Mu portobellod

Juba mõnda aega olin plaaninud portobello seentest midagi teha. Esialgu polnud ma kindel, kas ja kus neid üldse müüakse, sest toiduainete valik on siin pisut kesisim, kui Eestimaal. Eile sai põigatud teisse poodi, kus ma tavaliselt käin ja sealt need seened mulle leilt vastu vaatasid. Asi oli otsustatud – täna on õhtusöögiks täidetud portobellod. Ladusin korvi ka muu vajamineva, vurasin koju tagasi ning asusin tegutsema:

1. vajaminev kraam
2. eemalda seentelt jalad
3. võõpa kiht kreemjuustu
2. prae hakkliha küüslaugu ja punase pestoga

Spontaanselt lisasin hakklihale veel ka chillikauna, cayenne pipart ja kuivatatud tomatid. Soola muidugi ka.

1. järgmine kiht hakkliha
2. seejärel juust ja ahju
3. 15min pärast tulid ahjust välja sellistena
4. riis ja salatid juurde – valmis!

Enda tehtud toidu suhtes olen muidu kriitiline aga nende portobellodega jäin väga rahule. Viiking samuti 🙂

Veel külalisi

Paar päeva pärast kassi, kelle nimi teada pole, saabumist, tulid meile Eestist külla mu isa oma naisega. Otse lennujaamast mulle tööjuurde, jõid õltsi ja ootasid mu tööpäeva lõppu, et koos meile minna.

Kui me siis üheskoos viimaks koju jõudsime, akskeldas Viiking juba köögis pitsa kallal. Päev lõppeski süües ja jutte rääkides. Loomulikult toodi meile ka Eestist igatsetud kaupa nagu linnuseemneid, kohukesi ja muud magusat. Viiking aga sai erinevaid õllesid, näitseks selle:

Põhjala käsitööõlu

Järgmisel päeval sai Oslosse mindud, ooperimaja ümer ja otsas, pargis ja niisama tänavatel jalutatud, poodeldud, HRC ja Starbucksi süütus kaotatud. Parem hilja kui kunagi eksole, ma ei tea, kus ma enne olnud olen, aga pole neisse sattunud.

Kaua taga aetud Adidase leggingsid ja niisama särk, mis meelt mööda tundus.

Mõni Levi´se särk kulus ka marjaks ära.

Starbucks

õhtul rääkisime maailmaasjadest ning  küpsetasin muffineid, mis Viiking mu senitehtutest parimateks tituleeris:

Vaarika-mustika muffinid

Järgmisel päeval suundusid mu isa ja ta naine edasi Hispaaniasse – külastama mu sõsart ja niisama puhkama.

Küll on tore kui külalised käivad ja nädalavahetus vaba on!

Hoiulaps

Viikingi õde, kes meil siin lähedal elab, lendas kaheks nädalaks Hispaaniasse puhkama. Seetõttu on meil au tema pärslast kantseldada.

Vahelduse mõttes tore, et loom majas 🙂

Niiii tore päev

Üks nendest päevadest, kus ma suuda ära händelida, kui õnnelik ma olen, on justnimelt täna. Nagu Floki Viikingitest – liiga õnnelik. Palju mul selleks suureks õnnetundeks vaja ei ole – hetkel vaid ilus ilm, Eestist saadetud pakk ja uued The Body Shopi tooted. 

Isa saatis mulle kodumaalt ajakirju ja magusat – tegi meele rõõmsaks kohe. Eks igaüks kes Eestist eemal mõistab, kui tore tunne mind hetkel valdab.

Pakile järele minnes, jäi mulle teele Rootsi pood ja kuna teada oli, et The Body Shopi tooted on seal see nädal õige hea hinnaga (39NOK tk), astusin sisse ja kukkusin kohe soetama.  Kätekreemid ja bodybutter:

Pulmadest ja linnuseemnetest

Neljapäevad on meie reeded. Kuna reede ja laupäeva öösiti ma enamasti tööl olen, korraldame neljapäeval enestele kodus meeldiva õhtusöögi. Eilne sisaldas endas ahjulõhe, salatit ja tatart. Veini ka muidugi.

Teistele ei midagi erilist, küll aga mu mehele. Nimelt ei teata siinmail tatrast midagi ja kui Viiking esimest korda tatrapakki nägi, mis mu isa Eestist saatnud oli, arvas ta, et tegemist on linnuseemnetega. Sellest ajast me tatart nõndamoodi kutsumegi.

Praeguseks sööme me seda rohkem, kui ma omal ajal Eestis elades.
Tulles teiste teemade juurde: vahepeal on pulmade osas muudatused toimunud – valisime välja Padise mõisa, tseremoonia soovime korraldada kõrvalasuvas kloostris. Esialgu oli plaan pulmad jaanuaris pidada, siis aga selgus, et pakasega see parim mõte pole, sest klooster puha akendeta. Nihutasime siis kuupäeva kevadesse, täpsemalt 30.aprillile. Tunnike tagasi saatsin meili Padise mõisa ning ootan nüüd arvet ettemaksuks, siis saab juba kõike muud planeerida. Viiking muide, ostis see nädal juba ülikonna ära 😉

Kihlumislugu

Otsustasin, et tuleks too tähtis lugu siiagi kirjutada.

Pühapäevad on meil Viikingiga kahekesi olemiseks. 8. märtsil, pärast kahte töö-ööd, oli meil plaanis pikemale jalutustuurile minna. Minu tungival soovil suisa 10 kilomeetrisele. Päeval oli Viikingil kangesti homseks tööreisiks Rootsi pakkida vaja, ei olnud kohe kuidagi võimalik enne pimedat jalutama minna. Lisaks tegime õhtusööki ja sõime, veinitasime ka. Alles pärast kõike seda saime õue. Mõistagi oli juba pime, abiks sai kaevurilamp kaasa võetud.

Jalutasime algul tuttavaid radu pidi, kuni jõudsime omadega metsa. Endomondo näitas juba 5km, seejärel rühkisime ülesmäkke, Viiking pidevalt kellegagi chattimas ja kui me selle mäekese tippu jõudsime, nägin taamal üht järve. Selleks ajaks olin taibanud, et suvel sai siin ju ujumas käidud. Lähemale jõudes tabasid mu silmad lõkke, kohe pärast seda küünaldega kaunistatud silla. Sel hetkel mõistsin, kuhu see asi välja jõuab. Õhk sai otsa, värisesin. Viiking sillale lähemale jõudes: “Kas sa tead, miks me siia tulime?” Muidugi ma teadsin!! Sellegipoolest raputasin pead, silmad nagu tõllarattad. Kõndisime kesk silda, mu musiLove seisis mu ette, võttis mu käed: “Kui sa oled leidnud endale kellegi, kes on parem kui sa ise, siis sa pead midagi tegema, et ta igavesti sinuga oleks.” Noogutan, Viiking jätkab: “Ma küsin seda norra keeles,” laskus põlvili “kas Sa tuled mulle naiseks?” Mina: “Jah!! Muidugi!” Avatu sai sõrmusekarp, sain sõrmuse sõrme, kudrutasime seal natuke, kuni kostus aplaus – põõsastest tulid välja mu värkse kihlatu õde ja parim sõber, kes kõik selle korraldanud olid. Kotist ilmus välja šampa, mida meie terviseks lõkke ääres rüüpasime.

Kuna aeg oli hiline, läksime peagi koju, sõbrad meiega, rääkisime pulmadest ja sõime kooki. Tegelikult polnud mulle veel päris kohale jõudnud, et kihlatud olen. Uskumatu! Sõbrannade hulgas olen kõige värskemas suhtes aga vaid üks on enne mind kihlunud.

Eks ma muidugi teadsin, et käepalumine tuleb, Viiking oli korduvalt palunud, et ma talle ilusaid kihlasõrmuseid näitaks aga ma arvasin, et ta vähemasti meie esimese tähtpäevani ootab.

Lõpetuseks pildid sellest imetoredast õhtust:

(Kahju ainult , et meil mingid random jalutusriided seljas on)

Rein Alexander

Kolmapäeval töötasin poole kuuest õhtul poole viieni hommikul. Rahvast oli vähe, tegevust tuli otsida. Kuni ühtäkki ma kella poole kahe paiku tagaruumidest baari loivasin. Mingi keskealine mees vaatas minu poole ja viipas mu enda juurde: “Ma olen teist korda elus siin, eelmine nädal olin samuti ning sa jäid mulle kohe silma. Lisaks su sõrmus. Sul on selline attitude et sa kõnnid ringi pea püsti ja ei pane tühikargajaid tähele. Sa oled täpselt selline nagu naine olema peaks aga tänapäeval sellised enam pole.” Liskas küsis, kust ma pärit olen, rääkis, et ta palju reisinud jm. Tõdesin, et alles kolm nädalat tagasi selle sõrmuse sain ja tänasin kõigi nende komplimentide eest. Tema jätkas: “Hoia seda, milline sa oled ja õnnitle oma kihlatut, tal on sinuga väga vedanud. Ma austan teie suhet aga sa oled siin kõige ilusam naine ja ainus kellelt ma kontakte küsida ei saa.” Lõpetuseks suudles mu sõrmusega kätt, mina tänasin veelkord.

See oli ausalt ilusaim kompliment, mille ma elus saanud olen. Lisaks ei olnud see härra purjus. Koheselt tuli mu juurde töökaaslane: “Kelli, kas sa tead, kes see mees on?” Mina: “Ei, kes siis?” Tema: “Rein Alexander, Norra tuntud ooperilaulja!”

Enam ma oma emotsioone vaka all hoida ei suutnud! Keksisin ja kilkasin tööpäeva lõpuni ringi. Hommikusöögilauas jutustasin Viikingilegi, kes samuti  sedalaadi komplimendi heaks kiitis.

PS! Lugu pole praalimisena mõeldud, lihtalt üks meeldiv juhtum mu elus.