja ma ei viitsi kuulata kellegi targutamist, et kõik Eesti mehed ei ole sellised. Kõik polegi, aga need vähesed normaalsed ei töllerda siin ehitajatena ringi.

Motiveerimine tööl

Kass läinud, hiirtel pidu ehk siis meie boss on kolmenädalasel puhkusel ja Jumpstükk asendab teda.

Muidu olen rahul, tüdruk organiseerib ja on muidu asjalik, aga eelmine nädal kolmapäeval tööle saabudes, pandi mulle nina alla märkmik ning tutvustati uut motiveerimise süsteemi. Nimelt saame me nüüd kleepse. Väikseid, keskmiseid või suuri – vastavalt sellele, kui tublid oma vahetuses olnud oleme.

Ma ei tea kas nutta või naerda. Mis lasteaed see on? Keda see kleeps moriveerib? Küsisin, kas me palgalisa ei võiks saada, motiveeriks rohkem.

Aga noh ma tean, et ükski muudatus meil ei püsi ja ilmselt on Jumpstükk paari nädala pärast kleepsu-motiveeringu unustanud.