Sokkidest

Sain eile õhtul kõne, kus mind sokke ostma kutsuti. Helistajaks oli muidugi Viiking. Jutustas mulle, et Urbanis on eriti ägedad pikad sokid müügil. Isegi lillelisi, mis mulle raudselt peale lähevad.

Egas midagi, Lillestrømist rongile ja rühkisin Strømmeni ostukeskusesse. Urbanis sokileti ääres sai 4paari välja valitud – 3 Viikingile, 1 mulle 😀

Miks ma sellest kirjutan? Tundub eksole, et mis nende sokkide ostmises nii erilist on. Et äkki ma pole kunagi varem sokke ostnud ja olen nüüd vaimustuses. Aga nendest Stance´i sokkidest tegelt olengi. Siit nad tulevad:

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC

Mu lemmikud on otse loomulikult need Jeesus Kristuse omad. Meenutab mulle SEDA lugu.

sokid2

Viiking ajas algul küll sõrgu vastu, aga ma panin talle üsna kiirelt mõistuse pähe, et just see paar kõikse lahedam on. Tema esimene valik oli seentega.

Osad Stance´i sokkidest on disaininud Rihanna isiklikult aga ma ei hakanud neid weedi piltidega võtma.

Plaanid vastu taevast. Still beefDay ;)

Käesolevat nädalavahetust olin ma pikisilmi oodanud. Et saame Viikingiga kvaliteetaega veeta, Oslo restosse minna, nunnutada.

Pool tänasest läks poodlemise nahka. Ega me ostukeskuses viibimist eriti naudi aga mõned tähtsad asjad vajasid soetamist. Pealegi on pühapäeval kõik poed kinni ja süüa tuleb ette osta.

Siis tulime koju, tõmbasime hinge ja oli aeg end õhtuks lille lüüa. Pahaaimamatult. Kahjuks lendasid meie plaanid vastu taevast, sest mitte üheski restoranis ei Oslos ega Lillestrømis ei leidunud vaba lauda kahele. Okei, kõige kohta ei oska öelda aga 5-6 restorani Viiking helistas küll. Ja minul oli SUUR biifi isu..

Ei jäänud muud üle kui et 20 minutit enne toidupoodide sulgemist ajasime kargu alla ja tõime liha koju, et sellest ise dinner valmistada. Selling meie kodune deit siis välja nägi:

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC

Mulle on alati selling alla mediumi biif sümpatiseerinud. Viikigile ka. Kunagi kui ma omal ajal Tallinna Vanalinnas ühes restos töötasin, tegin tähelepaneku, et idapoolsed ja ka soomlastest kunded tellisid enamjaolt well done steigi, lääneeurooplased toorema 😀

SAMSUNG CSC

Selline laupäev siis, homme teeme trenni ja sööme salatit ning makroone.

Šokokoogi päev

27. jaanuar 2016. Kell on 22:00. Viikng hakkab köögis askeldama ja teatab, et tahab hirmsasti kooki küpsetada. Kergitan kulme – tema? Ta ei armasta magusatki. Aga mis saab mul olla selle vastu, kui kallis mees armastusega kooki teha soovib? Läksin appi, googeldasime sobiva retsepti ja peatselt läks taigen ahju.

Mingi teema on meie majas kookidega. Nimelt alati tuleb meil neid kaks korda kauem ahjus hoida, kui retseptis kirjas, muidu on seest toores. Keskööks me igatahes teleka ees kooki nautisime. Mõistlik.

SAM_1252.jpg

Järgmine päev teatab Viiking õhtusöögilauas uhkelt: “Kas Sa teadsid, et täna on Šokolaadikoogi päev? Kujutad ette just see üks kord, kui mul tuleb tung šokokooki teha, juhtub  selleks spets päev olema!”

EDIT: Lisan ka selle taevaliku koogi retsepti (norrakeelne LINK).
Taigen:

  • 400g võid
  • 45dl vett (me kasutasime piima)
  • 6sl kakaopulbrit
  • 9dl suhkurt
  • 3dl hapukoort
  • 4 muna
  • 2tl küpsetuspulbrit
  • 9dl jahu

Kõik kokku segada, või eelnevalt sulatada. Seejärel läks doug tunniks 200kraadisesse ahju. Kuna me ikkagi vaid kahekesi oleme, siis valmistasime pool kogusest ja tarvitasime 18cm läbimõõduga koogivormi. Sellegipoolest paisus see seal kahekordseks 😀

Glasuur:

  • 100g võid
  • 6sl piima
  • 5sl kakaopulbrit
  • 2tl vaniljesuhkurt
  • 350g tuhksuhkurt

Kõik ained potti ja tasasel tulel ühtlaseks massiks. Edasi tuleb glasuur lihtsalt koogile peale uhada 🙂

Nädalaga 4 paari uusi saapaid 

Eile oli mul ilgelt poodi küüneviile vaja ostma minna. Üksi ma ei tahtnud, oli vaja Viikingit selle imekaardiga, et ma täishinda maksma ei peaks 😀

Enne kui Cubusesse astusime, põikasime jalavarjupoodi, kust Viiking endale eelneval nädalal lausa 2paari saapaid skoorinud oli. Alghindaseks ca 330€ ja 280€. Et aga jõlujärgsed meeletud aled käimas on, maksis ta kahe paari eest kokku veits üle 80€. Woow, ma ütlen! Ja tegemist on kvaliteetsete USAs valmistatud saabastega. Õnn naeratas ka mulle – 50€ müügil olnud Caterpilaridele(täishind ca 200€) tuli käpp peale panna. Viiking utsitas mind tagant, et ma ju BikerBabe ja tal ka sarnased ja suvel mototripile minnes saan jalga panna. Ostsin ära:

Ostukeskuse sulgemiseni oli vaid 10minutit jäänud aga igaks juhuks tahtsin veel Biancosse piiluda. Ja ega ma tühjade kätega ei lahkunud. Miskit veidi kõrgemat olin ma niikuinii tahtnud ja et nad 50% alla hinnatud olin, siis käisin 30€ välja ja tulin tulema:

Koduteel suskasime Viikingi tädi perele pulmakutsed postkasti 😉

Meie logo

Ükskord aasta tagasi istusime me Viikingiga Tallinnas Dublineris ja mõtlesime, et tulevikus kuluks kindlasti marjaks ära üks Meie logo. Samal ajal, kui Viiking oma elu esimesi pelmeene sõi, kritseldas ta paberile erinevaid variante.

Tol ajal me veel kihlatud polnud ega mõelnud esialgu, kui palju see tulevikus kasutust leiab.

Logo aluseks on meie mõlema nime esitäht: K ja M. Igati tore on, et teatavat moodi üksteise otsa sätituna moodustavad nad südame. Kohati oleks see justkui ainult minu logo ka, sest M-tähte saab teistpidi B-tähena näha ja see sümboliseerib minu uut perenime. Pilt muidugi sellest, kus meie logo kõige kaunimana esindatud on:

SAM_1224.jpg

Logo üle on uhkus nõnda suur, et isegi mina, va tatoveeringutetu, soovin selle oma kehale jäädvustada. Selge see, et ka meie abielusõrmused tolle detailiga kaunistatud on:

SAM_1231.jpg

Awwww, see on ikka nii armas, et meil oma logo on 🙂

Pulmakutsed käes!

Pärast pikki läbirääkimisi erinevate osavnäppudega, kahe alla arvestuse näidise nägemist(kirjutasin sellest SIIN) ja kolmandale potensiaalsele näidisevalmistajale ei-ütlemist(sest ainuüksi näidise eest 15euri välja käia tundus liig), jõudis Eestist minu valdustesse karp, mida täitsid imeilusad, korralikult valmistatud pulmakutsed 🙂 Siinkohal julgen soovitada Aget(tema FB link), kelle tööga ma enam kui rahule jäin.

Kutsete minuni toimetamine oli omette saaga. Postiga saatmine oleks ma-ei-tea-kui-kaua aega võtnud, aga tänu jumalale olen ma õnnistatud eestlasest kolleegiga, kes Maarjamaale iga nädal satub. Niisiis sai kutsed kõigepealt temani toimetatud ja reedel oli aeg neile Gardermoeni lennujaama järele minna, sest Eestist saabunud töökaaslane lendas edasi hoopis kolmandasse riiki.

Lennujaamast suundusin otsejoones tööle, kus ma ilmselgelt karbiavamisega oodata ei mallanud. Ahhetasin seal garderoobipõrandal, üks töökaaslane sattus lähedusse, näitasin ka talle. Tunnistas teine me kutsed lahedateks 😀

SAM_1212.jpg
Karbi sisu

Hilisõhtul koju jõudes, leidsin eest Viikingi ja tema parima sõbra(kes ka muideks abielluma hakkab) õllesid kulistamas. Sai siis pidulikult esimene kutse üle antud. Kõige uhkem olen ma meie TÄIESTI OMA logo üle.

SAM_1218.jpg

Kutse seest, 100% Viikingi looming:

SAM_1219.jpg

Kogu kombo koosneb logoga vööst, kaardist ja lisalehest infiga:

SAM_1222.jpg

Eile alustsime sõprade-sugulaste aadresside otsingutega, et pulmakutsed peatselt teele panna.

Suusatamine

Ma ei ole harjunud, et ma füüsilises tegevuses keskmisest kehvem olen. Suusatamisega paraku nii on. Tervitused siinkohal mu põhikooliaegsele kehalise kasvatuse õpetajale nimega Katrin Marks, kes mu suusatamist vihkama pani,  nüüd näen ma kurja vaeva, et seda armastama õppida.

Eelmine aasta ostis Viiking mulle uued suusad aga kuna talv oli olematu, siis ma üle ühe korra neid alla panna ei jõudnudki. Sellest ainsamast korrast mulle meeldivat kogemust ei jäänud, seda enam, et isegi 5aastased suusatavad Norras paremini kui mina 😀

See aasta tuli õige talv. Paksu lume ja korralike miinuskraadidega. Hakkas Viiking pihta oma suusatamisjuttudega ja seda nii kaua kuni ma enese vastu tahtmist välja vedasin. Rõhutasin talle, et teen seda VAID tema meeleheaks. Esimene kord jäi üürikeseks – asusime teele õhtul kell pool kümme, väljas oli megakülm, rajaks valisime mingi igava sirge, tõusude ja laskumisteta, nagu eestis. 20 minuti pärast ei suutnud me kumbki enam edasi suusatada ja siirdusime tagasi autoni.

Tuli nädalavahetus, ilm oli selline, et õues oli talve võlumaa 🙂 Otse loomulikult tuli suusatama minna, valisime teise raja, mis esimestel kordadel, sellise, mis ikka üles-alla käib. Ja mulle hakkas suuskamine märksa rohkem meeldima, kaamera võtsime ühes. Nüüd tuleb palju pilte laupäevast:

SAMSUNG CSCSAM_1202.jpgSAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Pühapäeval oli sama wonderland õues, suusad said taas alla ja valitud kolmas rada, mis koosnes veel rohkematest ja kõrgematest laskumistest-tõusmistest. Kahjuks kukun ma umbestäpselt iga kord kui mõnest künkast laskuma peab, aga küll ma arenen 😉 Sets päevast on mul ainult selfie pakkuda:skiingselfie

Igatahes, ma olen väga õnnelik, et me Viikingiga selline aktiivne paar oleme ja et meil  nüüd üks talvine välitegevus juures on. Olen tänulik, et sellise mehe oma kõrvale leidnud olen, sest ma ei kannata silmaotsaski laisklemist ja logelemist, mul on iga päev füüsiliselt liigutada vaja, muidu pole päev korda läinud.