2015

Tuleks ka esimest korda elus aasta kokkuvõte teha. Otsustasin, et kõige targem oleks kõik kuude kaupa kirja panna. Ja siit see tuleb:

Jaanuar – Käisime Viikingiga esimest korda Eestis kui “turistid”. Mitte et ma nii Norrastunud oleks aga elamispinda mul Maarjamaal enam ei ole ja ööbima suundusime hotelli. See väike tripp tegi kogu selle masendava elu veidi rõõmsamaks.

Veebruar – Sellest kuust mulle midagi erilist ei meenu. Elu oli jätkuvalt masendav..

Märts – No muidugi KIHLUMINE!  Enne veel kui meie esimene tähtpäev koitis, sain sõrmuse sõrme. Algas pulmade planeerimine.


Aprill – Iss kaasaga külastas meid esmakordselt. Ühise Oslo tuuri käigus sai Rock Cafe ja Starbucksi süütus kaodatud.


Mai – Lendasin Hispaaniass laivi. Ostsin lihtsalt 5 päeva enne minekut piletid ja läksin 😀 Esimesest lennukist jäin maha, mis seal ikka – ostsin uue pileti ja jõudsin 3h hiljem pärale.


Juuni – Elu läks järjest kuldsemaks, töötasin nagu loom, vahepeal sain nädala vabaks, käisime jälle turistidena Eestis, sõbranne pulmas, Saaremaal, vanaemale Viikingit näitamas, teise sõbranne beebit vaatamas, mõnes spas jne. Ainsa negatiivse sündmusena märgiksin ära Viikingi vanaisa matused :/

Saaremaal Karujärve sillal

Juuli – Käisime AC/DC kontserdil (äialt saime jõuludeks piletid) ja väisasime Preikestolenit 🙂

 August – Tähistasin oma kahekümne kolmandat. Kuu lõpus oli kurb nädal, mil Viiking Bangladeshi põrutas. Ma sisustasin aega ämmaga mustikal käies ja elulugusid jagades.


September – Tegin ühe tripi Eesti jälle. Seekord Musita. Niiiiiiii tore oli kõigekõigema sõbrannaga poole hommikuni jutte rääkida, järgmisel hommikul läksime koos mu pulma menüüd degusteerima. Seejärel rentisin Estonia teatri kõrvale korteri ja tegime sõbrannedega väikse kräu. Järgmisel hommikul olin nagu viis kopikat kell 9 hambaarstitoolis ja hingasin tohtrile oma alkoaure näkku. Pohmakaga lendasin päeval Norramaale tagasi ja ootasin Viikingit töölt, et ta mulle süüa tuleks tegema 😀

Kõigkõigema sõbrannega :*

Oktoober – Kuu esimeses pooles tuli Emu meile külla, tänu kellele sain teistegi Oslos pesitsevate eestlannadega tuttavaks. Kogu mu suvine soiumine viis selleni, et Viiking bronnis meile kuu teiseks pooleks nädala viietärnikas hotellis Dubrovnikus.  
November – Muffigi ei toimunud, töötasin nagu loom ainult.

1 möll sai siiski korraldatud

Detsember – Suurim sündmus on muidugi mu õekese tulek Norramaale ja KEMPLEMINE!!! (PS! Hetkel oleme koos teel Viikingi sõbra poole pidutsema;) )

Advertisements

Tule taevas appi, mis tööpäev

Saan hetkel ainult tööpäeva algusest kõnelda.

Viiking tõi mu kenasti tööle, nagu nädalavahetustel ikka. Aitas ettevalmistusi teha. Premeerisin teda kapslikohviga. Filtrikohvi panin ka hakkama, teavitasin veel kolleegi, et värske kohv valmis. Tuli teine siis vaatama ja ega ikka ei olnud küll. Kordasime protseduuri aga masin ei reageerinud. Taipasime, et masin rikkis! No kuidas see päev kohvita küll üle elada? Jätsin asja sinnapaika.

Enne kui me ametlikult avatud olime, tatsas sellest 10cm uksepraost tuvi sisse. Jalutas edasi-tagasi, äkitselt hakkas tiiba ripsutama. Ripsutas nii kaua, kuni aknaklaasi ja seina vahele kinni jäi:

Käisin õues pildistamas 😀

Kokk haaras noa ja ähvardas temast päevaprae teha. Keelasin ära. Kuigi see lind lõpuks välja saadi, kuigi talle tundus seal meeldivat, lasi silma looja ja nii.

Jõudis kätte moment kui uksed klientidele valla lasti. Ja siis selgus, kassast on raha jehhat teinud.

Ingnosin kõike ja hakkasin külmikuuksi seepeale pesema…

Eks näis mis kõige vägevam veel mu teele sel päeval saadab.

Järelkajad kemplemisest

Täna oli see kardetud esimene tööpäev pärast kemplemise ööd. Ma olen kohutav põdeja ja kõik need neli päeva soiusin, et kuidas ma oma töökaaslastele küll otsa vaatan.

Aga alustagem algusest. Kell 12:30 viis Viiking mu tööle. Seal ma siis üksipäini töötasin. Korra tuli ülemus ja teatas, et lahkub ja naaseb kell 18. Kergendus!

Kella 16 paiku tuli einestama üks tuttava näoga naisterahvas. See sama naisterahvas oli kogu meie teisipäevaöist kemplemist pealt näinud. Ja ma pidin neile siis head nägu tegema ja naeratama. Imekombel õnnistasid nad mind päris hea tipiga.

Kui boss tuli ja me mõnda aega koos töötanud olime, taipas ta, et ma ikka veel rivist väljas olen, pöördus ta mu poole: “Vaata mulle otsa. Ma ei ole Su peale pahane. Noh selle öö pärast.” Ma:”Jah, aga ma ei suuda ise endale andestada.” Ja siis ta kallistas mind ja kurtsin talle, et ma olen mitu päeva nii parakates olnud, et pärast SEDA ÖÖD ostukeskuses käies, arvasime me õega, et iga turvamees ongi seesama turvamees, kellega me kemplesime. Pärast pihtimist hakkas kergem.

Viikingiga kemplemas. #meesmärgistatud

Aga mitte kauaks, sest peagi tuli dringile mu kunagine töökaaslane, kes oli muidugi minu praeguse kolleegi poolt juba kemplemisest informeeritud. OH ÕUDU! Aga mis seal imestada – väike linn, kõik tunnevad kõiki. Kella 21 paiku asus tööposti meie turvanaine, kes alati minuga (kõigiga) väga sõbralik on. Täna enam mitte. Ilmselt on neil fesaris turvameeste/-naiste grupp, kuhu raudselt minu ja mu õe pilt postitatud, juures tekst meie teisipäevaöistest vägitegudest. KEMPLEMISEST!

Oh god!! Vähemalt pääsesin nende heiterite juurest minema.

(Homme pean tagasi minema 😦 )

Porgandikook

Varakult oli otsustatud, et jõululaual saab olema porgandikook. Kuidas ma selle ideeni jõudsin, on teadmata. Valituks sai retsept kinoaga, et teps tervislikum olla.

Neid aineid Sul vaja läheb

 

1.Kuivained kaussi 2.Segan siin hoolega 3.Munad, õli, porksid ja aprikoosid sekka 4.Taigen ahju

Selle vahepealse 50minuti jooksul kui kook ahjus oli, jõudsime me kattekreemi valmis vispeldada

Kreemjuust + või + tuhksuhkur + riivitud apelsinikoor

…ja õues jõulupuu ümber hõljuda. Korra tulime tuppa, et kooki kontrollida

Kõik oli OK, läks ahju tagasi

Ja siis jõudis kätte see hetk, et kook oli valmis. Jahutasime selle rõdul maha ja uhasime kreemi peale


Valmis koogiga tundus sünnis üks kaader ka jäädvustada:

    See on üks mu kõige õnnestunum maius 🙂

Eilsest kemplemisest

Mu õde tuli pühapäeval Norramaale. Me polnud ligi 7 kuud näinud ja juhtus see mida karta oli. Teisipäeva õhtuks olime teineteise nii üles kütnud (peomeeleollu), et läksime mu töökohta pidutsema.

Siin me veel kodus.

Viiking tuli ka. Algul iirikad siis õlled, shotid. Ja juba olime õige ülemeelikud, jutustasime teistele oma seiklusi, Viiking leidis uusi sõpru, sai neilt shotte.
Tekkis idee järgmisesse peoasutusse minna. Seltskonnas oli meid 5. Riburadapidi kontrolliti meid sisenemisel, kõik pääsesid puhtalt aga mu õde takerdus sinna. Tumedamat sorti turvamees, ei tunnistanud tema pangakaardi sisselaskmiseks pädevaks. Algas kemplmine, mis lõppes sellega, et kõik me otsustasime sellest paigast lahkuda. Paar mahlakat kommentaari sai veel turvamehele susatud.Tee viis meid pärast väikest vahepala kolmandasse peoasutusse. Jälle oli probleem, et mu õe pangakaart polnud piisav dokument. Kuidagiviisi saime siiski sisse. Taaskord tumedamat sorti turvamees nõudis tõestuseks mu õe Facebooki kontot näha. Ja algas shottide ja õllede kaanimine.Edasi hakkas kõik järjest hägusemaks minema. Läksime õega WCsse, turvamees tuli järele. Mingid kutid tulid juttu tegema, Viikingile oli vastukarva, läksin olukorda siluma. Siis hakkas keegi mu õele jooke välja tegema ja niisama külje alla ujuma. Mu töökaaslasel ajas see kopsu üle maksa, sest nädal varem oli keegi meie ühele teisele kolleegile miskit jooki sokutanud, ning ta sõimas kõik bulgaaria keeles läbi.

Siis me veel mäletasime

Veel hiljem lahkus Viiking – oli teisel järgmisel päeval tööle vaja minna. Õde sehkendas mingi karja kuttidega, mina istusin mingite tüüpide lauas, järksu hakati mind koju utsitama – olevat liiga purjakil! Keegi kutsus meid majapeole edasi.

Ma lihtsalt ei suuda meenutada palju aga viimane mida mäletan, on see, et me KOHUTAVA KEMPLEMISE ja kisa-kära käigus taksosse saima. Koju jõudmis ei mäleta, Viiking igatahes aitas mu unevalmis saada, õde näppas külmikust filo-pirukaid, õgis voodis..

Järgmine hommik algasid kohutavad süümekad ja me kumbki ei mäleta kogu õhtut. Ma ei julge isegi mäletada, ei taha teada, mida hullu me veel tegime.

Keskpäeval helistas ülemus, kellelt ma noomida sain.

Ja veel päev hiljem tuli õe telefonist ilmsiks video, et me ei olnudki ainult seal peoasutuses, vaid olime tänavatel ka lällamas käinud..

Jõululaupäev

Tuleks teada anda kuidas see jõululaupäev Viikingi ja õe seltsis koduseinte vahel siis möödus.

Ehtimas


Keskpäeval läks Viiking surnuaeda küünlaid panema. Meid ta kaasa ei soovinud, sest meie kenasse käitumisse tal usk puudus. Meid see ei heidutanud, me meisterdasime seni ühe porgandikoogi valmis ja hoidsime hapukapsaste keemisel silma peal.

Pühendatud Emule

 

Ma ei saa aru, mis rääbakad kuused enamustel on, meil on nii nagu pall – nii tihe!

Kuigi me olime 23ndal meeeletult süüa ostnud, avastasime järgmisel päeval ikkagi, et nii mõndagi on puudu. Sõitsime jälle poodi, naasime kahe kotitäie toidumoonaga ja siis algas veel suurem vaaritamine, mille vältel sai Nukitsamehe film vaadatud, Eesti laule kuulatud, meie kulgemist filmitud ja pildistatud, kuuse ümber hõljutud, piparkoogid küpsetatud, glögi joodud.

Me kolmekesi taigna kallal

 

Muidugi oli mul vaja Britti järgi Rudolphid valmistada

Jõululauale kuulus meil täidetud munad kaaviariga, sinepiheeringas, ahjukana, -kartulid ja -ribid. Köömnekapsad mõistagi ka. Magusast oli meil mitmeid sorti Viikingi tädi tehtud küpsiseid, riisikreemi, piparkooke ja porgandikook.

 

Soolaselaud

 

Magusa-ala

 

See siin minu jagu

 

Porgandikook

 

Söögi alla ja peale tuli Norra kombe kohaselt akevitti rüübata:

 Pärast kui me toidust rasedad olime, pidime fotosessiooni ette võtma.

1 kena jõulupilt

 

ja 1 hull ka

Viiking väsis meist 3x kiiremini:

Jäime kassiga omapäi


Viimaks saime kinkide kallale asuda 😉

 

Kinkidest

Räägiks paar sõna sellest, mis ma kuuse alt leidsin. Alustan väiksematest asjadest, Viikingi pere poolt tulid Home&Cottage’ hiigellatern, sushitarvikud, küpsetamistarvikud ja šokolaadid, mis olid nõnda kaunid, et süüa ma neid ei plaani. Töölt sain mingi odava lõhnakomplekti, mida ma endale peale piserdada ei plaani. Ja siis hakkas main-kinkide avamine: esimesest vupsasid välja kõrvakad. Õelt. Ta ju teadatuntud Swarovski armastaja:

Ja mul oli VÄGA kõrvakaid vaja

Järgmisest pakist leidsin sellise
kena Mulberry rahakoti:

Väärikat rahakotti oli mul ka vaja.

Rahakotist kargasid välja lennupiletid Dublinisse. Suvel on minek.

Ja siis kui ma arvasin, et kõik on läbi, kadus Viiking äkiselt toast ja ilmus tagasi suuuuuure kotiga, milles pesitses seesamune Svea kope, mille kohta ma Eveliisi blogis täheldasin, et seda iga teine norrakas kannab. Ma sain siiski ilusama kui enamused nad on:



Mis ma oskan öelda. Hellitatakse mind. Võibolla on mineviku karmavõlg tasutud ja praegu on helgem periood. Ma polegi kunagi varem nii palju kinke saanud. Ütlesin Viikingile, et ma ei tunne et ma ära teeninud oleks, aga tema meelest olen ma veel rohkem väärt 😀