Lahaina

Kell 4:30 köhisin kopse välja ja olin palavikus. Kraadiklaasi meil muidugi polnud aga Viiking pani diagnoosi. “Kas sa ikka kontrollisid, et su kindlustus katab mind ka?” Viiking telefonis surfates: “Seda ma praegu välja uurida üritangi.” Siis ma vihastasin kergelt, et kus ta enne olnud on. Lõpuks tänu minu utsitustele ta kuhugi helistas ja minu andmed andis, mispeale selgus, et kindlustus on olemas, sest me oleme elukaaslased 😀

Kuigi ma algul kindel olin, et arstita läbi ei saa, tundsin ma pärast mõne ibu-tableti neelamist, et enesetunne kärab kah. Kerge uinak lisaks ning olin valmis järjekordsele päevale turistina vastu asutuma. Esmalt sõitsime Lahaina Malli, kust ma tavalise toidupoe apteegiosakonnast palavikualandaja ostsin. Ja elektroonilise kraadiklaasi, sest see oli nii odav (10$, Norras oleks 3x rohkem maksnud). Järgmiseks Starbucksid ja päev oligi käima tõmmatud.


Jalutasime Lahaina peatänaval, poodlesime, vahepeal sõime, siis jälle poodlesime. Linnake oli armas, lisan siia mõned pildid.


Viiking ostis mulle Billabongi kübara, Roxy püksid ja CK alukad 😀 Rõivad siin tõesti odavad, terved CK ja MK poed olid -50%, Vansi ketsid 55$ paar jne. Väga hea, et ma pooltühjade kohvritega tulin, Honolulus saab veel ühtteist soetada.

Lõunaks sõime kookoses krevette, kalmaare, sibularõngaid. Sel hetkel ei kurtnud, aga praegu ajab öökima mõeldes kui rohkes rasvas kõik friteeritud olid. Koks oli perf see-eest.


Tagasiteel rannas otsustasime supelda, Viiking jõudis juba otsapidi vette, aga sadama hakkas. Terve tee autoni saime vihma kaela.


Õhtul kodus tõusis taas palavik. Ignosin seda, jõin väikese pudeli šampat, mis hotell meile mesinädalate puhul kinkis, istusime rõdul, vaatasime/pildistasime päikeseloojangut ja ega see uneaegki kaugel olnud.

Advertisements

Haleakala kraater, Road to Hana, Paia ja haigus

Esmaspäeval sai kell 1 öösel ärgatud, võikud ja ainsamad pikad/soojad riided autosse pakitud ning algas teekond Haleakala kraatri otsa, mis kestis mitu tundi ja oli üleni kurviline.

Tippu jõudsime me ikkagi natuke liiga vara (kaks tundi liiga vara) ja tegime uinaku. Nii mõnigi inimene oli juba platsis. Kuna asusime merepinnast 3000m, oli temperatuur nullilähedane. Loogiline, et keegi sulejopega Hawaiile ei tulnud, seega kasutasid inimesed nii tekke kui rätikuid, mis nad endale ümber keerasid 😀

 Rahvast oli palju, kõik vaatasid ja ootasid millal see päike tõusma hakkab. Eriline on sealne päikesetõus seetõttu, et kraatri otsas ollakse pilvedest kõrgemal. Umbes kell 5:38 inimeste ahhetuste saatel päikeseratas ennast nähtavale ajas.


Tegime mõned pildid ja kähku külma eest autosse tagasi. Nüüd siis nägime ka, kui kenadest kohtadest me läbi sõitnud olime.

Tagasi hotelli me ei läinud, sõitsime Hanasse hoopis. Road to Hana on 84km pikk, selles on 620 kurvi ning 59 silda. Aega läbimiseks kulus kuskil 2.5h. Kõik see tee oli siis läbi džungli, tõusts ja laskudes, kohati mere ääres 🙂


Kukkusin näppupidi mutta



(Pole parata aga pildid ei anna ikka seda õiget emotsiooni edasi, mis tunne tegelt vihmametsas trippida on 😦 )

Ärge saage minust valesti aru, ma JUMALDAN seda saart, aga see, mis toimub kesk- ning lääne-Mauil, ei ole õige Hawaii. See on Ameerika oma ostukeskuste, hotellide ning McDonald’sitega. Võibolla teised ei oma kujutluspilti, aga minul oli see Hawaiist taoline nagu sarjas Lost 😀 * Lääne pool aga vohavad vihmametsad ja Hana külakest näiteks hoitaksegi muutumata. Sinna vist ei lubatagi ühtegi poodi teha, nagu ma aru sain. Seal meeldis mulle nii väga, et lahkuda ei soovinudki. 


Üks hetk me ikkagi lahkuma pidime. Ma ei mõista, mis minuga lahti, aga kurvilistel teedel tekib mul kerge merehaigus. Mitte ainult siin, eelmisel suvel Norras oli sama lugu.

Peatusime, et mustaliivarannas supelda.

Iiveldades me ennast mõne tunni pärast hipilinnast Paiast leidsime. Et nälg kimbutas, istusime ühte söögikohta maha ja tellisime mingid sealihaga rullid ja burritod. Viikingi oma oli igati ok, minu oma liiga kuiv. Grillitud kana nimelt :/

Portsud on muidugi mehised

Üldse tundub, et tõeliselt hea toidu leidmine pole Ameerikamaal kergete killast. Juust, mis eelmisel päeval ostetud sai, osutus mingiks rasvaseks massiks, mida me süüa ei soovinud. Ja neid toidujutte tuleb veel 😀

Kõhud täis, teel Kahanasse tundsin, et haigus hakkab kimbutama. Immuunsus on mul tänu mandlitele meganõrk ja ausaltöeldes olen ma koguaeg kas poolhaige või täitsa haige. Külm konditsioneeriõhk igas jumala hoones andis tõvedele hoogu juurde.

Kuna üleval olime me sel päeval u 18h, siis magama jäime päikeseloojangu aegu kell 19:00. Terve esimene nädal tüüpiline režiim: 04:30-05:30 üles, kell 19:00-20:30 magama 😀

 

Mesinädalad: Kamaole Beach III ja šokk elukallidusest

Ajavahetuse tulemusena olime me juba enne viite üleval. Hommikusööki meie hotellis/apartemendis ette nähtud ei ole, tuli see poest hankida.

Algul keksisime niisama rõdul ringi ja olime Vaikse ookeani vaatest vaimustuses.

Kell 5:00 rõdul

Kui me hiljem poe leidnud olime, hommikusöögiga ühele poole saanud ja natuke hotelli aias päevitanud, otsustasime randa minna.

Hotelliaed

Nii tore, et päeva nõnda vara alustasime, enne keskpäeva olime juba saare lõunaosa liivarannal. Kamaole Beach III nimeks sel. Viiking oli ennast kuninglikult nii 30faktorilise kui 20se veekindla päikesekreemiga kokku määrinud. Lebas seal rannalinal ega kippunud ujuma. Mina, saarlane, otsejoones merre! Üks hetk vaatan, et mingi asi on vees. Tunub nagu loom. Omg, see on kilpkonn ju! Hakkan meeleheitlikult Viikingit käeviibetega vette kutsuma, tema raputab pead, ei taha kreemi kehalt kaotada. Jooksin kaldale, võtsin GoPro ja informeerisin abikaasat, millest ta ilma jäämas. Seepeale tuli ta muidugi vette ja ma sain vee all seda loomakest filmida. Ulmelahe ju! Kilpkonn ujub vees vastu. Kohe esimesel päeval nägime.

Pärast päevitasime-ujusime-pävitasime veel paar tundi, kuni otsustasime, et aitab ja asusime põhjapoole sõitma. Teele jäi toidupood – vaja minna. Alles nüüd saime põhjalikumalt toiduhindadega tutvuda. Ostsime hommikusöögiks vajaminevat (leib, juust, sink), natuke arbuusi, kohalikku ananassi, Hawaiile omast kalarooga Poket, liha, natuke magusat, kaks kuuspakki ja 2 jäätist. Kui kassas arvet nägin, pidin šoki saama: 166$ (149€). See ei olnud ju isegi mitte nädala toit. Tagasisõidul hotelli olime masenduses kui kallis kõik on. Ja nemad räägivad, et Norra on kallis. Ma ütleks, et pole palju riike, kus norrakas saaks öelda, et seal kallim on. Tõden siiski, et vähemalt õlu (alkohol üldse) on Hawaiil odavam kui Norras 😀

Praeguseks olen eestlaste arvamusi netist googeldanud ja need on kõik sellised “Hawaiile reisides peab rahakott puuga seljas olema”-tüüpi olnud. Nõustun. Samas tuleb leppida, et see on meie elu ainuke pulmareis ja vahest võib vabamalt ka võtta 😉

Poke

Õhtul sõime voodis Poket musta leivaga(mis meenutab täitsa Eesti musta leiba), rüüpasime Hawaii õlle peale ja läksime päikeseloojangul magama, sest et ärgata tuli juba 00:45 aga sellest järgmises postituses.

Mesinädalad: kohalejõudmine

Laupäev algas õige vara – 5:00 lausa. Panime veel viimaseid asju kohvritesse ja sõitsime Viikingi õe juurde, et too meid lennujaama viiks.

7:55 väljus meie esimene lend Londonisse. Minu jaoks oli Brittish Airwaysiga lendamine esmakogemus ja pean tõdema, et eelistaks ikkagi vana head Norwegianit. Viikingiga tegime nalja, et tal see Londoniskäimine rutiinne – alles kolmapäeval oli viimati seal 😀

Londonis oli meil vast tund aega ja jõudsin rõõmustada, et oh kui tore, ei pea kaua lennujaamas passima. Selgus, et see aeg on meganapp, kuna me mingis letis mitmele töötajale oma USAsse reisimist pidime põhjendama. Miks läheme? Kui kauaks läheme? Hotelli aadress? Jne.

Õigesse väravasse jooksime 10minutit ja siis ka jõudsime, kui väravad sulgunud olid. Õnneks meid ikka pardale lasti.

Minul jälle mõned esmakogemused. Esiteks nii suure lennukiga lendamine, teiseks nii kaugele 🙂 10h möödusid kiiremini kui ma arvata julgesin. Natuke und, 3 söögikorda ja mõned filmid ja kohal me olimegi. Nägime veel aknast seda kuulsat San Francisco silda. Ees ootas 3h ooteaega. Viiking muidugi stressas, et me ei jõua, et äkki on Esta paberid valesti täidetud ja mis kõik veel. Algul seisime megapikas järjekorras, lõpus jälle jutustasime, mis meid USAsse tõi, kui kauaks jääme, kui palju sularaha on, ega meil lihatooteid käsipagasis pole. Siis suunati kaamera näkku, jäädvustati kaader, võeti sõrmejäljed ja lasti minema.

Küll sai pikk teekond ette võetud
Viiking juba piiramatut õllejoomist hinnata oskas.
Lõunaeine
Õlled ja filmid. Pole paha!

Selgus, et aega jäi ülegi! Ja veel – me ei olnudki minemas Kauile, nagu me terve aeg arvanud olime, vaid Kahuluile Mauil hoopis. Noojah, viimane oli tegelikult mu esimene valik, kui Hawaii reis üldse jutuks tuli.

Tekkis probleem: pistikupesad on teistsugused, telefoni/kaamerat laadida ei saa. Olime sunnitud lennujaamast adapteri ostma. Seisime esimest korda silmitsi, et hinnad pole kiita. 30$ lahkus mu rahakotist.

Nälg kimbutas. Soetasime salateid, baguetti ja kõrvitsamuffini. Peagi saime lennumasinas kohad sisse võetud. Suureks õnnetuseks istus meist teisel pool kaks suurt ameeriklast umbes 1,5a tütrega, kes lihtsalt järjepidevalt röökis. “Stop it NOW!” tuli pidevalt ta isa poolt, aga titt ei kuulanud. Jube! Kurat me olime 20h reisinud ja ei olnud mingit isu sellist kisa kuulata. Vahepeal oli ta vait ja saime magada.

Poole peal ärkasin ma sama tuttava kisa peale üles ja kahjuks või õnneks mul poolunesena filtrit ees polnud ja ma käratasin midagi selle kisakõri emale. Ma ei tea noh, kui nii väga meeldib 5h oma ihuvilja röökimist kuulata siis naudi seda üksi kodus!

Mauil maandudes tabas meid niiske ja palav õhk. Kell oli 19:00 ja väljas oli juba kottpime. Imestama pani, et pagasilint oli õues (katuse all), igaüks võiks sealt sisse jalutada ja kellegi kohvri kaasa pätsata. Kaks hulatüdrukut tegid tervitustantsu. Järgmisena oli vaja kuidagi hotelli saada. Asus see 1h autosõidu kaugusel. Käisime mingis letis küsimas ja lahkusime tagurpidi – välja oleks tulnud käia 72$.

Sammusime autorenti ja saime soodsaima pakkumise 200$ millegagi. Siis tuli üks minibuss, kes kõik rentijad peale korjas ning lennujaamast autoplatsile viis. Mis siis selgus? Rendile lisandus kassas 30% makse, kindlustus ja lõpuks maksime ikka ca 400$. Masinaks Mazda. Tegelikult on autorent Mauil möödapääsmatu, sest ühistransport on üsna puudulik ja taksohinnad kirved.

Tunnikese sõitsime saare lääneossa hotelli kus lõpuks ometi pärast 23h reisi magama saime.

Pulmaeelarve

Ma ei koostanud tegelikult mingit eelarvet, isegi mitte umbkaudset. Tellisin lihtsalt aasta jooksul erinevaid teenuseid ja maksin järgemööda. Seetõttu ma eriti ei tundnud, et hullult raha välja läheks. Tagantjärele tundub, et küll sai suur tükk ette võetud. Eelmise aasta märtsis, kui me kihlusime, ei olnud mul isegi täiskohaga töölepingut, mis mõisapulmi võimaldanud oleks.

 Välja kujunes nii, et pea igalt alalt saime parima tegija. Parim pulmaisa, parim mõis (minu meelest 😉 Harjumaal.) parim tordimeister jne.Palju see pulmailu kokku maksma läks, arvutasime kuskil nädal pärast pidu. Ja siit see ülevaade tuleb:

Peokoht:

Padise mõis: 2195€

Tseremoonia:

Padise kloostri rent: 50€

Vaibad kloostripõrandale: 199€

KOKKU: 249€

Bänd, pulmaisa, paaripanija:

Ikevald & guys: 2150€

Fotograaf:

Laura Strandberg 6h: 570€

Söök:

Carmen catering: 2344.30€

Logoga minimuffinid: 45.95€

Makroonid: 60€

Pulmatord transpordiga: 325€

Kaalukommid: 8.01€

KOKKU: 2783.16€

Alkohol:

66 pudelit veini: 420€

30 kuuspakki õlle, siider, viin, konjak, Jägermeister, Martini Asti: 708.46€

KOKKU: 1128.46€

Pruut: 

Proovimeik ja -soeng: 40€

Pulmameik ja -soeng: 50€

Viikingi puuderdamine: 10€

Geelküünte paigaldus: 35€

Ripsmepikendused: 37€

Pediküür: 32€

Kütus meikarile: 15€

Solaarium:19.40€

Kleit: 1167€ + 50€ selle parajaks lõikamine

Sukapael: 5€

Kingad: 64€

Sokikesed: 6€

Hommikumantel: 24.99€

Juukseehe: 28€

Parfüüm: 60€

Huulepulk: 19.90€

Hambavalgenduse komplekt: 36€

KOKKU: 1699.29€


Peigmees:

Ülikond: 105€

Särk: 85€

Vest: 105€

Kaabu: 64€

Kingad: 130€

KOKKU: 489€

Abielusõrmused:

Mõlema omad kokku 25% soodustusega: 952€

Ööbimine:

Kallaste turismitalu hommikusöögiga: 695€

Transport:

Bussirent Tallinnast Padisele: 100€

Inventari rent:

3korruseline maiustuste alus, prožektorid, lillevaas (võibolla midagi veel): 26€

Pulmapisik:

Kutsed: 237.15€

Külalisteraamat + ümbrikukarp: 57€

KOKKU: 294.15€

Dekoratsioonid:

Küünlaalused: 24€

Küünlad: 6.09€

Led-küünlad + kaunistused + Love Hearts kommid + õueküünlad: 60€

Pulmaküünal: 60€

Pildiraam: 2.49€

Atlasspaelad: 2.30€

Pom-pom’id 3tk: 1.70€

Sõrmustepadi: 11€

Šampuseglaasid: 18.40€

Klaaside graveerimine: 16€

KOKKU: 201.98€

Printitud paberivärk:

Lauaplaan, 1 foto, nimesildid, kõnetekstid: 53€

Lilled:

Pruudikimp: 55€

Viikingi rinnalilleke: 7€

KOKKU: 62€

KÕIK KOKKU: 13 648.04€

Ja pange nüüd tähele: ma olen 23aastane ja arvaku mõni mis tahab, aga ma maksin kogu pulmad kinni üksi ja olen enda üle uhke!

Samas see raha – jah see on väga suur summa aga meie pulm oli kõike seda väärt. Absoluutselt parim päev minu senises elus. Ilmselt ainul lapse saamine suudab selle kunagi üle trumbata 😀

Hetkel mulle rohkem ei meenu aga võimalik on, et ma miskit siiski unustasin. Nagu näete, siis pulmareisi ma siia ei lisanud, kuna see otseselt peo pidamise alla ei lähe.

Kingiümbrikest tuli kokku 6066€ lisaks 2 suuremat kingitust – minu kallilt sõsaralt GoPro Hero ja Viikingi õelt Polaroid kaamera 🙂

10 pulmaaastapäeva puhul plaanime igatahes uue peo Padisel maha pidada 😉

Grill

Ükskord eelmisel nädalal otsustasin, et ei soovi ilusa suveilmaga köögis vaaritada. Nii kui Viiking õhtul koju saabus, ladusime toidumoona vanaisa auto pääle ja läksime ämma aeda grillima. Viimane oli küll Mr.Beaniga Hispaaniasse põrutanud aga aeda sai ju ikka kasutada.

Grillimine nägi välja niimoodi, et sättisime ühekordse grilli tagahoovi maha, panime sellele tänu rohkele süütevedelikule tule otsa.

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Lihasid olin ma marineerinud kahte moodi: pesto-valge veini ning apelsini-valge veiniga. Kana kõrval leidis koha lapijuust. Ei puudunud ka vahukommid. Tigerist sain XXL isendid.

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC

Keset söömaega pistis pea uksest välja üüriline, kes ämma maja alumisel korrusel elab. Jäime juttu rääkima, too oli nii kena, et kinkis meile abiellumise puhul veinipudeli ja konjakiklaasi, milles punane kunstroos ilutseb.

Jutt läks majale. Sellega on lugu lahtine, Viikingi tädi soovib seda müüa, ema aga, et see säiliks. Vanaisa, kes aasta tagasi suri keelas keelas seda maja kategooriliselt käest lasta. Nüüd creepy osa juurde: üürnik väitis, et vanaisa (ehk siis tema vaim) käib ülakorrusel tihtipeale ringi (sammud alla kuulda) ja et alumise korruse elanik on mitu korda üles läinud ja tal lõpetada palunud. Øudne! Ma ei taha vaime uskuda ja ma keeldun neid uskumast aga kurat, see on hirmus küll.

Eelmise suve hakul, kui vanaisa viimaseid päevi haiglas oli, hoidis ta kramplikult voodiäärest kinni ja korrutas, et ei taha surra. Ta oli 96aastane. Tavaliselt nii vanad inimesed juba ootavad surma, aga tema oli teisest puust. Lisaks korrutas ta oma kahele tütrele, et nood maja maha ei müüks.

Ma arvan, et kui nad selle maja ikkagi maha müüvad, siis vanaisa vaim neid iial rahule ei jäta.

17.mai

Ega mina ka seda päeva kajastamata jätta saa. Tegemist on Norra iseseisvuspäevaga mida suursugust tähistatakse. Minu töö puhul tähendab see, et kindlasti on tööpäev. Ega ma ei kurda, palka sai topelt, nagu ka kolmel eelneval päeval 😉

Too päikeseline päev algas kell 6:00 muffinite viimistlemisega – kreem peale, lipud sisse.


Paar tükki viisin tööle AMle ka. Viiking viis mu kohale, ise läks töökaaslastega Oslosse Champagne Breakfast‘ile. 2h toimusid ettevalmiatused ehk toppisime Norra lippe igale poole. Kell 12:00 saabusid AM ja kaks üliiiiiägedat Rootsi noort (kes kahjuks ainult üheks päevaks meile appi saadetud olid).


Kliente oli muidugi murdu, kõik sehkendasid ringi, kassa lakkas töötamast, tellimused tulid valed – ühesõnaga kiskus kaoseks. Sinna juurde siis kaks rootslast, kelle jaoks oli kõik uus.

Oma 5aastase ettekandjastaaži jooksul suutsin ma esimest korda klientidele joogi peale ajada. Õnnestuseks oli see punane vein ning kannatanud olid püha viha täis. Ma saan aru, et ma tegin midagi jubedat, aga nende riietel olid vaid pritsmed ja kõige suuremalt mölises üldse üks naine, kes pihta ei saanudki. Ja üldse ilusti on võimalik ka lahendus leida. Käskis mul kinni maksta ta sõbranna abikaasa pintsak, saatsin ta manager‘i jutule ja too lubas mingit tšekki vms neile.

Kõik olid oma tited kohale vedanud, enamused neist käituda ei osanud, kriiskasid. Jube! Ainult üks – ühe pubi omanikest väga värske lapselaps- oli nunnu ja vagur. Ta oli vist mingine nädal vana ja uhke issi siis jalutas temaga ringi, et ema rahus süüa saaks.

Siis tuli ilmsiks, et üks laud oli jehhat teinud ja 140€ maksmata jätnud. Selle peale läks AM, kes niigi terve päev grumpy olnud, närvi. Süüdistas mind ja rootslasi. Tegelt oli see ta enda laud.

Lõpuks hakkas rahvas minema valguma. Jäi veel 20ne reserveering 15-16a poisse. Tellisid nad ainult cocat ja sprite’i. Söögid olid ka juba tellitud kui turvamees avastas, et laudade all neil hoopis teist tüüpi kangema kraamiga pudelid on. Ja siis tuli välja, et tegemist on kohalike vutistaaridega ja et üks meie koha omanikest nende treener on. Too astus sisse, rivistas kogu seltskonna üles ja sõimas läbi. Kõigi ees!

See situatsioon meenutas aegu kui meiegi järjekordse sigadusega hakkama olime saanud ja iluvõimlemise treener meid vastutama pani 😀

Kell 20:00 lasti mind koju. Rootslased pakkusid küüti või siis küsisin ma ise.

Välisukse ette jõudsime Viikingiga samaaegselt ning koos seisime probleemi ees, kus fonolukk ei töötanud ja tavalist võtit kummalgi polnud. Rõduuks oli ka lukustatud, nii et sinna ronimine päästnud poleks. Olin sunnitud naabritädi aknale koputama. Sisse me saime. Ilmselt oli tädike terve päev erinevaid elanikke sisse lasknud 😀

Õhtuks tegin ühe seenepasta ja oligi uneaeg käes.