Sofa

Kuna mu Viiking on väga handy, siis alati, kui meil midagi koju vaja on, üritame ise teha. Juba kevadel hakkasin rõdumööblist soiuma, augustis oli juubeldamiseks põhjust – välidiivan sai valmis. Alustuses klopsis Viiking vanaisa kuurist leitud laudadest raami valmis:

diivan   diivan2

Siis saatis ta minu poodi puidupeitsi ostma. Sain soetatud, sain võõbatud:

diivan3  

Lõppeks käis ta kaks korda Jyskis madratseid ostmas (esimestega polnud ma rahul), Ikead külastasime koos, sealt saime madratsikatteks kanga, padjad ja padjapüürid. Kõik õmblemised teostas Viiking, sest nagu ma juba ütlesin – ta on handy. 

Kui see projekt valmis sai, olin ma nii õnnelik, et lubasin Viikingile rõdult enam mitte kunagi lahkuda. Paar korda sain ma seal päevitada ja kaks korda jõudsime hommikust süüa, siis sai suvi läbi.

Lõpptulemus:

SAMSUNG CSC

Kink

Sünnipäeva puhul ei tulnud mu õele mitte ainult helistamine meelde. Erinevalt minust*, pani ta teele ka kingi:

swar

Ole sa tänatud, kallis sõsar. Armastan!

*Häbi tunnistada, aga mina talle aasta alguses sünnipäeva puhul Abusse pakki teele ei pannud.

Öö Notoddenis

Kenal reedesel õhtul otsustasime peale tööd mototripi ette võtta. Plaanid olid esialgu suured – Oslost Kristiansandi jõuda. Paraku lajatas reaalsus näkku kui me kell 23 alles Drammenis olime ja dinneriks pausi tegime. Olgu öeldud, et too linnake meie kodust ainult hädised 60km eemal asub. Otsustasime, et natukene ju võime veel sõita. Jõudsime välja Notoddenisse (linna, kus me 2x pidutsemas käinud olime). Viiking tutvustas mulle üht seinte ja katuseta rongivagunit, kus ta omasõnutsi varemgi ööbinud oli. Algul keeldusin, olin nõus misiganes summa maksma, et kämpingussegi siruli visata saaks. Leidnud ühe sellise ja tõdenud, et administratsioon juba suletud (kell oli 01:30), pidin ikkagi vaguniga leppima.

Kaasas ei olnud meil ei telki ega magamiskotte, mistõttu ma kainena kategooriliselt seda üritust ette võtmast keeldusin. Sõidutati mind siis baari, kus ma iirika ja jägeri sisse kallutasin, vaene Viiking pidi tavalise kohviga leppima – ikkagi kaine rool.

Kui me siis lõpuks mootorratta vaguni kõrvale parkinud ja ise selle otsa roninud olime, ei jõudnud ma pead veel “padjalegi” toetada, kui politsei juba platsis oli. Mina olin parasjagu naermisega liiga ametis, kustusin Viikingi, kes veidi eemal viibis, tollega vestlema. Sotid nad igatahes selgeks said ja viimaks me uinusime.

Just sell vaguni ousts me oma öö veetsime.
Just sell vaguni ousts me oma öö veetsime.
Baarist näpatud pleed aitas öö üle elada.
Baarist näpatud pleed aitas öö üle elada.
Hommiku-cuddle murul.
Hommiku-cuddle murul.

Hommikul selgus, et sõba silmale saanud olin vaid mina. Viikingi jutu järgi olid meid öösel mingid poola narkoärikad ümbritsenud ja nooh, tema oli kaine ka ju. Umbes kell 6:30 asusime besnukasse breakfast-burgeried sööma, peale mida jätkus teekond Kristiansandi.

23!

Esimest korda ma tõesti ei taha enam vanemaks saada. Hommikul oli Viiking mulle kööki kena kirja jätnud, et ma oma päeva naudiks. Otsustasin end lille lüüa, poodlema minna ja osta endale korralikud juukseasjad, sest viimasest juuksurikülastuses selgus, et mu ilusad paksud juuksed õhenevad. Meele tegi see muidugi murelikuks.

Teel
Teel selfie

Astusin sisse Lushi poodi ja ostsin ookeanisoola-shampooni. Enne veel kuulsin tuttavat Harley heli – mees on koju jõudmas. Helistas, et kus ma ometi olen ja et kas paneb restosse laua kinni või mis me õhtul peale hakkame. Ütlesin, et ostsin endale kingitusi ja olen 15min pärast kodus. Äkitselt tulin ma oma õele ka meelde – helistas, soovis õnne. Kõne lõppedes olin juba koju jõudnud, ees ootas Viiking kingituse-lilledega:

Bday
Paki sisu jääb salastatuks. Ma lillede üle rõõmustamas. Napisõnaline see mees mul pole.

Pärast siis sai restosse mindud. Oli tore päev 🙂