Eile olin nii usin koduperenaine, et JOHHAIDII! Otsustasin, et aitab neist ühepotitoitudest, mis ma kaks päeva vaaritanud olin. Sündis otsus valmistada ahjubataat, küüslaugukrevetid ja arbuusisalat. Viimasele sattusin Delfis peale, tundus huvitav, otsustasin katsetada.
Tulin poest kolme suure kotiga, kokkasin kaks tundi, sest üks rabarberiga toscakook sai ka kokku keeratud. Ja siis saabus Viiking: “Kas sa teed süüa?” Mina:”Jah, paar viimast tundi juba,” Viiking:”Nalja teed!? Ma just sõin.” Ja tuli välja, et mu abikaasa oli pool päeva Oslos chillinud – toimus ühe kollegi lahkumispidu. Käidi põgenemistoas, millest Viikingi sõnutsi vaid 30% omal jõududel minema on saanud. Laske mul nüüd uhkusest pakatada: nende grupp sai põgenema tänu Viikingi taibule. Ok, aga see selleks, pärast käisid nad kuskil söömas, sellepärast ta näljas polnudki.
Egas midagi, katsin endale rõdule laua ja avasin ühe paljudest pulmaveinidest. “Kas sa vähemalt kooki soovid? Või oled magusat ka söönud?” Ei olnud, tuli kooki sööma ja avas õlle: “Kõik mu töökaaslased jõid Oslos ja nüüd kui ma nägin, et sa ka veini avasid.. See oli viimane piisk.”
Oii, millise kiidulaulu mu kook sai! Lisasin retseptile omalt poolt metspählid ja kuivatatud mangokuubikud. Viiking pole suuremat sorti magusasõber ja enamus küpsetistest jõuavad 5% ulatuses tema kõhtu ning 95% minu vatsa 😀
Pärast tuli ämm meile. Temale meeldis ka see maiustus hullupööra. Hiljem näitasime talle pulma- (sellest tuhin eelmises postituses neid siingi näidata) ja Hawaiipilte.
varikasblog.wordpress.com 