Mesinädalad: kohalejõudmine

Laupäev algas õige vara – 5:00 lausa. Panime veel viimaseid asju kohvritesse ja sõitsime Viikingi õe juurde, et too meid lennujaama viiks.

7:55 väljus meie esimene lend Londonisse. Minu jaoks oli Brittish Airwaysiga lendamine esmakogemus ja pean tõdema, et eelistaks ikkagi vana head Norwegianit. Viikingiga tegime nalja, et tal see Londoniskäimine rutiinne – alles kolmapäeval oli viimati seal 😀

Londonis oli meil vast tund aega ja jõudsin rõõmustada, et oh kui tore, ei pea kaua lennujaamas passima. Selgus, et see aeg on meganapp, kuna me mingis letis mitmele töötajale oma USAsse reisimist pidime põhjendama. Miks läheme? Kui kauaks läheme? Hotelli aadress? Jne.

Õigesse väravasse jooksime 10minutit ja siis ka jõudsime, kui väravad sulgunud olid. Õnneks meid ikka pardale lasti.

Minul jälle mõned esmakogemused. Esiteks nii suure lennukiga lendamine, teiseks nii kaugele 🙂 10h möödusid kiiremini kui ma arvata julgesin. Natuke und, 3 söögikorda ja mõned filmid ja kohal me olimegi. Nägime veel aknast seda kuulsat San Francisco silda. Ees ootas 3h ooteaega. Viiking muidugi stressas, et me ei jõua, et äkki on Esta paberid valesti täidetud ja mis kõik veel. Algul seisime megapikas järjekorras, lõpus jälle jutustasime, mis meid USAsse tõi, kui kauaks jääme, kui palju sularaha on, ega meil lihatooteid käsipagasis pole. Siis suunati kaamera näkku, jäädvustati kaader, võeti sõrmejäljed ja lasti minema.

Küll sai pikk teekond ette võetud
Viiking juba piiramatut õllejoomist hinnata oskas.
Lõunaeine
Õlled ja filmid. Pole paha!

Selgus, et aega jäi ülegi! Ja veel – me ei olnudki minemas Kauile, nagu me terve aeg arvanud olime, vaid Kahuluile Mauil hoopis. Noojah, viimane oli tegelikult mu esimene valik, kui Hawaii reis üldse jutuks tuli.

Tekkis probleem: pistikupesad on teistsugused, telefoni/kaamerat laadida ei saa. Olime sunnitud lennujaamast adapteri ostma. Seisime esimest korda silmitsi, et hinnad pole kiita. 30$ lahkus mu rahakotist.

Nälg kimbutas. Soetasime salateid, baguetti ja kõrvitsamuffini. Peagi saime lennumasinas kohad sisse võetud. Suureks õnnetuseks istus meist teisel pool kaks suurt ameeriklast umbes 1,5a tütrega, kes lihtsalt järjepidevalt röökis. “Stop it NOW!” tuli pidevalt ta isa poolt, aga titt ei kuulanud. Jube! Kurat me olime 20h reisinud ja ei olnud mingit isu sellist kisa kuulata. Vahepeal oli ta vait ja saime magada.

Poole peal ärkasin ma sama tuttava kisa peale üles ja kahjuks või õnneks mul poolunesena filtrit ees polnud ja ma käratasin midagi selle kisakõri emale. Ma ei tea noh, kui nii väga meeldib 5h oma ihuvilja röökimist kuulata siis naudi seda üksi kodus!

Mauil maandudes tabas meid niiske ja palav õhk. Kell oli 19:00 ja väljas oli juba kottpime. Imestama pani, et pagasilint oli õues (katuse all), igaüks võiks sealt sisse jalutada ja kellegi kohvri kaasa pätsata. Kaks hulatüdrukut tegid tervitustantsu. Järgmisena oli vaja kuidagi hotelli saada. Asus see 1h autosõidu kaugusel. Käisime mingis letis küsimas ja lahkusime tagurpidi – välja oleks tulnud käia 72$.

Sammusime autorenti ja saime soodsaima pakkumise 200$ millegagi. Siis tuli üks minibuss, kes kõik rentijad peale korjas ning lennujaamast autoplatsile viis. Mis siis selgus? Rendile lisandus kassas 30% makse, kindlustus ja lõpuks maksime ikka ca 400$. Masinaks Mazda. Tegelikult on autorent Mauil möödapääsmatu, sest ühistransport on üsna puudulik ja taksohinnad kirved.

Tunnikese sõitsime saare lääneossa hotelli kus lõpuks ometi pärast 23h reisi magama saime.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s