Emuga

Emu elab mul sellises väikelinnas nagu Altea. Sai siis maikuus paar päeva seal veedetud. Armu mulle ei antud – nii kui kohale jõudsin, kupatati jalutusretkele. Sihtpunktiks avokaadopuud, teel sai nisperosi(vabandan, ei tea eestikeelset vastet) söödud.

raksus
Ma tõesti ei tea ühtegi teist emu, kes oma tütrekest mingi hüti otsa ronima utsitaks, et meelepäraseid avokaadosid hommikusöögilauale saada.

Muu aja sisustasime niisama päevaitamise ja siestadega. Päevad lõppesid kõik ühtemoodi: enne magamajäämist jutte rääkides.

Kuidas ma lennukist maha jäin

Ükskord tööl graafikut vaadates ja viite järjestikust vaba päeva seirates, otsustasin, et patt oleks juhust kasutamata jätta ja ostsin lennupiletid suunal Oslo – Alicante – Oslo. Spontaanselt nädalake ette. Polnud Emu ja õde ka pea aasta näinud, seega tundus mõistlik.

10.mail oli minek. 9.mail sai Norra perekonnaga Viikingi auks suurejooneline resto-dinner peetud, jooke joodud ja äialt mu lennujaama transportimiseks auto laenatud. Keskööl koju jõudes tegelesin väikestviisi pakkimisega, üsna pea aga maandusin sängis. Viimane, mis ma tegin, oli äratuskella 3:30ks sisselülitamine. Kui ma kell pool kuus Viikingi äratamise peale üles sain ning sekundi murdosa jooksul taipasin, mis juhtunud on, hakkasin lihtsalt nutma. Saalisin arvuti ja magamistoa vahet, kirjutasin Emule ja õele, otsisin uusi võimalusi. 10minutitn hiljem sai uus lennupilet ostetud, veits veel ja Torpi sõidetud ning kokkuvõttes vaid 3tundi plaanipärasest hiljem Hispaaniasse jõutud. Kuna ma aga endaga üpris kriitiline olen, ei andnud ma tükk aega sellist apsakat enesele andeks.

Oleks sama asi Eestis juhtund, oleks Hispaaniasse minemata jäänud, aga meie maal toimub neid lende tihemini kui Maarjamaal buss Tallinnast Paldiskisse sõidab.

Kiitus Viikingile, kes mind mu nutu- ja paanikahoogudel lohutas!