Red Velvetist sain ma teadma siis, kui pulma jaoks tordimeistrit otsisin ja nood mulle ernevaid valikuid tutvustasid. Lähemalt uurima hakates lõin käega – ei soovi mina toiduvärvidest nõretavat kooki süüa. Aga selline armastusevärvine tort oleks ju Valentini puhul nii tore. Jõudsin siis alternatiivini: taignale saab edukalt ka peediva värvi anda (LINK).

Nagu arvata on, läks taigen vormi ja ahju, kus ma tal üle 150kraadi juures üle 45minuti olla ei lasknud, vaatamata sellele, et retsept 1h 15m ütles. Kõigile käsklustele ma ei allu. Vormist välja vupsanuna:
Algas kihtide uhamine:


Hinge kinni hoides martsipan pääle:
Voltidest me jagu ei saanud, mis ajendas Viikingit martsipanijääkidest südamekesi välja lõikama ja nendega “iluvigu” peitma. Lõpptulemuse üle olime nii rõõmsad 🙂