Trennist. Ei, kaalust hoopis

Ühest ilmatuma tähtsast asjast oma elust pole ma üldse rääkinud. Trennist nimelt. Kaalust võin ka siinkohal pajatada.

 Alustan sellest, et kunagi tegelesin aastaid iluvõimlemisega. Olgu kõrgemad jõud tänatud – lapsepõlves tekitatud harjumus on jumalaõnnistus, lisaks arvan, et mu keha oleks nooh, kuidas nüüd öelda… koledam(? 😀 ) kui ma õrnas eas trennitanud poleks.

Vahepeal ei teinud ma kaua trenni. Kuskil 13-20eluaastatel. Kehakaalust ja sellest, mis näost sisse ajasin oli ka pohYOLO. Aga siis ühel päeval (2011 sügisel) avastasin, et püksid on liiga ümber ning peatselt ostsin ma koju kaalu. Mäletan seda päeva hästi, elasin üksi Mustamäel ja mingil imekombel tegin kodus süüa: veiseliha-tomatisuppi 😀 Enne astusin kaalule ja see näitas 65kg. Mõtlesin, et wow! Ma pean endaga midagi tegema. Masendusest sõin mitu kaussi seda suppi ja astusin jälle kaalule, nüüd näitas see juba üle 66kg.

Järgmine päev kaalusin kohe hommikul ja oh üllatust, number mis ma seal nägin oli 0,8kg väiksem. Sealt algas metsik kaalumine enne ja pärast sööki. Esimene asi, mis ma hommikul tegin, viimane, mis õhtul. Toiduportsjoneid vähendasin korralikult. Niimoodi enesetarkusega võtsin ma aastaga alla ca 8kg. Loomulikult esines patustamisi, tõele au andes umbes iga päev 😀 Ehk siis sõin magusat tihti aga korraliku toidu kogused olid õige väiksed.

Keset seda kaalulangust hakkasin trennis ka käima. Maksimalistina tihti 5 korda nädalas. Elasingi sellist elu, et 3 korda nädalas kool, 3-4 töö ja 5 korda trenn. Lisaks iga nädalavahetus korralikku pidutsemist. Klassis olin edukaim ja neid, kes midagi “ei jõua”, ei mõistnud.

Detsember 2012 lõpesin oma kohutava 4aastase suhte ja kaalualanemine oli veelgi edukam 😀

Ühel hetkel hakkas aga kogu see ind kaalul silma peal hoida, raugema ja suveks 2013 olin ma paar kilo tagasi juurde võtnud.

Järgmised pool aastat ma kaaluga eriti sõber polnud. Patustasin kogu aeg liiga palju. 2014aasta hakul tundsin ma juba ette, et üks mees mu ellu peatselt tuleb. Hakkasin õues jooksmas käima, (ja sõin L-karnitiini)sain jälle kenamaks. Tutvusin Viiking, kellega kaasnesid östrogeeniplaastrid ja vot need rikkusid kõik!! Võisin trenni teha ükskõik kui palju, ikka oli kaal kuskil 63kg. Aasta hiljem loobusin neist lõplikult. Praegu on selles omakorda aasta möödas ja keha on alles nüüd normaalne tagasi. Esimsed märgid ilmutasid end ehk kuue kuu möödudes.

Praegu pole ma mitu kuud kaalule astunud, sest ma kukutasin selle katki ja uut ostnud pole.

Vahest vaatan vanu pilte ja küsin Viikingilt, et kuidas ta sai minuga üldse olla. Tegelt polnud see nii traagiline, tollasest minust on palju hullemaid. Siiski inimkeha pole loodud mingit tehislikku östrogeeni sisse sööma.

Mul nüüd jutt läks täielikult kaalu peale 😀 otsustasin, et trennist teen teine kord eraldi postituse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s