Kaalust

Kunagi jutustasin ma kogu oma kaaluhistory, praegu tahan lihtsalt öelda, et ainuõige otsus oli aasta tagasi beebiillidest loobuda – sellest ajast peale on mu kaal langenud ja täna on mulle kõik mu 10 paari lühikesi pükse liiga suured:

Viiking ei seedi üldse, kui ma vales suuruses pükstest ringi chillan ja käsib mul need ära visata, aga ma ju ei raatsi :/

Advertisements

Juhtumised tööl

Eelmise posti video ajendas mind ühest seigast pajatama.

Eelmine nädal astus sisse üks mehemürakas ja tellis 8 rummikoksi. Eesti keele aksent ta jutus oli NII RÄNK, et ma sain sekundi murdosa jooksul aru, kust ta pärit. Aga ennast ma ei paljastanud. Tegin koksid valmis, viisin need õue nende lauda ja vaatan, et neid ainult neli: 1 keskealine eestlane, 4 noorukest lätlast. Omavahel rääkisid mõistagi vene keeles. Vene keelt saan ma mõneti ka aru. Üks lätlastest kommenteeris nimelt, et mul kena pepu 😀 hahaa

Tippi jätsid nad korralikult. Tegelikult see eestlane ainult, ta plekkis kõik kinni neil. Üks hetk tulid nad sisse uusi jooke nõutama, ning miskipärast otsustasin neid oma rahvusest teavitada. Ja kus siis alles jahvatama hakati! Tegemist siis ehitajatega, pidid 16millises majas elama, aga palgad hilinevad. Ainult et eestlasel mitte. Üks lätlastest tahtis mind välja kutsuda, küsis, kas mul boyfriendi on. No ei ole ju tegelikult 😀

Siis sain ma kui psühholoog olla, eestlane rääkis mulle kõik oma elulood, kuidas ta Hispaanias tööl oli, naine Eestis tiiba ripsutamas. Jäi veel võõrast mehest rasedaks ja tema pidi poisi üles kasvatama. Oh häda! Ja nüüd käib uue naise otsing, aga eestlannat ehitaja ei soovivat – nad olevat liiga rahaahned.

Lõpuks pidin ma baari pool tundi kauem lahti hoidma, sest nii häid jotsimaksjaid ei saanud välja visata – krt, ma vist ka rahaahne.

Laupäeval lubasid nad tagasi tulla, paludes mul seks ajaks neile naiste kontakte otsida..

Perekeskne nädalavahetus

Juba neljapäeval saabusid meile (tegelikult Viikingi õe juurde) mu äi oma 3aastase tütrega. Titt, keda muidu vati sees hoitakse, toodi siis lõpuks Kristiansandist välja ka.

Õhtul olime paar tundi kõik koos, aga kuna väikeõde punkt kell 20:00 magama minema pidi, siis midagi erilist me ei teinud.

Reedel käisin nagu ikka jooksmas, vahepeal eksisin kodumetsades ja tagasiteel kohtasin trobikonda pereliikmeid, kes lapsekesega mänguväljakule liikusid. Titt ise on jumala lahe, ütleb igast naljakaid asju ja eelistab mind oma vennale 😀 tegime eile Polaroidiga pilte ja  tsikk valis endale selle, kus ta minuga oli 😀 Kunagi ta üldse kartis Viikingit – polnud habemes meestega harjunud.

Laupäeva õhtul chillisime Viikingi tädi terrassil, pärast käisime ämma aias vaarikal. Ta ise on Mr. Beaniga oma hipiautoga Norra peal tuuritamas, niiet keegi pidi neid marju ju noppima. Saagiks oli kaks suuremat topsi vaarikaid ja hulganiselt sääsekuppe. Kõrge hind neil marjadel, ma ütlen. Lisaks pidev hirm, et rohu sees end mõni 10cm nälkjas peidab.

Päev lõppes neljanda hooaja viimase “Viikingite” episoodiga. Ainumas sari, mis ma vaatan, pole väga teleka ees lebotaja tüüpi.

Laupäeval jalutasime alla Lillestrømi, kus jälle kogu B. klann end basseiniäärde rätikutele visanud oli. Seal oli mingi välibasseinide kompleks. Kuna ilm just kõige päikesepaistelisem ei olnud ja varsti hakkas tibutama ka, tulime peagi meile, et Viikingi väikeõele meie elamist näidata ja koos jäätist süüa. Sel ajal oli Viikingi tädi massiliselt grillinud ning peagi istusime jälle üheskoos nende terrassil ja lasime heal maitsta.

Kuna siin Norramaal kasvavad vist kõik lapsed selles vaimus, et laupäev on magusapäev, siis anti tirtsule pärast ühe vorstikese ja Coca-Cola Zero joomist kommid näppu. JAH, TE LUGESITE ÕIGESTI – 3AAASTASELE VALATAKSE SEDA ASPARTAAMIGA SOLKI NII ET SILM KA EI PILGU! Ma muidugi andsin Viikingile märku, mis ma sest arvan. Hiljem küsisin, miks faking kõik 9 laua taga istuvat täiskasvanut seda heaks kiidavad. Aga norrakatele on tähtsaim konflikte mitte tekitada, naeratavad näkku ainult. Kus see megakarm Norra lastekaitse nüüd on?

Õnneks ma kaua selliseid nilbusi nägema ei pidanud – kella kuuest hakkas töö. Kell 4 hommikul lõpetasin. Kus see Viiking vahepeal patseerinud oli, polnud mulle teada, aga paarsada meetrit kodumajast helistas ta mulle, et ta jõuab kohe koju. Neil oli kuttidega Oslos veits käest läinud, väidetavalt ostsid kõik Viikingile jooke ja nõnda ma ukse eest oma purjakil abikaasa leidsin.

Mees on mul siiani selline, et kui promill sees, tapab mind oma jutuga kui palju armastab, kuidas ilma minuta üldse ei saa ja kui eriline armastus meil ikka on. Ma muidu nõus kõigega 😉 Lõpuks uinusin oma alko-kebabi-lõhnase mehe kõrval.

Kauaks seda und ei jätkunud, sest kell kolm pidin jälle tööl olema.

Järgmine nädal lendame viiekesi (mina, Viiking, tema isa, õde ning viimase poisssõber) Dublinisse. Tööl sai üks Jumpstükk (kutsun Viikingiga üht lühikest ja paksukest kolleegi niiviisi) tigedaks, et Varikas jälle vaba nädalavahetuse sai. “Fain, see pidi mu esimene vaba nädalavahetus olema, aga kui sa Dublinisse lähed, eks ma siis töötan!” ütled ta. Ma vastu, et sry, aga mul need piletid detsembrist juba.

Lõppu tõestus, et nalja saab mul tööl kah:

Telkimas

Nüüd küll pikk paus sisse jäänud, Emu juba saadab sõnumeid, et blogi unaruses.

Vahepeal toimus elu nimelt. Võitlesin pärast kolme nädalavahetust ühe vaba laupäeva-pühapäeva välja ja saime kodust minema. Tööl muidugi oldi minu peale kollektiivselt pahased, et teised minu pärast rohkem töötama pidin, aga vabandage väga, kord kuus üks vaba nädalavahetus küsida, pole palju palutud. Teistel niikuinii elu (loe: abikaasat 😀 ) pole, mis vahet neil, mis päeval nad kohalikus tatibaaris joomas on. Pealegi seisab mu töölepingus, et iga teine nädalavetus on vaba, aga kes sellest siis kinni peab? Hea kui ühe kuus Viikingiga veeta saan.

Üldse, kui ma normaalse inimese kombel esmaspäevast reedeni töötaks, ei oleks me nädalavahetusel kunagi kodus. Lennujaam on ju siinsamas ja piletid Norwegianil võileivahinnaga.

Okei, aga tagasi eelmise nädalavahetuse juurde. Reedel lõpetasin kell kuus, Viiking tuli mulle järele, korra käisime kodus motorüüd selga ajamas, ma võtsin veel GINi näppu ja hakkasime sõitma. 

Ilm oli nii mõnus päikeseline ja kõik nii tore. Algul oli meil plaan seda kurikuulsat kivi kahe kalju vahel kaema minna, aga nagu ikka Norra ilma puhul – valinuks selle sihtkoha, oleks me vaid vihma kaela sadanud. Äi valis mingi teise koha välja, sõitsis oma Harleyga Kristiansandist kohale ja seal me kokku saime. Koha nimeks Tuddal Camping ning tegemist oli sellise alaga, kus telkimise eest veits maksad aga saad inimlikku wc’d ja dušši kasutada.
Norra loodus vaimustab mind siiani mitte vähem kui Hawaii oma ning teel jäi silma mitmeid kohti, kus ma meelsasti suvekodu omaksin. Niiiiiiiiväga tahan Eesti sõpru külla kutsuda, et nad ka näeksid 😀

Igatahes sõitsime me paar tundi, Notoddenis (linnas, kus me eelmine suvi öö lageda taeva all veetsime) tegime burksipausi ning kümne ajal olime päral. Äi oli seal tund aega juba istunud ning mingi tüübi sõbraks leidnud. Istusid koos ja sõid biifi.


Panime ka telgi püsti, Viiking oli kunagistelt naabritelt nii suure madratsi leidnud, et see täispuhutuna telkigi ei mahtunud. Kuidagi me siiski sinna ära mahtusime ning tänu Viikingile elasin ka öö üle, sest kui kaisus ei oleks, ei händeliks ma 8kraadist õhutemperatuuri ära.

Tõugud

Järgmine päev vallutasime ühe 1800meetrise mäe. Rahvast oli palju, mitmed koertega, üks lausa kuskil kuuekuuse beebiga. Teekond tippu polnud kergete killast, üks osa oli nii tuuline, et ma mõtlesin, et saan kroonilise peavalu. Külm muidugi ka. Ääreltult imestan ma, kuidas mina, pärit tasase pinnaga Eestimaalt, lähen puhkepausideta üles, ei ohi, ei sure, aga norrakad söögipausideta 11km kõnnitud ei saa.

Mäkke rühkimas

Üleval oli kohvik, kus kõik siis vahvlitel hea maitsta lasid. Meie mitte, meie läksime hoopis alla jõudes rømmegrøti sööma. Tegemist hapukoorepudruga, kui ma otse tõlgin. Minul oli see esmakogemus ja oli suht hea teine, sõin kaneeliga. Teeks koduski järgi 😉

Õhtul sõime bensukas jälle burkse, hiljem tipsutasime telkimisplatsil.
Järgmisel päeval sõitsime Nissedali. Siiani on see kommuun minu lemmik, kui suvekoduks kohta valima peab 😀 Läbi sõitsime  ka Rjukanist, mis on seninähtutest kõige ilusam Norra väikelinn. Kuuladatavasti on seal kõik majad sama arhitekti poolt kavandatud, sellest siis see kenadus.

Treungeni kämping meeldis mulle rohkem kui esimene

Tagasi Nissedali kommuuni. Talgi panime püsti Treungeni kämpinguplatsile. Käisime kohalikus restos, kui nii saab öelda, õhtustamas ning hiljem tipsutasime taaskord ning rääkisime maailmavaadetest (mis meil äiaga kui öö ja päev on, ning mis mind vaat et kemplema ajas).

Järgmine päev oli esmaspäev ning meil aeg kodupoole sättida. Selline nädalavahetus siis vahelduseks, pärast oli õige hea oma pöörfis voodis magada 😉

Närvi ajab! 

Kurat, ma läksin täna suht närvi! Mille peale? Eks ikka keelekursuse. Tunnid toimuvad iga teisi- ja neljapäev 10:00-12:00. Kodutöid antakse ohtralt, aga selle üle ma ei kurda, mulle ei meeldigi liiga lihtne kulgemine.

Igatahes algas tänane tund nagu ikka kodutööde ettelugemisega. Kordamööda loeme. Üks ülesannetest oli mingi teks, kuhu me õigesse kohta vastavat sugu eessõna kirjutama pidime. Ja hakkab trall pihta. Horvaat: “Kas siia tuli en kirjutada?” Õpetaja: “Võib kirjutada, aga võib ka ilma olla.” Horvaat: “Ahsoo, et siis kirjutan en?” Õpetaja: “Jah, mõlemad variandid sobivad,” horvaat kritseldab midagi oma vihikusse. Teine õpilane jõuab juba 2-3 järgmist lauset lugeda, horvaat: “Vabandust, aga kuidas see üleüleeelmine lause ikkagi oli?” MA LÄKSIN HULLUKS SEAL!!!!

Lõpuks oli olukord selline, et kahest tunnist oli üks läinud VAID kodutööde kontrollimisele. Appi lihtsalt, ma maksan 700€ kursuse eest, kus ma tunnen, et olen koos inimestega, kes muhvigi aru ei saa. 5a Norramaal viibinud tailanna loeb norrakeelseid tekste nii aeglaselt ja osasid häälikuid eirates, et mul on tunne, et ta enne siia immigreerumist kirjaoskamatu oli. Isegi kreeklane, kellel on täiesti teistsugune tähestik ja on Norras 8 kuud elanud, loeb soravamalt.

Pärast tundi jalutasin koos aserist kursusekaaslasega Oslo S’i. Jutu sees tuli välja, et ta otsejoones B1-2 tasemele õppima asus ning tunnistas, et oleks kergema nivoo kasuks otsustama pidanud.

Alustasime remondiga

Maja, kus me elame, on ehitatud kuskil kuuekümnendatel. KORRALIKKU remonti siin ilmselt sellest ajast tehtutud polegi. Elutoas on laiutab küll uus parkett aga kõikide ruumide (va vannituba ja esik) seinu ehib mingi kohutav ruuduline tapeet. Ma ei oska öelda, miks me seda sisse kolides kohe ei eemaldanud ja seinu inimese moodi pahteldanud-värvinud, aga nüüd sai meil villand, pühapäeval vedasime blue roomi asjadest tühjaks, peksime haamriga seinakapi segi (loe: pilbasteks) ning kiskusime mõned kihid tapeeti maha.

Tuba näeb välja selline:


Kõik teised ruumid on asju, mis me blue roomist välja vedasime, täis. Aga küll üle elame. Muidugi suutsime me kappi lahti võttes põrandale mõned sügavad kriimud teha, mistõttu tahab Viiking lausa parketti vahetada, aga ma loodan, et seda saab muudmoodi ka fixida. Ukse ja põrandaliistud soovime ka vahetada, kui juba siis juba 😀

Oih, Viiking läks haamriga veits hoogu.

Üks asi veel: Viiking äratas mu hommikul sosinal üles, nimelt oli meie lahtise akna taga üks loomake:

Peesitas seal päikese käes tõesti mingi 2m majaseinast

Uued Vagabondid

Eile oli mul pärast keelekursust to rongile veidi aega, mis ajendas mind Oslo peatänaval üht kingapoodi külastama. Mul oli ammu häda lahtiste aga samas tagant kinniste suvekingade järele. Leidsin Vagabond Dariad, mida ma ainsana ka proovisin ja ära ostsin. Olin veel õnnelik, et jeeeii, enne maksid 799NOK, nüüd 649NOK (veits alla 70€). Enamike jaoks näevad need vist imelikud välja, aga mulle ei meeldi liigne tavapärasus.

Jõudsin koju, guugeldasin neid ja küsisin sõbrannadelt/õelt/Viikingilt hinnangut. Ainsana kiitis mu valiku heaks sõsar. See mind ei heidutanud – Eestis kantakse ju ikka veel baleriinasid. Aga see pole kõik: netis maksid needsamad kingad 54€ ja saadaval oli fuksia roosad. Ahastasin.

Viiking, kelle kommentaar mu uutele jalavarjudele oli: “Mul on raskusi nende kingade meeldimisega. Need näevad välja nagu invaliidi jalatsid,” kiitis need täna hommikul ikkagi heaks, kui neid mu jalas nägi. “Süüdistas” mind halbade piltide saatmises 😀 Rahustas mu maha, et ma 200NOK tuulde viskasin ja õigustas musta värvi. “Rebi see tsekk kähku katki, muidu ma lähen hulluks!” andsin korralduse. Ja siis polnudki enam tagasiteed, läksime hoopis tähtsaid asju ajama, pärast mida ka paar pilti klõpsutatud sai:

Jalas näevad jah vast kobedamad välja.