Otsustasin, et tuleks too tähtis lugu siiagi kirjutada.
Pühapäevad on meil Viikingiga kahekesi olemiseks. 8. märtsil, pärast kahte töö-ööd, oli meil plaanis pikemale jalutustuurile minna. Minu tungival soovil suisa 10 kilomeetrisele. Päeval oli Viikingil kangesti homseks tööreisiks Rootsi pakkida vaja, ei olnud kohe kuidagi võimalik enne pimedat jalutama minna. Lisaks tegime õhtusööki ja sõime, veinitasime ka. Alles pärast kõike seda saime õue. Mõistagi oli juba pime, abiks sai kaevurilamp kaasa võetud.
Jalutasime algul tuttavaid radu pidi, kuni jõudsime omadega metsa. Endomondo näitas juba 5km, seejärel rühkisime ülesmäkke, Viiking pidevalt kellegagi chattimas ja kui me selle mäekese tippu jõudsime, nägin taamal üht järve. Selleks ajaks olin taibanud, et suvel sai siin ju ujumas käidud. Lähemale jõudes tabasid mu silmad lõkke, kohe pärast seda küünaldega kaunistatud silla. Sel hetkel mõistsin, kuhu see asi välja jõuab. Õhk sai otsa, värisesin. Viiking sillale lähemale jõudes: “Kas sa tead, miks me siia tulime?” Muidugi ma teadsin!! Sellegipoolest raputasin pead, silmad nagu tõllarattad. Kõndisime kesk silda, mu musiLove seisis mu ette, võttis mu käed: “Kui sa oled leidnud endale kellegi, kes on parem kui sa ise, siis sa pead midagi tegema, et ta igavesti sinuga oleks.” Noogutan, Viiking jätkab: “Ma küsin seda norra keeles,” laskus põlvili “kas Sa tuled mulle naiseks?” Mina: “Jah!! Muidugi!” Avatu sai sõrmusekarp, sain sõrmuse sõrme, kudrutasime seal natuke, kuni kostus aplaus – põõsastest tulid välja mu värkse kihlatu õde ja parim sõber, kes kõik selle korraldanud olid. Kotist ilmus välja šampa, mida meie terviseks lõkke ääres rüüpasime.
Kuna aeg oli hiline, läksime peagi koju, sõbrad meiega, rääkisime pulmadest ja sõime kooki. Tegelikult polnud mulle veel päris kohale jõudnud, et kihlatud olen. Uskumatu! Sõbrannade hulgas olen kõige värskemas suhtes aga vaid üks on enne mind kihlunud.
Eks ma muidugi teadsin, et käepalumine tuleb, Viiking oli korduvalt palunud, et ma talle ilusaid kihlasõrmuseid näitaks aga ma arvasin, et ta vähemasti meie esimese tähtpäevani ootab.
Lõpetuseks pildid sellest imetoredast õhtust:


(Kahju ainult , et meil mingid random jalutusriided seljas on)