Slaalomisuusatamine, millesse ma loetud nädalad tagasi armusin, tõi mind möödunud nädalavahetus tagasi Hemsedali. Reedel pärast tööd tuli Viiking mulle Lillestrømi järele. Veerand tundi, mis ma ootama pidin, andis võimaluse Emu Laima sefiire ja mehele six packi osta.
Ja siis algas 4tunnine teekond, mille vältel Emu kogu oma veenmisoskuse mängu pani, et mind ja Viikingit peole kaasa meelitada. Aga ma olen kange – mingit pidu sel õhtul ei tulnud, hoidsime jõuvarud laupäevaks.
Järgmine päev ajasime end juba pool 9 üles, sõime ja läksime mäele. Ilge jama oli mul sellega, et suusasaapad surusid:
Ikka korralikult, nii et pärast sääred paistes. Kogu eelmise suusatamise ma piinlesin, aga seekord kuulasin Viikingit ja eemaldasin 2paari püksisääri saapast ja edasi oli elu kui lilleõis. Ja ma juba arvasin, et see piinlemine ongi normaalne. 
Esimene kord Hemsedalis suustasime me vaid kahel rajal, seekord sõitsime tõstukitega ikka täitsa kõrgele, sinna kus 1450m ilutseb… Ja mul hakkas megakahju, et ma nii palju aega nendel kahel esimesel igaval rajal veetnud olin 😀 Kõrgemal oli inimesi vähem, ruumi ja päikest rohkem.
Aeg läheb mäel kiirelt, vaatasin, et jalamist tõstukitega alustades läks ca 35minutit, kui me uuesti all olime. Äkitselt tabas meid nälg, seadsime siis end keset mäge ühes toitlustusasutuses sisse ja sõime põdraburgereid:
Kui siidrike sees, on suuskadel liuglemine kohe VEEL toredam 😉 Läksime taas kõrgustesse:
Kõrgeimat laskumist tehes õnnestus näha mägi-kiirabi:
Jube ikka, kui jalaluu puru ja pead seal “kanderaamil” loksuma :S Tasub ettevaatlik olla:
Pidevalt utsitan ma Viikingit videoid tegema, lisan siiagi paar:
Viiking veits osavam kui ma 😀 :
varikasblog.wordpress.com 